Johannes Damaskusest

Johannes Damaskusest
Johannes Damaskusest
Sünniaeg	ca. 675
Surmaaeg	4. detsember 749 (74-aastaselt)
Amet	teoloog, kirjanik
	[muuda Wikidatas]

Johannes Damaskusest (al-Manşūr; umbes 650 või 676 – umbes 749) oli munk ja teoloog, kirikuisa, õigeusu (vaga Johannes Damaskusest) ja katoliku pühak.

Ta ei olnud originaalne teoloog, vaid õpetuse suurepärane entsüklopeediline koguja (ta vältis omalt poolt midagi lisamast). Hoolimata sellest, et ta püüdis säilitada olemasolevat õpetust, suhtus ta allikatesse kriitiliselt. Teda peetakse õigeusu teoloogia isaks. Lisaks peetakse teda ka skolastikute eelkäijaks või esimeseks skolastikuks. Tema teost "De fide orthodoxa" arvatakse mõnikord esimeseks skolastiliseks teoseks. Ka araabia filosoofia on Johanneselt inspiratsiooni ammutanud.

Paavst Leo XIII ajal (1890) arvati Johannes Damaskusest kiriku doktorite hulka.

Nimi

Johannese nimi on

uuskreeka keeles Іωάννης ο Δαμασκηνός või ο Іωάννης Δαμασκηνός (Ioánnis Damaskinós),
vene keeles Иоанн Дамаскин,
ladina keeles Ioannes Damascenus,
inglise keeles John Damascene või John of Damascus,
prantsuse keeles Jean Damascène või Jean de Damas,
saksa keeles Johannes von Damaskus,
itaalia keeles Giovanni Damasceno,
norra keeles Johannes av Damaskus.

Tema araabiakeelne nimi oli al-Manşūr 'võitja'. Nime Johannes võttis ta preestriks saades (?). Tema hüüdnimi oli Chrysorrhoas 'kuldne vool'.

Elu

Eluloo allikas

Johannesest on säilinud seitse pühakuelulugu, mis on kõik legendilaadsed ega ole kirjutatud pealtnägijate poolt. Ainuke, mida võib vähegi uskuda, pärineb 10.–12. sajandist. Selle on kirja pannud keegi Johannes, kes võis olla Jeruusalemma patriarh Johannes VII (951–964) või Jeruusalemma patriarh Johannes VIII Chrysostomites (umbes 1098 – arvatavasti 1106/1107). Elulookirjutaja väidab, et on selle tõlkinud araabiakeelsest originaalist. Selles eluloos on vähe üksikasju ning ta on legendilaadne. Seetõttu on Johannese eluloo esitus selles artiklis oletuslik ja vastuoluline.

Sünd ja perekond

Johannes Damaskusest sündis umbes 650 (umbes 675. või 676. aastal; erinevad allikad nimetavad 642.–690. aastat. Alexander Kazhdani järgi sündis ta umbes 650, Johannes Hoecki järgi umbes 675.

Johannes kasvas üles Damaskuse kalifaadi pealinnas Damaskuses kaliifi õukonnas jõukas araabia või arabiseeritud kristlikus perekonnas. Pärimuse järgi oli ta kaliif Muawiyahi poja, tulevase kaliifi Yazid I (sündis ajavahemikul 642–647) mängu- ja õpingukaaslane. See teeb tõenäoliseks, et Johannes sündis 650. aasta paiku.

Damaskus kuulus Antiookia patriarhaadi alla.

Johannese isa nimi oli tõenäoliselt Mansur (teistel andmetel Sargun ibn Mansur; kristlik nimi Sergios, teistel andmetel Johannes). Hoolimata islamiusulisest ümbrusest oli ta ustav kristlane. Selle perekonna esindajad olid Pärsia ja Bütsantsi võimu ajal olnud juhtivatel kohtadel maksukogumise alal ning see jätkus ka pärast Damaskuse vallutamist araabia moslemite poolt 636. Ta oli kaliifi peanõuandja finantsküsimustes (rahandusminister; logoteet), mõjukas tegelane õukonnas. Ta oli kõige mõjukam kristlane Damaskuses.

