Kalsnava vasallilinnus
|
See artikkel on vasallilinnusest; mõisa kohta vaata artiklit Veckalsnava mõis. |
Kalsnava vasallilinnus (eesti Kaltsenau, saksa Kalzenau, Calzenau) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud vasallilinnus, mis oli Berzaune abilinnus ja läänistatud Tiesenhausenite perekonnale. Linnus paiknes Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonna Madona piirkonna (Madonas novads)[1] Kalsnava valla (Kalsnavas pagasts) Veckalsnava (Vana-Kaltsenau) asulas, Bērzaune jõe keskjooksu vasakkaldal, Kalsnava luteri kiriku varemetest 850 m loodes, endise Kalsnava mõisa pargis.[2]
Muinasajal jäi see piirkond tõenäoliselt Jersika vürstiriigi või maakonna põhjaossa. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu (Cesis) maakonna Kalsnava kihelkonnas (Kirchspiel Kalzenau)[3].
Linnusekoht asetseb künklikul maastikul u 120 meetrit üle merepinna.
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1522 – Kalsenow, Kalsznow, Kalsnow
- 1543 – Kaltznow
- 1533 – Caltznow
- 1559 – Calcena[4]
- 1564 – Kaltznaw
- 1582 – Catcenow
- 1600 – Caltzenau[5]
Kohanimel või olla seos lubjakivi ladinakeelse nimetusega "calcis", kuna tavaliselt eeldas kivihoone püstitamine läheduses asuva lubjakivi või savimergli leiukoha olemasolu, mida oli tarvis kasvõi ainult mördi valmistamiseks. Ka Kalsnava linnuse müüritises oli kasutatud lubjakivi.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1354 mainiti ajalooallikates esimest korda Kalsnavat (Calcenoide).[6]
1455 kuulus Kalsnava Johann von Tiesenhausenile. Kogu kihelkond koos mõisatega oli keskajal annetatud läänina ja hiljem pärusvaldusena Tiesenhausenite perekonnale.[7]
1522 mainiti Kalsnava mõisat (Hof)[8] esimest korda kirjalikult pärandijagamisdokumendis, millega valdus läks Jacob Tiesenhausenile[5].
1555. aasta Riia Peapiiskopkonna vasallilinnuste nimekirjas Kalsnavat ei mainita. Mõnes XVI sajandi allikas räägitakse kindlustatud mõisamajast nimega Hof Kalzenau.
1559. aasta 18. veebruaril (teistel andmetel 17. jaanuaril), Liivi sõja Vene-Liivi sõja alguses, toimus Tirza linnuse lähedal heinamaal Riia Peapiiskopkonna sõjajõudude ja Vene vägede vahel lahing, milles sakslased purustati ja sunniti põgenema. Surma sai ka Reinhold Tiesenhausen Kalsnavast.[4]
1577 hõivasid Kalsnava Moskva tsaari Ivan Groznõi juhitud Vene väed. Järgmisel aastal tuli tugipunkt loovutada poolakatele. Peremeheks sai Dembinski, kes põlenud kindlust remontis.
1582 olid venelased sunnitud pärast Poola kuninga Stefan Bathory Venemaa sõjakäike Liivimaalt lahkuma. Linnused anti üle poolakatele. Stefan Bathory andis Kalsnava tagasi Heinrich Tiesenhausenile, kuid tingimusel, et linnuse kindlustused lammutatakse. Samal aastal koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Kõige väiksema linnusetähisega on kujutatud ka Kalsnavat.[9]
1586. aastal oli Kalsnava ja Berzaune linnuse ja kihelkonna omanik Heinrich von Tiesenhausen.
1591. aastal mainitakse kindlust viimast korda Heinrichi testamendis. Kirjeldatakse linnusemüüre ja muid hooneid, mis näitab, et linnus oli veel kasutuskõlbulik.[10] Linnuse hülgamise aeg ei ole teada.
