John Cowburn

John Cowburn (sündinud 1. aprillil 1927 Uus-Lõuna-Walesis Goulburnis) on Austraalia filosoof ja teoloog.

Ta on 1945. aastast Jeesuse Seltsi liige ja 1958. aastast preester. Alates 1972. aastast õpetas ta Jesuite Theological College'is.

Vaated

John Cowburni järgi loodusõnnetused ei ole kuri, vaid looduse avaldused, ja Jumalal ei ole nende üle kontrolli. Teilhard de Chardini ideede mõjul väidab Cowburn, et maailm alles evolutsioneerib täiusliku eesmärgi poole ning kuri ja kannatus on maailma praeguse ebatäiusliku seisundi vältimatud kõrvalmõjud, mis ei ole Jumalast määratud. Maailmas on asju, mis juhtuvad juhuslikult ja mida isegi Jumal ette ei tea. Samuti ei tea Jumal ette inimeste tegusid, mida nad teevad vaba tahtega. Moraalset kurja, mida põhjustavad inimeste teod, käitumine ja hoiakud, ei saa pidada lihtsalt hea puudumiseks. Patt on isikutevaheline suhe ja Jumal kannatab inimeste patu pärast. Inimesel on vaba tahe ja determinism on ekslik.

Looming

Armastus

Raamat "Love" on uus raamat raamatu "Love and the Person" motiividel.

Aktsepteerimine

Kõigi armastuse vormide olemuslik ja esmatähtis element on nõustumine ehk aktsepteerimine (Jules Toneril afektiivne jaatus: afektiivne tahteakt, mis vastab intellektuaalsele jaatusele). See ei ole resigneerunud aktsepteerimine (leppimine), nagu Paul Ricoeuri järgi "nõustumise jaa on alati eilt võidetud". Lihtsaimal kujul on see millegi poolt olemine ja algusest peale heaks pidamine. See on tahteline, mitte intellektuaalne. Sellele ei eelne vastuseisu ega vastumeelsust. Erinevalt otsusest midagi teha, eeldab see aktsepteeritava tegelikku olemasolu. Aktsepteerimine ei ole otsus midagi teha. Aktsepteerimine eeldab, et aktsepteeritav on juba väärtuslik, mitte ei anna aktsepteeritavale väärtust (mitte nagu Irving Singeril ja paljudel teistel, kelle järgi armastus on väärtuse andmine). Aktsepteerimine tekitab seesmise rahulolu aktsepteeritavaga. Aktsepteerimine on küps ja väärikas (mitte nagu inimesel, kes ei poolda ühtki asja, mis pole tema algatatud ja korraldatud, tema kontrolli all; kellele aktsepteerimine tähendaks madaldumist, järeleandmist, alistumist, väärikuse kaotust).

Resigneerunud aktsepteerimise korral lepitakse halva asjaga, sest see on paratamatu ning sellega lõputu mitteleppimine teeks õnnetuks. Mõnikord pannakse õigusega pahaks, kui keegi liiga ruttu lepib. Ja võib olla amoraalne leppida ebaõigluse ja muude moraalsete pahedega: isegi kui midagi teha ei anna, tuleb neid südames eitada. Mõnikord on leppimine isegi õilis, näiteks kaotuse korral spordis või parandamatu haiguse korral. See ei ole allaandmine, vaid püstijäämine ja väärikuse säilitamine. Mõnikord jõutakse leppimiseni, halvustades seda, mille kaotusega lepitakse, kuid see ei ole väärikas. Leppimine annab seesmise rahu. Aktsepteerimine armastuses on esmaselt hea aktsepteerimine, kuid sisaldab ka leppimist asjadega, mis pole iseenesest head.