Moslemitest valitsejad kohtlesid kristlasi hästi, kuigi need pidid maksma spetsiaalset maksu. Nii kristlased kui ka juudid tohtisid olla tähtsatel ametikohtadel. Mõned neist olid väga rikkad. Kaliifi ihuarst oli peaaegu alati juut. Kristlasi rakendati kirjutajate, haldurite ja arhitektidena. Olukord võis muutuda kaliif ‘Abd al-Māliki (valitses 685–705) ajal. Kaliif otsustas hakata kristlasi taga kiusama ja kristlastest ametnikud välja vahetada. Teise arvamuse kohaselt toimus õukonna islamiseerimine 720. aasta paiku.

Johannes ristiti lapsena.

Johannesel oli kasuvend Kosmas, kes oli orvuks jäänud ja kelle isa oli majja võtnud.

Õpingud

Kui Johannes oli saanud 23-aastaseks (?), otsis isa poegadele kristlasest õpetajat, kes annaks neile tolleaegse parima hariduse. Orjaturult leidis ta sõjavangide hulgast rüüsteretkelt Itaaliasse kaasa toodud Sitsiilia või Calabria munga, kelle nimi oli Kosmas. Tegemist oli väga haritud mehega. Kasutades oma mõjuvõimu kaliifi juures, saavutas Mansur Kosmase vabastamise suure summa eest ning määras ta oma poegade õpetajaks. Johannes tegi kiiresti suuri edusamme aritmeetikas, geomeetrias, muusikas, astronoomias ja teoloogias. Eluloos on öeldud, et Johannes tundis "aritmeetikat sama palju nagu Pythagoras ja geomeetriat sama palju nagu Eukleides". Mõlemad olid väga andekad ja õppisid kiiresti. Teistel andmetel õpetas Johannes ise oma kasuvenda Kosmast, kellest sai luuletaja ja laulja (Kosmas Melodos). Johannes sai hea hariduse nii kreeka kui ka araabia standardite järgi. Tema õpetaja Kosmas olevat pärast läinud püha Sabbase kloostrisse.

Teenistus õukonnas

Kasuvend Kosmas läks Jeruusalemma oma teoloogiaõpinguid lõpetama, Johannes aga õppis isa kõrvalt isa ametit. Kui isa suri, sai Johannesest Damaskuse kaliifi peanõuandja (protosymbulos; nähtavasti oli see amet päritav). Ta vastutas maksude eest, mida koguti kristlastelt. Johannes päris isalt ka nime al-Mansur. Õukonnas hinnati tema voorusi, eriti alandlikkust. Arvatakse, et kaliif otsustas hakata kristlasi taga kiusama ja kristlastest ametnikud välja vahetada, nii et Johannes jäi (umbes 45-aastaselt?) ilma tööta. Teistel andmetel sai Johannes 730. aasta paiku suurvesiiriks. Allpool toodud legendi järgi olid kaliifi teenistusest lahkumise asjaolud teistsugused.

Võitlus ikonoklasmiga

Idakirikus hakkas sel ajal levima ikonoklasm. Hilissuvel 726 esines Bütsantsi keiser Leo Isaurlane (valitses 717–741) hoolimata Konstantinoopoli patriarhi Germanose protestist välja ikoonide austamise vastaste kõnedega, millest pole sõnagi säilinud. Johannes Damaskusest asus kohe keisriga võitlusse, ärgitades ka rahvast vastupanule. 17. jaanuaril 730 tagandas keiser patriarh Germanose (patriarh 715. aastast; suri 733), sest too jäi pooldama ikoonide austamist. Keiser keelas ikoonide väljapanemise avalikes kohtades ning käskis ikoone hävitada. Johannes vastas veel ägedama kirjutisega, kasutades lihtrahvale arusaadavat stiili. Kolmandas kirjas ta rõhutas juba öeldut ja hoiatas keisrit tema sammude tagajärgede eest.

Õigeusule omane ikooniteoloogia on saanud otsustava tõuke Johannese kolmest kõnest "ikoonide laimajate vastu". Vaieldakse selle üle, kas Johannes on ikka nende autor. Varem arvati, et need kõned pärinevad ajavahemikust 726–730, hiljem on olnud tendents dateerida neid hilisema ajaga, isegi pärast 741. aastat.

