Harju-Jaani kihelkond
Harju-Jaani kihelkond (lühend HJn, Rootsi valitsusajal Sayentacken[1], saksa keeles Kirchspiele St. Johannis in Harrien) oli ajalooline kihelkond Harjumaal Tallinnast kagu pool ja Eestimaa kubermangu Harju kreisis.
Piirkonna ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Maavalla Koda nimetab kihelkonda Sahataguse kihelkonnaks.[2]
Taani hindamisraamatus polnud Saiataga nimetatud veel kui kihelkond, vaid küla[3], mis kuulus Revala Rebala ehk Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Sagentake (Saha-taguse) koosnes muinasaja lõpul ja keskajal kolmest osatiskülast - Mägise, Keskvere ja Vaase[4], kõik kokku 43 adramaad. Kihelkonda on ajalooallikates nimetatud kui: 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken[5]. 1249. aastal doteeris Erik IV Adraraha Tallinna toomkirikule kokku 40 adramaad, 1254. aastal kuulus juba kogu Saintake (ehk Sagentake) piirkond Tallinna piiskopile, st kokku 43 adramaad[6]. Kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati kihelkonnakirik, moodustati 14. sajandil. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest.
Harju-Jaani kihelkonna mõisad
[muuda | muuda lähteteksti]19. sajandi esimesel poolel kuulusid kihelkonda mõisad:
- Harju-Jaani kirikumõis
- Anija mõis,
- Aruküla mõis,
- Haljava mõis, Prangli ja Aksiga,
- Kambi mõis,
- Kehra mõis,
- Kiviloo mõis
- Perila mõis,
- Peningi mõis,
- Raasiku mõis,
- Retla mõis[7].
- Kaserahu mõis (Birkenruh), poolmõis, eraldati Kose kihelkonna Pikva mõisast 1884. aastal,
- Kaunisaare mõis (Kaunisaar), poolmõis, eraldati Peningi mõisast 1815. aastal,
- Paasiku mõis (Pasik), poolmõis, eraldati Jõelähtme kihelkonna Jägala mõisast 1858. aastal,
- Uus-Võhmuta mõis (Neu-Wechmuth), poolmõis, eraldati Võhmuta poolmõisast,
- Võhmuta (Wechmuth), poolmõis, eraldati Perila mõisast 1895. aastal.[8]
Harju-Jaani kihelkonna vallad
[muuda | muuda lähteteksti]- Kehra-Kaunissaare vald (Kedder und Kaunissaar) (1866–1880)
- Haljava vald (Hallinap) (1866–1890)
- Paasiku vald (Pasik) (1866–1890)
- Aruküla vald (Arroküll) (1866–1891)
- Kambi-Raasiku vald (Kampen und Rasik) (1866–1891)
- Kiviloo vald (Fegefeuer) (1866–1891)
- Perila-Rätla vald (Pergel und Rettel) (1866–1891)
- Anija vald (Annia) (1866–1898)
- Peningi vald (Penningby) (1866–1898)
- Kehra vald (Kedder) (1866–1890)
- Anija vald (Annia) (1898–)
- Peningi vald (Penningby) (1898–)
- Raasiku vald (Rasik) (1898–).[9]
Kihelkonna alad tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeva Raasiku alevik ja Kehra linn asuvad Harju-Jaani kihelkonna maadel.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vello Salo, Oleg Roslavlev, Eesti kihelkonnad a. D. 1520, Tuna 4/2007
- ↑ Perila Veskimäel kuuleb pajatusi ja vanu pillilugusid. Maavalla Koja koduleht, 23.08.2006. (Kasutatud 23. veebruaril 2011.)
- ↑ Matthias Johann Eisen, Daani hindamise raamat. III. Repel kylaekund., Daani hindamise raamat = Liber census Daniae, 1920, lk 67
- ↑ Julius Põldmäe, Jõelähtme kihelkond ja vald, Tallinn 1994, lk 26
- ↑ Harju-Jaani, [KNR] Dictionary of Estonian Place names, www.eki.ee
- ↑ Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006
- ↑ Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk 56–57.
- ↑ Märt Uustalu, Poolmõisatest ja nende omanikest Eesti- ja Liivimaal, Tallinna Ülikool
- ↑ Harju-Jaani kihelkond, Eesti Ajalooarhiiv
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harju-Jaani kihelkonnast Eesti mõisaportaalis
- Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 423–427.
- Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk 56–57.