Louis Lavelle'i järgi on vabaduse tuumas olemise ja elu aktsepteerimine. Hans Küng räägib olemise usaldamisest, ilma milleta elatakse alalises kartuses. Olemise usaldamine annab enesekindluse ja elurõõmu, ja see tuleb reaalsuse aktsepteerimisest ja tahtelisest heaks pidamisest. See ei välista umbusku konkreetsete asjade suhtes, nii et see pole kergeusklikkus ega ebakriitiline optimism.

Iseenda armastamine

Aquino Thomase järgi kätkeb armastus üksolemist; et inimene on iseeneses rohkem üks kui kellegi teisega, siis ta armastab ennast rohkem kui kedagi teist, ja ta on isegi kohustatud armastama ennast rohkem kui ligimest. Teised autorid, näiteks John McTaggart jälle on öelnud, et armastus kätkeb ühendust, mistõttu iseennast on võimatu armastada. Mõõdukama vaate järgi on armastuse ressurss piiratud, mistõttu tuleb iseenda armastamist rangelt piirata, et seda teiste jaoks palju üle jääks: hea inimene peab armastama ennast pisut ja teisi palju. On ka niisugune vaade, mille järgi iseenda armastamine on nagu auahnus, mis on mõõdukas koguses vajalik ja hea, kuid ülemäärasena paheline, ning patt tuleneb iseenda ülemäärasest armastamisest, mida mõistus ei kontrolli. Psühholoogid on siiski tähele pannud, et isekust ja ahnust, armastuse puudumist teiste vastu ning enesekindluse puudumist põhjustab see, et iseennast armastatakse liiga vähe või üldse mitte (Erich Fromm, ("Selfishness and Self-Love", "The Art of Loving"). See seisukoht on praegu üldtunnustatud.

Iseenda armastamise olemus on iseenda aktsepteerimine. Kui inimene ennast armastab, siis ta ei soovi, et ta poleks sündinud, ega soovi surra, et endast lahti saada, ega soovi olla hoopis teistsugune, kui ta on. Iseenda armastamine ei ole omakasu, ka mitte valgustatud omakasu, kuigi sellest tuleneb, et ohu korral ennast kaitstakse ning see, mida vajatakse, püütakse hankida. Iseenda armastamine ei ole ka isekus, mis on omakasu taotlemine ebaõiglaselt, teiste arvel.

Mõned autorid (John Donne, H. D. Lewis) ütlevad, et mina (ise) on hing ehk vaim ning tal on keha. Sigmund Freudi järgi on mina (Ego) isiksuse üks osa ülimina ja miski (Id) kõrval. Jacques Maritaini järgi on isik "vaimne kese", millel on vaimne keha. Mõistlikum on aga öelda, et ise, mina ehk isik on tervik, mille osad on vaim ja keha. H. D. Lewis ja Borden Parker Bowne ütlevad, et kui mu pea on kiilas või kui mu keha on nähtav, siis mina ei ole kiilas ega nähtav. Ometi me nii ei räägi. Ja ma ei saa ka öelda, et mul on isik või mina, ega ütle, et armastame kellegi isikut, vaid et armastame teda kui isikut. Nii et kui keegi (vaim ja keha) ennast armastab, siis ta aktsepteerib ennast kui tervikut ning oma osi ja omadusi. Igaühel on kehalisi puudusi, võimete puudumisi ja psühholoogilisi probleeme. Kui inimene end armastab, siis ta lepib, olgugi vastumeelselt, oma puuduste ja piiratustega, ning on rahul iseendaga sellisena, nagu ta on. See ei ole põlastusväärne saatusele alistumine, vaid väärikuse avaldus.

Inimesel, kes ennast armastab, on sisemine rahu, mis tuleb tahte ja reaalsuse kokkulangemisest. Iseenda armastamine annab inimesele enesekindluse, energia ja jõu, et olla loov, ettevõtlik ja visa (Rollo May). Pedagoogid on leidnud, et lapsed kasvaksid täiskasvanuteks, kes saavutavd selle, mis on neile jõukohane, peab neil kujunema positiivne enesepilt ja tugev armastus iseenda vastu. Iseenda armastamine on ka elurõõmu eeldus, ning seda eeldab ka sõbralik ja lõõgastunud naljaheitmine iseenda üle. Iseenda armastamine on vajalik ka selleks, et teisi armastada. Seda kinnitavad Koguja, Augustinus, Søren Kierkegaard, Rollo May, Jules Toner ja Graham Little, kes kirjutab sõprusest.