Bütsantsi keisri kättemaks, kaliifi karistus ja imepärane tervenemine

Johannes ei olnud Bütsantsi alam ja keiser ei saanud teda karistada. Et Johannesega võidelda, hankis keiser tema käega kirjutatud kirja ning laskis koostada samasuguse käekirjaga kirja, milles Johannes just nagu oleks Bütsantsi keisrile pakkunud abi Damaskuse vallutamisel ja kaliifi kukutamisel. Selle kirja saatis keiser kaliifile oma sõpruse ja Johannese reetlikkuse tõenduseks. Kuigi Johannes vandus oma süütust, pidas kaliif kirja ehtsaks, vallandas Johannese ning laskis ta vangi panna ning tal parema käe laba, mis reeturliku kirja kirjutas, maha raiuda ning selle linnaväljakule üles riputada. Otsus viidi täide. Sama päeva õhtul anti Johannesele käelaba tagasi. Eluloo kohaselt hakkas Johannes neitsi Maarjalt paluma tervenemist: tal oli vanglas kaasas Jumalaema ikoon (teise versiooni järgi teda vangi ei pandud ja see toimus tema kabelis) ja ta pani oma maharaiutud käe ikooni ette ning palvetas kaua ikooni ees. Ta palvetas nii: "Ülipuhas neitsi Maarja, Sa tead, miks mul parema käe laba maha raiuti, palun anna see mulle tagasi ja ühenda see käsivarrega. Ma palun Sinult tungivalt seda armu, et ma seda kätt nüüdsest peale kasutaksin Sinu Poja ja Sinu kiituse kirjutamiseks." Kui ta magama jäi, nägi ta unes neitsi Maarjat ikoonilt leebelt vaatamas ning hääl ütles Johannesele: "Sa oled nüüd terve, ära enam kurvasta. Kirjuta hümne, kirjuta minu kiitust, täida nõnda oma lubadus." Kui Johannes üles ärkas, nägi ta, et käsi on imepäraselt tagasi kasvanud. Suure rõõmu ja tänulikkusega komponeeris ta vaimuliku laulu "Sinus, armulises, rõõmustab kogu loodu", mida lauldakse õigeusu kirikus Basileios Suure liturgias.

Kaliif oli nüüd veendunud Johannese süütuses ning oleks ta heameelega nõuandjaks tagasi võtnud ning pakkus talle suurt kahjutasu ja auavaldusi, kuid Johannes lükkas kõik tagasi. Ta jäi mõneks ajaks ametisse, et õpetada välja oma järglane sellel ametikohal ja oma poolelijäänud asjad lõpetada. Ta laskis teha oma käest hõbekoopia ning kinnitas selle imet teinud ikooni külge. Ikoon sai nimeks "Kolmkäsi".

Elu kloostris

Johannes jagas oma varanduse oma perekonnaliikmetele ja vaestele ning asus elama püha Sabbase (Mar Saba) suurkloostrisse umbes 30 kilomeetrit Jeruusalemmast kagu pool, metsikus mägipiirkonnas Jeruusalemma ja Petlemma ning Surnumere vahel. Tema õpetaja Kosmas ja tema kasuvend Kosmas (Agiopolítis) olid seal juba ees. Teistel andmetel läks Johannes kloostrisse koos kasuvennaga.

Seda lugu on peetud legendiks ning arvatud Johannese ja Kosmase kloostrisse asumise põhjuseks kaliifi vaenulikkust kristlaste suhtes. Kloostrisse minek võis toimuda 720. aasta paiku, kuid varemgi: 716. või 700. aastal või isegi enne seda. 700. aasta paiku (?) andis kaliif korralduse, et ametnikud peavad vastu võtma islami või ametist lahkuma.

Johannes läks kloostrisse lihtsaks kuuletujaks. Tal oli raske leida vaimulikku juhti. Paljud mungad osutusid kõlbmatuks, kuni kloostriülem (iguumen) Nikodemos määras tema juhendajaks ühe vanakese, kurva vana mehe. Et Johannes ei läheks uhkeks, keelas ta Johannesel kirjutamise. Vanake püüdis kasvatada temas kuulekust ja alandlikkust. Ta saatis Johannese Damaskusesse turule müüma kloostris valmistatud korve õigest hinnast märgatavalt kallimalt. Räbalates Johannes kõndis päikeselõõsas Damaskusesse. Turul tundis ta ära tema endine majapidaja ning ostis kõik korvid nõutud hinnaga.