1625. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Calzenau, Fehteln, Odensee, Sausen ja Jummerdehni mõisa ooberst Johann Reinhold Streif von Lauensteinile. Tiesenhausenitele Kalsnavat ei tagastatud. Hiljem reduktsiooniga XVII sajandi lõpus võeti need mõisad Rootsi kroonile tagasi. 1643 hävis Kalsnavas esimene teadaolev luteri kirik.
1638. aasta revisjoniaktis linnusest või selle varemetest juttu pole. Räägitakse Kalsnava mõisa majandushoonetest.
1640. aasta paiku Amsterdamis Jan ja Willem Janssoni välja antud maakaartidel "Livonia, Vulgo Lyefland" ja "Nova Totius Livoniae" on üks teadaolevalt esimesi Kalsnava (Katzēo, Katzeno) tähistusi.[11]
1737. aastal kinkis vene keisrinna Anna Kalsnava mõisa feldmarssal krahv Peter Lacyle. 1760 omandas mõisa pärast mitut omanikuvahetust Christer Reinhold von Rennenkampff.
1780. aastaks oli linnusevaremete kõrvale rajatud ilus gooti stiilis ja torniga mõisa ait.[5] Tee aidani viis linnuseala keskelt läbi.
1830 joonistas vaate lõuna poolt varemetele ja aidale oma albumisse üles markii Filippo Paulucci.
1898 koostas Löwis of Menar väljakaevamisandmetele tuginedes linnuse plaani.
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]
Armin Tuulse on Kalsnava liigitanud ruumika siseõue tõttu vaba kastellitüübi laagerkastellide hulka kuuluvaks. Kalsnava oli suhteliselt väike ja nõrgalt kindlustatud: lisaks siiski suhteliselt paksule müürile kaitses linnust veel ainult madal vall.
Tegemist oli kindlustatud mõisamajaga, mille hooneplokkide vahel asetses avar siseõu. Kompleks meenutas osaliselt majalinnust ja see talitles ühtlasi ka Berzaune abilinnusena. XIX sajandi lõpul toimunud väljakaevamiste tulemuste järgi saab linnuse dateerida XV sajandi algusse.[12]
Linnusemüürid olid laotud maakividest ja nurgad rohmakalt töödeldud lubjakividest. Rajatis moodustas pikliku edela–kirdesuunalise ristküliku küljepikkustega 37,4 x 20 meetrit, kus siseõu paiknes vastu idanurka ja võlvitud ruumidega peahoone asus linnuse edelaküljel. Enamuse peahoone esimesest korrusest moodustas suur ruudukujuline keskpiilarile toetuvate võlvidega ruum või saal mõõtudega 10,65 x 12,70 meetrit. Tellistest võlvroiete profiil viitab ehitusajale u 1400. aasta paiku. Ülejäänud loodetiivas asuvate hoonete kohta saab öelda, et osa neist olid võlvitud ja osa palklagedega kaetud. Kogu see nn põhilinnus omas kindlasti ka väljaspool asetsevat eelkindlustust, mille moodustasid erinevad majandushooned, millest aga enam vaadeldavaid jälgi järele jäänud pole.[13]
Praegune seisukord
[muuda | muuda lähteteksti]Maapinnal on jälgitavad üksikud maakividest vundamendilõigud ja eraldi laialiasuvad maakivid.[14]
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]-
Kagu sein -
Edela sein -
Vaade endisele lossile kagu suunas
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Läti kaart
- ↑ Vana - Kalsnava
- ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
- ↑ 4,0 4,1 Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 77, ISBN 5-460-00216-8
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Калснавский замок вассала рижского архиепископа (Kalzenau)
- ↑ Kalsnava vald
- ↑ Hagemeisters Geschichte, lk. 217
- ↑ Baltisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 260
- ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
- ↑ Pilis un muižas
- ↑ Kalender "Livonia 2013", kaardid vastavalt Läti Rahvusraamatukogust ja Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust.
- ↑ Löwis of Menar, Kalzenau 133 ff.
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 260 - 261
- ↑ Ambermarks, Läti keskaegsed linnused