Mõnel inimesel on puudusi või piiratusi, mida ta keeldub tunnistamast. Mõni jälle on oma piiratusest teadlik, kuid keeldub sellega nõustumast. On võimalik armastada olendit tervikuna, kuid keelduda aktsepteerimast mõnd tema väikest elementi. Nii võib ka armastada iseennast, kuid mitte kõike iseenda juures. Samuti on võimalik vihata olendit tervikuna, sest tema juures on midagi vastuvõetamatut. See kehtib ka iseenda kohta. Georges Bernanos, Albert Camus ja Karol Wojtyła kinnitavad, et inimesel on psühholoogiliselt võimalik ennast vihata, keelduda olemast see, mis ta on, ning eitada oma olemasolu väärtust. Osalemine enesehülgamine ehk keeldumine mõne enda aspekti aktsepteerimisest toob kaasa inimese kui subjekti (selle, mis ta soovib olla) mittekokkulangemise enda kui objektiivselt reaalse olendiga. See tekitab pinget, rahulolematust ja vaenulikku kadedust. Radikaalne enesehülgamine on toob kaasa tugeva kibestumise ja õnnetuoleku. Kui vihatakse kedagi teist, siis käib tema juures peaaegu kõik närvidele, tema õnnestused ja tema kiitmine ajavad vihale, tema kahjusaamine ja tema ebaõnnestumised teevad rõõmu. Kui inimene vihkab iseennast, siis käib iseenda juures peaaegu kõik närvidele, iseenda õnnestumised ja kiitus endale ajavad vihale, enda kahju ja ebaõnnestumised teevad rõõmu, ja küllakutsed lükkavad nad tagasi, et mitte endale naudingut lubada. Mõned naiivsed tuttavad võivad imetleda nende enesesalgamist, kuid see on äraspidine. (Jack Dominian ütleb inimeste kohta, kes tunnevad, et nad ei vääri armastust, et nad valivad abikaasa, kes neid alandab, võib-olla valivad kloostrielu, kus saab täielikult alluda, enesele teadmata otsivad ebaõnne, sest tunnevad sisimas, et ei vääri paremat, ja lõpetavad võib-olla enesetapuga.) Teiste suhtes võivad nad käituda mitmeti. Nad võivad oodata ka teistelt põlgust ja hülgamist. Nad võivad rabelda teiste heaks, lubamata enda heaks midagi teha, või allutada end võimukale juhile või organisatsioonile, mis neid täielikult neelab, nii et nad tunnevad, et neid koheldakse, nagu nad väärivad. Nad püüavad kompenseerida oma seesmist ebaheadust väliste hüvedega ning olla ahned, isekad ja alatud. Erich Frommi järgi isekas inimene üldse ei armasta end. Isekus ei ole iseenda ülemäärane armastamine ega isegi mitte enese valesti armastamine, vaid selle vastand. Enamik kõrvalekaldumisi tõelisest armastusest tuleneb enesehülgamisest.

Mõned mõtlejad peavad iseenda armastamist üleüldiseks ja paratamatuks ning tuletavad kõik teised tahtmised sellest, aga kui enesevihkamine on võimalik, siis nad eksivad. Mõned psühholoogid ütlevad, et kui vanemad lapsi südamest armastavad, siis lastest kasvavad eluterved täiskasvanud, kes iseennast armastavad, ja kui vanemad lapsi ei armasta, siis neist saavad täiskasvanud, kes tunnevad, et nad ei vääri mitte kellegi, ka mitte iseeenda armastust. See kõlab nii, nagu lastel ei oleks valikut; inimene on vaba. Armastuse valimine võib nõuda alandlikkust ja huumorit, isegi aega. Elu jooksul avastab inimene enda juures mõnikord halba, ja see toob iga kord kaasa enese armastamise kriisi, mis võib nõuda iseendaga leppimiseks aega.