Kui üks kloostri munkadest suri, hakkas tema vend Johannest paluma, et too kirjutaks talle trööstiks troparid. Lõpuks andis Johannes järele ning kirjutas laulud, mida tänini lauldakse. Vanake karistas teda sõnakuulmatuse eest, pannes ta kloostrist solki ja mustust välja rookima. Johannes kuuletus eeskujulikult. Siis oli vanakesel nägemus, milles Jumalaema ütles, et Johannese kirjutamiskeeld tuleb tühistada.

Pärast harilikku prooviaega pühitses Jeruusalemma patriarh Johannes V (705–735) ta preestriks. Johannese preestripühitsust on seostatud aastaga 726, teise versiooni järgi oli see umbes 735. Johannes oli mõnda aega patriarhikirikus jutlustaja, kuid läks siis oma kloostrisse tagasi. Pärimuse järgi käis ta hiljem ainult üks kord kloostrist väljas, nimelt Konstantinoopolis 754. aasta sinodil. Ta olevat seal vangi pandud ja teda olevat piinatud, kuid ta olevat pääsenud eluga. Praegu arvatakse, et Johannes suri enne seda sinodit. Johannes kirjutas elu lõpuni teoloogilisi kirjutisi ja kirikulaule. Patriarh küsis Johanneselt sageli nõu ja ka teised piiskopid hakkasid temalt nõu küsima.

Aastal 754 kinnitas Konstantinoopolis keiser Leo järglase Konstantinos Kopronymose käsul Chalkedoni lähedal Hiereias kokku tulnud sinod (kuulutas end 7. oikumeeniliseks kirikukoguks; Hiereia kirikukogu ehk teine Chalkedoni kirikukogu) ikonoklastide põhimõtted ning pani nimeliselt kirikuvande alla ikonoklasmi silmapaistvamad vastased. Johannest Damaskusest mainiti kirjaniku, eksegeedi ja õpetajana ning nimetati "saratseenide neetud soosijaks", "reeturlikuks pildikummardajaks", "Jeesusele Kristusele ülekohtu tegijaks", "jumalakartmatuse õpetajaks" ja Pühakirja halvaks tõlgendajaks. Keisri käsul kirjutati tema nime "Manzer" (Manzeros – 'värdjas').

Johannes suri umbes 749. või 750. aastal (seda daatumit on paigutatud ka 754. ja 787. aasta vahele). Siméon Vailhé järgi suri ta 749, Alexander Kazhdani järgi umbes 753/754. Pärimuse järgi suri Johannes 104-aastaselt, kuid seda ei peeta tõenäoliseks. Johannes suri loomulikku surma.

Austamine pärast surma

Teisel Nikaia kirikukogul (787), millega lõppes idakiriku patristika, tehti solvangud heaks. Teda hakati nimetama "auväärseks". Aastal 813 kirjutas Theophanes, et sõbrad hüüdsid teda oraatorivõimete või sära pärast Chrysorrhoas ('kuldne vool').

Paavst Leo XIII ajal (1890) arvati Johannes Damaskusest kiriku õpetajate hulka.

Tema mälestuspäev on õigeusu, katoliku (mittekohustuslik mälestuspäev, Memoria ad libitum) ning anglikaani kirikus 4. detsember. Sel päeval 749 või 750 viidi tema säilmed üle Mar Sabasse. Kuni 1969. aastani oli tema mälestuspäev katoliku kirikus 27. märts. Tema nimi on Martyrologium Romanum'is. Johannese mälestuspäeva on peetud ka 6. mail.

Ikoonidel kujutatakse Johannest idamaa mungarüüs pika habemega vana mehena kirjutuspuldi juures. Sageli kujutatakse teda maharaiutud käega.

Johannest Damaskusest peetakse apteekrite (Milanos, ikoonimaalijate (idakirikus) ja idast tulnud teoloogiaõppijate kaitsepühakuks.

Teosed

Johannes Damaskusest oli viimane kreeka kirikuisa.

Ta ei olnud originaalne teoloog, vaid õpetuse suurepärane entsüklopeediline koguja (ta vältis omalt poolt millegi lisamist). Hoolimata sellest, et ta püüdis säilitada olemasolevat õpetust, suhtus ta allikatesse kriitiliselt. Teda peetakse õigeusu teoloogia isaks.

