Mine sisu juurde

Harpe

Allikas: Vikipeedia
Harpe suguvõsa aadlivapp

Harpe, varem Harp (vene keeles Гарпе) oli Eestimaalt pärit literaadi- ja aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsa liikmed Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Saksamaal, Soomes ja Tšiilis.

Päritolu küsimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Harpede päritolu on jäänud ebaselgeks. Esimesi teateid nende kohta on 18. sajandi algusest, mil Eestimaal elas mõisainspektor Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739). Ühe arvamuse kohaselt olid Harped pärit Lõuna-Prantsusmaalt, kus nad kandsid nime de la Harpe. Pärast Nantes'i edikti (1598) rändas suguvõsa Šveitsi, kust üks haru siirdus Preisimaale, teine aga Rootsi kaudu Eestimaale.[1]

Harped rüütelkonna matriklis

[muuda | muuda lähteteksti]

1809. aasta 10. märtsil (vkj) võeti Kaalepi mõisnik Karl Johann von Harpe (1752−1814) ja Wilhelm Christian von Harpe (1754−1837) Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. 24. novembril (vkj) 1848 immatrikuleeriti kindralmajor August Wilhelm Theodor von Harpe (1767−1815) järeltulijad.[2]

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kindralmajor Otto Wilhelm von Harpe (1762−1814)

Harpe suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
Salla mõisa häärber. Harpede valduses 1868−1919
  • Eestimaa:
    • Aavere (Afer) (1836−1902), Albu (Alp) (1912−1919, jäänukmõis 1919−1939), Araski (Arraska) (1840−1842 pandi-, 1842−1919 pärusvaldus), Haabersti (Habers) (XIX sajandil, rendivaldus), Harku (Hark) (1912−1919), Järvakandi (Jerwakant) (1911−1919), Kaalepi (Kaulep) (1788−1870), Kaarma (Kaarmann) (1803−1807 pandi-, 1807−1874 pärusvaldus), Koonu (Kono) (1804−1821 pandi-, 1821−1832 pärusvaldus), Korba (Korba) (kuni 1919), Lagedi (Laakt) (1916−1919, jäänukmõis 1919−1939), Lammasküla (Lammasküll) (enne 1900−1904), Lehtmetsa (Lechtmetz) (kuni 1910), Mäeküla (Mehheküll) (1825−? pandi-, ?−1833 pärusvaldus), Ohtu (Ocht) (u 1726−1775), Põdrangu (Pöddrang) (1840−1870 pandi-, 1870−1919 pärusvaldus), Salla (Sall) (1868−1919), Tamsalu (Tamsal) (1843−1858), Undla (Undel) (1777−1791, pandivaldus), Varmasaare (Warmesaar) (1825−1833, pandivaldus), Viisu (Wieso) (1824−1919, jäänukmõis 1919−1939), Äntu (Engdes) (1833−1842 pandi-, 1842−1919 pärusvaldus, 1919−1939 jäänukmõis)
  • Posen:
    • Pappeln (1940ndad), Rohrschütz (1940ndad), Stanau (1940ndad)
  • Wartheland:
    • Lenzing (1940ndad), Schalkau (1940ndad), Scheringen (1940ndad), Stefansdorf (1940ndad), Witkowitz (1940ndad)

Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739), Ohtu mõisnik, Ulvi ja Tudu pandivaldaja, Põlula, Ulvi, Aruküla ja Ohtu mõisate inspektor (mõisavalitseja); abiellus 1) 1711 Anna Margaretha Krämeriga (1679−1717), 2) 1718 Margaretha Schlüteriga (pärast 1669−1720), 3) Euphrosina Elisabeth Kelchiga (1700−1780)

A1. Otto Johann (1713−1761), Ohtu mõisnik, kolleegiumiassessor, Eestimaa kubermangusekretär; abiellus Anna Katharina Riesemanniga (1724−1775)
A2. Wilhelm Christian (1723−1767), Ulvi ja Tudu mõisnik, Tallinna Toomkoguduse ülempastor, Eestimaa konsistooriumi assessor; abiellus 1) 1749 Katharina Elisabeth Schonertiga (1732−1760), 2) 1765 Anna Dorothea Kelchiga (1743−1807)
A3. Carl Gottschalck (1732−1815), Undla pandivaldaja, Tallinna raesekretär (1779), sündik (1783−1786) ja justiitsbürgermeister (1796−1803); abiellus 1756 Johanna Benigna Schonertiga (1733−1767)
  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930, lk 112, allmärkus.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930, lk 113.
  3. Undla mõis (Kadrina khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  4. Hermann von Harpe Ohvitseride andmekogus. Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930. Lk 112–120 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd V. Hamburg: 2015. Lk 231-290.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]