Mõne autori järgi on iseenda ülemäärane armastamine pahe ja igasuguse amoraalsuse juur. Ent moraalse kurja puhul ei ole tegu iseenese armastamisega, vaid selle vastandiga. Seda kinnitavad Karl Barth ja A. C. Bradley. Kui inimene on amoraalne, võib ta omandada südamerahu või sisemise ühtsuse, end sellisena aktsepteerides, näiteks aktsepteerides oma ebaausust kui ebaolulist puudust. Kui ta on meelega ebaaus, hävitab ta ebaausust iseendale rakendades iseennast. Selle aktsepteerimine ei kõrvaldaks enesehülgamist, vaid süvendaks seda. Patusel pole meelerahuks ja ühtsuseks iseendaga muud võimalust kui meeleparandus ja elu muutmine.

Vaidlus altruismi üle

Kas altruism on võimalik ja kui on, kas see on hea?

Filosoofiline egoism ehk psühholoogiline egoism väidab, et kõikide inimeste kõikide tegude motiiv on mingi omakasu. Augustinus on alati öelnud, et me teeme alati seda, mis parajasti tundub meile kõige rohkem rõõmu toovat, ja isegi Aquino Thomas ütleb ühes kohas (mujal küll teisiti), et kui keegi teeb midagi kellegi teise heaks, siis teeb ta seda alati enda kasuks: kui keegi annab sõbra eest oma elu, siis mitte sellepärast, et ta armastab sõpra rohkem kui iseennast, vaid sellepärast, et ta väärtustab endas voorust rohkem kui füüsilist heaolu. Sama mõtet on väljendanud ka hilisemad kristlased, sealhulgas Jacques-Bénigne Bossuet, samuti Thomas Hobbes ja François de La Rochefoucauld. Darvinism paistis näitavat, et loodus näeb inimestelegi ette olelusvõitluse, ning Michael Ghiselini järgi on see ühiskonnaelu alus ning altruism on näiline. See teooria paistab olevat teaduslik, on lihtne ning mõjub silmakirjalikkust ja teesklust paljastavana. Ayn Rand leidis, et altruism on võimalik, kuid väär. Isetuse ja eneseohverduse propageerimist pidas ta ohtlikuks ja paheliseks mõttetuseks.

Teised evolutsiooniteoreetikud on rääkinud rühmavalikust, mille tõttu on pärandunud koostöökalduvused. Inimlikku armastust ja hoolivust peetakse rühmavaliku tulemuseks. Kui see on tõsi, siis sotsiaalsed voorused ei ole täiesti tehislikud. Willard Gaylini arvates ei saa headus olla kultuuri saadus, sest inimesetaoline liik ei oleks ilma armastava loomuseta kultuurini jõudnud. Ent evolutsiooniteooria on hakanud pidama evolutsiooni algühikuks geeni ning paljud teoreetikud eitavad päritavate psühholoogiliste kalduvuste olemasolu, pidades neid kalduvusi sotsiaalselt tingituteks; et ühiskond vajab liikmete koostöövalmidust, siis on inimestel peaaegu alati suuremeelsed kalduvused. Pealegi on meil vaba tahe, mille tõttu kalduvused ei määra meie käitumist. Vaatame parem, kas inimesed on mõnikord altruistlikud. Mõned autorid, näiteks Edward O. Wilson, defineerivad altruistlikku tegu nii, et see peab olema subjektile endale kahjulik. Teiste autorite, näiteks Robert G. Hazo järgi peab altruistliku teo ainus motiiv olema teise olendi hüve (kui loodetakse ka midagi saada, siis on juba tegu omakasu motiiviga). Sel juhul saab altruistlik olla ainult spontaanne tegu, näiteks kui ema päästab oma lapse tulest, mõeldes ainult lapse peale. Aga kas on mõistlik altruistlikku tegu niimoodi defineerida? Siis küll oleks, kui teiste hüve ja enda hüve oleks alati konfliktis; aga nii see ei ole. Sellepärast on mõistlik nõuda altruistlikult teolt ainult seda, et seda tehtaks eeskätt teise olendi heaks (isegi kui algusest peale kavatsetakse ka endale midagi saada). Siis ei pruugi minu altruistlik tegu mulle kahju teha. Nüüd võib küsida, kas inimesed kunagi teevad midagi primaarselt teiste heaks. Tundub ebatõenäoline, et ükski tegu, mis tundub selles mõttes altruistlikuna, tegelikult ei ole seda; kui see tõesti nii oleks, siis poleks ka mõtet kedagi tänada. Hädaaegadel on inimesed teisi aidanud suure vaevaga ning enda ja teiste eluga riskides.