Teda peetakse kas skolastikute eelkäijaks või esimeseks skolastikuks. Tema teost "De fide orthodoxa" peetakse mõnikord esimeseks skolastiliseks teoseks. Ka araabia filosoofia on Johanneselt inspiratsiooni ammutanud.

Johannese loomingus ühinevad teoloogia, kunst, liturgia ja poeesia üleskutseks inimese jumalustumisele.

"Tarkuse allikas"

Johannese tähtsaim ja tuntuim töö on teos, millele ta ise pani nimeks "Tarkuse allikas" ("Pēgē gnōseōs"; umbes 743). See teos on nii lääne- kui ka idakirikus alati suure au sees olnud. Selles koondab ta kokku varasemate kirikukirjanike vaated. See on esimene katse koostada teoloogia summa.

"Tarkuse allikas" jaguneb kolmeks raamatuks: "Filosoofilised peatükid" ("Kephalaia philosophika"), "Ketserlusest" ("Peri aipēseōn") ja "Ortodoksse usu täpne esitus" ("Ekdōsis akribēs tēs orthodoxou pisteōs!; "De fide orthodoxa").

Esimene raamat on kitsama sisuga, kui ütleb pealkiri, ja seetõttu nimetatakse seda sageli "Dialektikaks". Esimesed 14 peatükki räägivad ainult loogikast, ülejäänu on pühendatud peamiselt Aristotelese ontoloogiale. Suures osas on see kokkuvõte Aristotelese "Kategooriatest" ja Porphyriose "Isagogest" ("Eisagōge eis tas katēgōrias"). Nähtavasti tahtis Johannes anda üksnes teose järgnevate osade mõistmiseks vajalikud eelteadmised. Organoni tutvustatakse seal ja rakendatakse teoloogias sajand enne esimest Aristotelese tõlget araabia keelde.

Teine raamat "Ketserlusest" kordab sõna-sõnalt ning kaasajastab Epiphaniose sarnast tööd, lisades 20 uut ketserlust, sealhulgas islam ja ikonoklasm. Islamist rääkides ründab ta ka Muhamedi moraalitut käitumist.

"De fide orthodoxa"

Pikemalt artiklis De fide orthodoxa

Kolmas raamat "De fide orthodoxa" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku Kiriku õpetused. Paavst Eugenius III korraldusel tõlkis Burgundio Pisast selle 1150. aastal ladina keelde (Petrus Lombarduse "Sententsid" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja Aquino Thomas ning teised teoloogid, kuni humanistid asendasid selle elegantsemaga.

Johannes järgib sama põhiplaani mis Theodoretes Kyrosest oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: Gregoriost Nazianzosest, Basileios Suurt, Gregoriost Nyssast, Kyrillost Aleksandriast, Leo Suurt, Athanasiost, Johannes Kuldsuud ja Epiphaniost.

"De fide orthodoxa" jaguneb neljaks raamatuks, kuid see jaotus on meelevaldne. Nähtavasti on keegi tõlkijatest püüdnud jäljendada Petrus Lombarduse "Sententside" jaotust neljaks raamatuks.

"De fide orthodoxa" esimene raamat räägib Jumala olemusest ja olemasolust, Jumala loomusest ja Kolmainsusest. Jumala olemasolu tõendina osutab ta sellele, et ilmutusest valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes mõistuse valgus. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb loodud asjade muutlikkusel, ja plaaniargumenti.

Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated füüsilisele maailmale, võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja astronoomia põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal inglite ja deemonite loomusest, maapealsest paradiisist, inimloomuse omadustest, Jumala etteteadmisest ja ettemääratusest. Inimesest rääkides (27. peatükis) osutab ta ka kokkuvõtte psühholoogiast. Erinevalt Plotinosest samastab ta nus'i ja hinge.

Kolmandas raamatus on jutt Kristuse isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib monofüsiitliku ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et laul "Trisagion" ei käi ainult Kolmainsuse teise isiku, vaid kõikide isikute kohta. Samuti kaitseb ta neitsi Maarja õigust Jumalasünnitaja (Theotokos) tiitlile. Ta vaidleb ägedalt Nestoriusega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada Kristuse-ema tiitliga. Erilise tähelepanu all on inkarnatsioon.

