Jade abajas

Jade abaja ja vahepealse Weseri delta arenemine:
• sinised alad = veekogude edenemine
• rohelised alad = maa kasv
• hallikad kahvatusinised alad = vahetevahel üle ujutatud
• hallikaslillad alad = äsjasaadud maa taaskaotatud
• hallikasroosad alad = taassaadud maa taaskaotatud
• pruunid kuni punased jooned = tammid
• rasvane intensiivne helesinine joon = tänane rannajoon
• helesinised jooned = tänane padumere piir
• rasvased kahvatusinised jooned = padumere piir u 1810
• määrdunud lillad jooned = padumere piir u 1645
• heleroosad kuni helelillad, ooker- ja helerohelised jooned = geoloogilised pinnasepiirid.
Rohekad alad (v.a mõned sinakasrohelised) kujutavad uut võidetud maad. Kaotuste tagasivõtmine on enamasti tähistatud vaid tammidega.

Jade abajas (või Jade laht; saksa: Jadebusen) on abajas või laht Põhjamere Saksamaa rannikul. See oli varem tuntud lihtsalt kui Jade või Jahde. Väga vähese siseneva magevee hulga tõttu liigitatakse see laheks, mitte estuaariks.

Mere sissetung

Pindalaga umbes 180 km² loodi Jade 13.–16. sajandil suuresti tormilainete poolt. 14. sajandi algusest oli sel ühendus itta Weseri estuaariga. Mõnda aega oli jõe ja abaja vahel kolm püsivat ühendusharu ja üks voolusäng, mis moodustasid estuaari delta. Esimene nendest ühendustest suleti tammidega 1450. aastal ja viimane 1515. aastal. Kuid möödus umbes sajand, enne kui enamus nende ühenduste poolt üleujutatud aladest saadi tagasi karjamaadeks ja haritavaks maaks.

Läänes tungib Jade sügavale Friisi poolsaarde. 16. sajandi algusest ehitati arvukalt tamme tormilainete vastu ja haritava maa saamiseks. Peamine tamm, Ellenser Damm, ehitati aastatel 1596–1615 Oldenburgi krahvkonna poolt enne kokkuleppe edukat lõpetamist vastuvaidleva Ida-Friisi krahvkonnaga.

Friisi kogukonna lagunemine

Jade abaja ja selle harude laiendamine killustas vabade friiside territooriumid: Rüstringen Bant loodes, millest enamus on lainetesse kadunud, Bovenjadingen ('Jade kohal') madalate Friesische Wehde moreenküngastega edelas, Butjadingen ('väljaspool Jadet') kirdes, mis oli peaaegu kaks sajandit saar, ja Stadland, millest sai 1384. aastal kitsas saar piki Weseri vasakut kallast. Üleujutuste hävitustöö ja maa kaotus nõrgestasid Friisi kogukonda. 1400. aasta paiku püüdis Vabalinn Bremen valitseda Standlandi ja Butjadingenit. 16. sajandi alguses vallutasid kõik maad ümber Jade abaja Oldenburgi krahvid.

Organiseeritud tammide ehitamine

Koos Stadlandi saare vallutamisega katkestati Weseri delta suurim haru Lockfleth 1515. aastal tammiga Ovelgönnes. Järgnenud aastatel katkestati veevool rohkemates kohtades. Kõige olulisemad projektid enne 1650. aastat olid aastatel 1596–1615 Ellenser Damm üle Schwarzes Bracki lahest läänes ja 1643. aastal Uus Hobeni tamm idas. Sellest tammist lõunas muutus rannik samblarabaks. Raba mõjutasid suured üleujutused ja rappa ehitatud tammid osutusid väga nõrkadeks.

Sadam

Loodete vool teeb Jade abaja kaelast sügavaima loodusliku kanali Saksamaa Põhjamere rannikul. 1853. aastal ostis Preisi kuningriik Oldenburgilt osa lahe läänekaldast, et kasutada sadamat Preisimaa mereväebaasina, mis sai hiljem nimeks Wilhelmshaven. Esimese maailmasõja ajal baseerus Saksa avamerelaevastik (Hochseeflotte), Saksa keiserliku mereväe (Kaiserliche Marine) peamine lahingulaevastik, Wilhelmshavenis Jade abajas. Pärast Teist maailmasõda sai Wilhelmshavenist peamine Saksa sadam bensiini impordiks.

Loodus

Jade abaja kaldaalad moodustavad osa Saksa padumere rahvusparkidest.