Kingitus on miski, mis kellelgi oli ja mille omanikuks ta kellegi teise tegi. Materiaalse asja puhul kinkija lakkab seda omamast, mittemateriaalse asja puhul mitte. Kinkida saab ainult seda, millele kingi vastuvõtjal ei ole õigust. Kingitus peab olema kinkija jaoks väärtuslik. Kingituse saaja peab olemas olema. Kinkimine ei ole müümine ega vahetamine, nii et see on altruistlik. Miski on kingitus ainult juhul, kui see vabatahtlikult vastu võetakse. (Kui saajalt ei saa nõusolekut küsida, kuid ollakse kindlad, et ta on nõus, siis see on ikkagi kingitus.) Aristotelese järgi eeldab kinkimine üleolekut ja kingituse vastuvõtmine alaväärsust, mistõttu suure eneseväärikusega inimene (megalopsychos) annab hüvesid, kuid vihkab nende vastuvõtmist (Nikomachose eetika, IV, 3, 1124b10–19). Tõepoolest, kinkimine haletsusest või muidu äravisatavate asjade kinkimine hädas olijale võib olla alandav; suure eneseväärikusega inimesed pigem nälgivad kui võtavad selliseid kingitusi vastu. Sama käib "kingituste" kohta vaikimise eest. Aga tõeline kingitus on teistsugused: suure eneseväärikusega sõbrad võivad näiteks teineteisele välja teha, ilma et kinkijal oleks üleolekut ja vastuvõtjal alaväärsust; kingitus võetakse vastu tänulikult ja väärikalt.

Kui keegi kedagi armastab, siis tavaliselt ta soovib vastuarmastust. Aga ta ei armasta selleks, et saada vastuarmastust, vaid soovib vastuarmastust sellepärast, et armastab. Nii et kui midagi teistele tehakse armastusest, siis tehakse seda eeskätt teiste pärast ning see armastus ja see tegu on altruistlik.

Altruistliku käitumise motiiv on armastus. Cowburn väidab, et teiste armastamisel on kaks liiki ja kummalgi omakorda kaks liiki. Üht liiki armastus tekib siis, kui inimene näeb, et ta on inimesega kuidagi seotud, ja armastab teda selle seotuse pärast, nagu vanemate armastus oma laste vastu ja laste armastus oma vanemate vastu. Sellise armastuse esimene liik on armastus ebavõrdsete vahel: vanemlik armastus ja pojaarmastus, armastus onude ja tädide ning venna- ja õelaste vahel, õpetajate ja õpilaste vaheline armastus, arstide ja õdede ning patsientide vaheline armastus jne. Selle teine liik on armastus võrdsete vahel: vennaarmastus vendade ja õdede vahel, armastus seltsimeeste, töökaaslaste, kaasmaalaste jne vahel. Cowburn nimetas neid kahte armastuse liiki varem kosmiliseks armastuseks, nüüd solidaarsusarmastuseks. Teist liiki armastus on inimeste vahel, kellel enne armastust ei ole erilist seotust. Selle lingid on seksuaalne armastus ja sõprus. Cowburn nimetab seda ekstaatiliseks armastuseks.