Neljas raamat käsitleb Pühakirja. Vana Testamendi kaanonisse arvab ta Epiphaniose teose "De ponderibus et mensuris" eeskujul 22 juudi Piibli raamatut.

"Jakobiitide vastu"

Traktaadi "Jakobiitide vastu" kirjutas ta Damaskuse metropoliidi Petrose palvel, et jakobiitide (Süüria monofüsiitide) piiskoppi ortodoksse usuga lepitada.

Ta kirjutas ka manilaste ja monoteliitide vastu.

"Raamatuke õigest otsustamisest"

"Raamatuke õigest otsustamisest" on usutunnistus, mida kinnitavad argumendid, mis viitavad usu saladustele, eriti kolmainsusele ja inkarnatsioonile.

Kommentaarid

"Valitud kohad" ("Loci selecti") on võetud suurelt jaolt Johannes Kuldsuu jutlustest ning lisatud kommentaaridena Pauluse kirjadele. Kommentaarid kirjadele efeslastele, filiplastele, koloslastele ja tessalooniklastele on võetud Kyrilloselt Aleksandriast.

"Pühad paralleelid" ("Sacra parallela") on omamoodi toopiline konkordants, mis käsitleb põhiliselt Jumalat, inimest, voorusi ja pahesid.

"Jutlused"

Jutluste nime all kirjutas ta 14 kõnet.

Jutlus Issanda muutmisest, mille ta arvatavasti pidas Taabori mäel asuvas kirikus, on eriti elavas stiilis. Selles ta kõneleb oma lemmikteemal – Kristuse kahekordsest loomusest, tsiteerib Pühakirja teksti Peetruse primaadi tunnistuseks ning annab tunnistust katoolsest õpetusest sakramentaalsest patukahetsusest. Ta rõhutab, et Kristus mitte ainult ei ilmutanud jüngritele oma kirkust, vaid ka kutsus neid sellest osa saama.

Vaikse laupäeva jutluses ta räägib pikalt reaalsest kohalolust.

Jutluses Maarja kuulutuse pühal, mis on säilinud ainult araabiakeelse teksti ladinakeelses tõlkes, omistab ta mitmesuguseid õnnistusi neitsi Maarja eestpalvele. Teine tema kolmest jutlusest Maarja Kuulutuse pühal räägib üksikasjalikult neitsi Maarja keha kandumisest taevasse. Ta kinnitab, et see põhineb väga usaldusväärsel ja vabal pärimusel.

Johannes kirjutas ka eksegeetilisi, hagiograafilisi, askeetilisi ja liturgikaalaseid teoseid.

Vaimulikud laulud

Johannes on eriti kuulus oma laulude poolest: kirjutanud palju vaimulikke laule, tropareid ja poeeme. Nendes kutsub ta rõõmule.

"Kaanonid" jõulude, kolmekuningapäeva ja nelipühi puhuks on kirjutatud jambilises trimeetris. Kõige kuulsamad kaanonid on kirjutatud ülestõusmispühaks.

Traditsiooniliselt omistatakse Johannesele Damaskusest "Oktoehhos", kreeka kiriku liturgilised laulud pühapäevateenistusteks Issanda ülestõusmise auks. Ta pani aluse kaheksa lauluviisi süsteemile.

Arvatakse, et ta asendas tähed noodikirjaga.

Võitlus ikoonide eest

Johannes selgitas, et ikoonide austamine ei ole ebajumalakummardamine, sest austus läheb prototüübile, ikoonil kujutatud pühakule. Ta rõhutab, et sestsaadik, kui Jumal on Kristuses nähtavaks saanud, on võimalik Teda kujutada ning üle astuda keelust Vanas Testamendis.

Kaheldava autorsusega teosed

Jutustust "Barlaam ja Josaphat" on omistatud Johannesele Damaskusest, kuid see on kahtlane.

Ka püha Barbara ülistuse kuuluvus Johannesele ei ole kindel.

Talle on omistatud traktaat "Nendest, kes surid usus", mida ei peeta enam ehtsaks.

Väljaanded

Esimene Johannese teos, mis kreeka keeles välja anti, oli "Ortodoksse usu täpne esitus". See ilmus Veronas 1531 Verona piiskopi Joannes Matthaeus Gibertuse egiidi all. Teine sama teose kreekakeelne väljaanne ilmus 1715 Moldovas Joannes Epnesinuse kirjeldusel.

