Kõrbeleevike

Kõrbeleevike
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Vintlased Fringillidae;
Perekond	Punaleevike Rhodopechys;
Liik	Kõrbeleevike;
Binaarne nimetus
	Rhodopechys githaginea; (Lichtenstein, 1823)
	; Kõrbeleevikese levila

Kõrbeleevike, vana nimega klibu-punaleevike (Bucanetes githagineus, Rhodopechys githaginea) on vintlaste sugukonda punaleevikese perekonda kuuluv linnuliik.^[1]

Sõna Rhodopechys tähendab kreeka keeles 'roosikäsivars', 'roosade käsivartega'. Seda sõna kasutas juba Homeros naiste ja jumalannade epiteedina.^[viide?] Kõige sagedamini iseloomustati selle sõnaga koidujumalannat Eost.

2006. aasta geneetiliste uuringute andmetel on punaleevikese perekonnast arenenud vindi perekond.

Levila

Kõrbeleevike on levinud Kanaari saartel, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas kuni Kesk-Aasiani. Euroopas on püsiv asurkond Hispaania lõunaosas.

Maailmas arvatakse kõrbeleevikesi elavat 21–43 tuhat paari, neist ligi pooled (10–20 tuhat paari) Kanaari saartel. Mujal on nende asurkond märksa väiksem: Hispaanias 300–500, Türgis 200–800, Armeenias 50–100 ja Aserbaidžaanis 10–100 paari. Paljudes Araabia poolsaare ja Sahara piirkondades on kindlaks tegemata, kas seal kõrbeleevikesi elab või ei. Kuid Iisraelis loendati 500 km² alal 2200–2500 paari.

Üldiselt on linnud paiksed. Turkmeeniast ja Usbekistanist, kus talvel võib üsna külm olla, rändavad nad talveks Pakistani.

Eestis on kõrbeleevike eksikülaline, keda siin esmakordselt kohati 2. oktoobril 1997 Põõsaspea neemel.^[2]^[3]

Välimus

Ta on veidi väiksem kui samasse perekonda kuuluv kõnnu-punaleevike.

Ta on väike pikkade tiibade ja lühikese väga paksu nokaga vint üldpikkusega 11,5–13 cm. Hundsulestikus isaslinnul on punane nokk, hall pea ja kael ning helepruun keha ülapool. Rind, päranipuala ja saba on roosad. Talvel on isaslind hallikas, ruuge nokaga. Emaslind ja noorlind sarnanevad talvise isaslinnuga.

Kõrbeleevikese laul on ninahäälne venitatud "dzääää" või "dröööö" ja meenutab mängupasuna häält.^[4]

Pesitsemine ja toit

Kõrbeleevikesed Egiptuses Kuningate orus.

Ta elab ja pesitseb mägede kivikõrbe- ja poolkõrbealadel, kus maapinnal paljanduvad kaljud ja kasvab kidur taimestik.^[1]

Pesa ehitatakse harilikult maapinnale kivide vahele. Pesa on 8–11 cm läbimõõdus ja kuni 5 sm kõrge. Selle sees on süvend läbimõõduga 6 cm ja sügavusega 3,5 cm.

Pesitsusperiood kestab veebruari keskpaigast juuni alguseni. Kurnas on 4–6 muna mõõtmetega 15×20 mm. Emaslind muneb munad järjestikustel päevadel. Munad on helesinised, punakaspruunide täppidega. Emaslind haub mune 13-14 päeva. Pojad iseseisvuvad 21–28 päeva pärast sündi.

Kõrbeleevike toitub peamiselt seemnetest ja teistest taimeosadest. Kõlbavad tatralised, ristõielised, salveid ja lihtsalt rohi. Võimalusel sööb ta kultuurtaimede, näiteks nisu ja hirsi seemneid. Eriti pesitsusajal sööb ta putukaid.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Loomade elu", 6. kd., lk. 410
↑ "Hirundo" 2:1999
↑ Ivar Ojaste: "Kõrbeleevike – külaline Vahemere äärest"
↑ Jonsson, L. "Euroopa linnud". Eesti entsüklopeediakirjastus 2000, lk 518-519

Välislingid

Kõrbeleevike andmebaasis eElurikkus

[Loomade_elu-1] 1,0 ^1,1 "Loomade elu", 6. kd., lk. 410

[2] "Hirundo" 2:1999

[3] Ivar Ojaste: "Kõrbeleevike – külaline Vahemere äärest"

[4] Jonsson, L. "Euroopa linnud". Eesti entsüklopeediakirjastus 2000, lk 518-519

[1]

[2]

[3]

[4]