Solidaarsusarmastus

Laste saamine

Mõned saavad lapsi kogemata või isegi vastu tahtmist, enamasti aga tehakse valik saada lapsi. Mõned tahavad lastest materiaalset kasu saada, näiteks abikäsi majapidamises, hooldust vanaduspõlves või lastetoetust; mõned üksildased tüdrukud, keda ei armastata, saavad lapsi selleks, et keegi nendesse kiinduks; mõned saavad lapsi selleks, et lapsed teeksid teoks, mis neil endil elus tegemata jäi. Aga ükski neist motiividest ei ole tõsiseltvõetav seletus, miks inimsugu teeb laste saamise ja kasvatamise näol nii tohutut tööd.

Aquino Thomas ütles, et headus jaotab end, ja seda peab Cowburn kõige sügavamaks seletuseks, miks inimesed saavad ja kasvatavad lapsi. Thomas ütleb, et kellel midagi ei ole, see on võtja, ja kellel midagi on, see on andja. Headuse mõiste juurde kuulub, et võimaluse korral antakse head teistele edasi. Sarnane sünnitab sarnast. Inimeste seas on loomulik olukord see, et kellel on, annab sellele, kellel ei ole. Kui Thomasel on õigus, siis lapsed püüavad saada, mida neil ei ole, ja võtavad rohkem kui annavad, ja täiskasvanud soovivad anda, ja sellepärast saavad lapsi. Sellest järeldub, et kõige suurem soov lapsi saada on neil, kes peavad end heaks ja armastavad ennast. Samuti järeldub sellest, et laste saamine on idee järgi altruistlik, vaimne.

Tavakeeles nimetatakse loomadeks hobuseid, kasse, elevante jne, kuid mitte inimesi, putukaid, linde ega kalu. Loomaks nimetamist peavad inimesed solvanguks ja nad ei taha, et neid koheldaks nagu loomi. Sellepärast ei salli paljud ka väidet, et inimestel on instinktid, loomadest eellastelt päritud käitumiskalduvused. Cowburn nimetab ka inimesi loomadeks ja eeldab, et neil on instinktid. Instinktid põhjustavad inimestel mõnikord tahtmatut, mõteteta käitumist, näiteks hoidutakse instinktiivselt kaljult kukkumast, käitudes nagu loomad ikka. Ent inimestel on ka aru ja vaba tahe, mistõttu nad teevad otsustusi, kas tuleks teha seda, mida instinkt ette ütleb. Näiteks janu võidakse kustutada heameelega, kuid mitte siis, kui teatakse, et vesi on saastunud. Kui instinkt ja otsustus on vastuolus, siis on sageli raske oma otsustust järgida, kuigi peaks.

Publikatsioonid

• Love and the Person, London: Geoffrey Chapman 1967
• Shadows and the Dark, London: SCM 1979
• Love, Milwaukee: Marquette 2004
• Personalism & Scholasticism, Milwaukee: Marquette 2005
  • retsensioon: Michael McGuckian. Heythrop Journal, 2009, lk 735.
• Free Will, Predestination and Determinism, Milwaukee: Marquette 2007
  • retsensioon: Carlos Patarroyo. Lógoi, 2008, lk 169–177.
  • retsensioon: Andrew Murray. Pacifica, 2009, lk 358–360.
• The Problems of Suffering and Evil, Milwaukee: Marquette 2012
  • retsensioon: Christiaan Mostert. Pacifica, 2012, lk 313–315.
  • retsensioon: Barrey L. Whitney. Toronto Journal of Theology, 2013, kd 29, nr 1, lk 455–456.

Välislingid

• Tutvustus Jesuite Theological College'i saidil