Ladina keeles andis sama teose Pariisis 1507 välja Jacobus Faber. Henricus Gravius, O.P. avaldas Kölnis ladinakeelse väljaande, mis sisaldas "Dialektika", "Elementaarse ja dogmaatilise õpetuse", "Kahest tahtest ja toimimisest" ja "Ketserlusest".

Baselis ilmus 1548 kreeka-ladina väljaanne Mark Hopperi sissejuhatusega. Sarnane, kuid palju täielikum väljaanne ilmus samas 1575. Michel Lequien, O.P. avaldas Pariisis (1717) ja Veneetsias (1748) osalise teostekogu.

Migne avaldas sama teksti uuesti (P.G. XCIV-XCVI, Pariis 1864) ning lisas teosed, mida mõned uurijad omistavad Johannesele Damaskusest.

Tsitaate

"'Ma ei lase keisri majesteetlikkust tõest ettepoole (...) Et Jumal on tahtnud end nähtavaks teha, siis joonista teda piltidele ja näita teda, et ma teda näeksin. Kujuta tema äraütlemata alandust, tema sündi neitsist, tema sündi Jordanis, tema muutmist Taabori mäel, tema kannatusi, mis meid kannatusest vabastasid, tema surma, tema imesid, tema jumaliku loomuse märke, tema päästvat risti, tema haudapanekut, tema ülestõusmist, tema taevaminemist. Kirjuta kõike seda sõnadega, maali kõike seda värvidega. Ära karda..."
"Pühakud on saanud armu läbi selleks, millena Kristus ilmneb loomuse läbi: nad on saanud jumalateks armu läbi, Jumala puhasteks eluasemeteks. Kuidas siis mitte austada elavaid Jumala templeid, Jumala elavaid ihulikke eluasemeid. Olles elavad, on nad Jumala ees julged."
"Mitte mateeriat ma ei austa, vaid mateeria loojat, kes minu pärast on saanud mateeriaks, valinud oma eluaseme mateerias. Mateeria läbi on ta pannud aluse minu päästele. Tõesti, Sõna on saanud lihaks ja laotanud oma telgi meie sekka (...) Seda mateeriat ma austan kui Jumala energia ja armuga täidetut."
"Ma ei kujuta Jumalat, Nähtamatut, mitte niivõrd kui ta on nähtamatu, vaid niivõrd kui ta on saanud meile nähtavaks, saades osa meie seisundist."
"Täna ilmutab end see, mida ihulikel silmadel pole võimalik näha: maine keha, mis kiirgab jumalikku hiilgust, surelik keha, mis ilmutab jumalikkuse kirkust. Sest Sõna on saanud lihaks ja liha Sõnaks, kuigi see ei ole väljunud jumalikust loomusest (...) Inimlikud asjad saavad Jumala asjadeks ja jumalikud asjad inimese omadeks (...) Taabor juubeldab ja rõõmutseb, jumalik ja püha mägi (...) sest ta võistleb armu poolest taevaga. Seal näevad valitud apostlid Kristust oma riigi kirkuses. Seal on surnute ülestõusmine nende usule ilmunud ning Kristus näitab end surnute ja elavate Issandana, tema, kes ta laseb Moosest surnute seast ilmuda ja võtab elavate seast tunnistajaks Eelia, kutsari tulepuhangus. Seal räägivad peamised prohvetid veel kord prohveti kombel, kuulutades Issanda minekut läbi risti. [...]. Nüüd vuliseb kõik valgusest ja särast. – Kunagi sisenes Mooses jumalikku pilve (...) Ja siis ei suutnud Iisrael pingsalt vaadata kirkust, mis ometi käis põgusalt üle Moosese palge; aga meie kontempleerime kaetud näoga nagu peeglis enda sees Issanda kirkust, "olles muudetud kirkusest kirkusesse nagu Issanda vaimu läbi.""

Retseptsioon

Rudolf Tobias on kirjutanud kantaadi "Johannes Damaskusest" viiele solistile, segakoorile, orelile ja orkestrile (1897), mis on esimene kantaat eesti muusikas. See oli üks tema lõputöödest Peterburi Konservatooriumis. Kantaat põhineb Aleksei Konstantinovitš Tolstoi samanimelisel poeemil.

Välislingid