Hans Henrik von Essen
Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland – 28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane, auastmelt feldmarssal. Aastail 1800–1809 oli ta Rootsi Pommeri ja vahemikus 1814–1816 Norra kindralkuberner.[1][2] Ta oli krahv.
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.[1][2] Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.[3]
Juba 1768. aastal asus Hans Henrik von Essen Rootsi krooni ratsaväeteenistusse. Ta õppis Uppsala ja Göttingeni ülikoolis.[1]
18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.[4]
1777. aastal asus ta leitnandi auastmes teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga.[1] Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks.[4]
1787. aastal ülendati Essen ooberstiks ning 1788. aastal nimetati ta õukonna esimeseks tallmeistriks. 1789. aastal sai temast Bohusläni tragunirügemendi ülem ning 1792. aastal Kergetragunikorpuse ülem.[4]
1792. aastal sai Essen teada aadlike plaanist mõrvata kuningas. Ta üritas takistada kuningat minemast maskiballile, kus teda tulistati ja ta surmavalt viga sai. Just Essen käskis kohe sulgeda kõik väljapääsud ooperiteatrist, et tulistaja põgenema ei pääseks.[1]
Essen määrati mitmesse kõrgesse õukonnaametisse ja 1795–1797 oli ta Stockholmi asehaldur. Sellelt ametikohalt lahkus ta vastuolude tõttu noore kuninga Gustav IV Adolfiga.[1]
1795. aastal sai Hans Henrik von Essen kindralmajori auastme.[4] 1796. aastal saatis ta Rootsi regenti hertsog Karli tema visiidil Peterburi.[1] Samal aastal nimetati ta ka riigitallmeistriks.[4]
Tegevus Pommeri kindralkubernerina
[muuda | muuda lähteteksti]1800. aasta aprillis sai Essenist Pommeri kindralkuberner. Seal viis ta läbi mitu reformi, muuhulgas kaotati pärisorjus ja täiustati Stralsundi kaitsesüsteeme.[1] 1805. aastal ülendati ta kindralleitnandiks.[4]
1807. aastal tungisid Prantsusmaa väed Pommerisse ning Hans Henrik von Essen näitas end nende vastu võideldes nutika ja külmaverelise väejuhina. Pärast rootslaste võitu Prantsuse vägede üle sõlmis Prantsusmaa kindral Mortier Esseniga Rootsile soodsa relvarahu.[1][5]
Peatselt saabus Pommerisse aga Gustav IV Adolf, kes rikkus prantslastega sõlmitud relvarahu ja kokkuvõttes kaotas Pommeri. Essen kritiseeris kuninga tegevust ning saadeti erru.[1] Samal aastal oli ta saanud ratsaväekindrali auastme.[4]
Järgmised kaks aastat elas Hans Henrik von Essen oma mõisas Vikis Upplandis.[1]
1809. aastal kukutati Gustav IV Adolf. Hertsog Karl nimetas Esseni riiginõukogu liikmeks ja annetas talle 29. aprillil krahvitiitli.[6] Sama aasta septembris saadeti ta rahuläbirääkimistele Pariisi, kus juhtis Rootsi delegatsiooni. Läbirääkimiste tulemusel sai Rootsi taas Pommeri oma valdusse. 1810. aasta jaanuaris sai temast taas Pommeri kindralkuberner, kuid sellele ametipostile jäi ta vaid lühikeseks ajaks.[1]
Sama aasta sügisel sai ta ülesandeks vastu võtta uus troonipärija, Prantsusmaa marssal Jean-Baptiste Bernadotte.[1]
Norra sõjakäik ja tegevus Norra kindralkubernerina
[muuda | muuda lähteteksti]
1811. aastal ülendati ta feldmarssaliks ja tema juhtida anti Rootsi läänerannikul asunud väeosad. 1812. aastal sai ta ülesandeks vallutada Norra. Sõjategevust ei saanud siiski alustada, enne kui sõda mujal Euroopas oli lõppenud. 15. jaanuaril 1814, üks päev pärast Kieli lepingu sõlmimist, sai Essen käsu vallutada Norra. 13. veebruaril nimetati ta Norra kindralkuberneriks.[1]
Essen läks Norrasse suhteliselt väheste sõduritega ega soovinud kasutada sõjalist jõudu Rootsi-vastast opositsiooni loova Taani printsi Christian Frederiki ja tema pooldajate vastu. Essen püüdis norralaste toetust saada rahumeelsel moel. Ta kutsus oma peakorterisse Strömstadis läbirääkimistele Norra esindajad. Samuti toetas ta piiriäärseid Norra talumehi, andes neile raha ja seemnevilja. Peatselt selgus, et sõjalise jõu kasutamine on vältimatu. Sõjakäigu juhtimise võttis enda peale kroonprints Karl Johan ja Essen määrati Rootsi 2. armeekorpuse juhiks. Suuri lahinguid ei toimunud ja pärast mõnepäevast sõjakäiku kuulutati välja relvarahu. Essen seadis Fredrikshaldis sisse oma peakorteri.[1]
Algselt olid Norra kindralkubernerile ette nähtud väga suured volitused, kuid 1814. aasta mais vastu võetud Norra põhiseadus piiras oluliselt Esseni võimu. Lisaks kindralkuberneri ametikohale oli Essen ka Kristiania ülikooli kantsler ja Norra armee ülemjuhataja.[1]
Hoolimata oma võimu kärpimisest, oli Essen siiski Norra kõige mõjukam isik, eelkõige tänu oma sõjaväe ülemjuhataja positsioonile. Ta valmistas ette 1817. aasta Norra sõjaväereformi, mis vähendas maaväge umbes poole võrra, kuid suurendas tunduvalt Norra laevastikku. Laevastiku ülesandena nähti Rootsi vägede toetamist võimalikus sõjas Venemaaga.[1]
Karl Johan pidas Essenit liiga leebeks Norra rahva vastu ja ka Essenile endale ei meeldinud Norra kindralkuberneri ametikoht. 1816. aastal lepiti kokku, et Esseni asemel saab uueks kindralkuberneriks krahv Carl Mörner. Mörner sai kindralkuberneriks juulis ja Essen lahkus Norrast augustis.[1]
Hilisem tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsi naasnud Essenist sai riigimarssal ja 1817. aastal Skånes asuvate vägede ülem (generalbefälhafvare).[4] 1817–1818 koondas ta Skånes vägesid, et avaldada survet Taanile, kellega peeti parasjagu diplomaatilisi läbirääkimisi. Olles Riiginõukogu põhiseadusliku komitee liige, sattus ta konflikti Karl XIV Johaniga ja saadeti erru. Riigimarssali ametikoht jäeti talle siiski alles.[1]
Viimastel eluaastatel hoidis Essen poliitikast kõrvale.[1]
Ta suri Uddevallas ravivetel viibimise ajal. Essen maeti Västeråkeri kirikuaeda Upplandis.[1]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Hans Henrik von Essen abiellus Leufstas 11. detsembril 1788 vabapreili Charlotta Eleonora de Geer af Leufstaga (1771–1791), kes oli kammerhärra ja Vasa ordeni komandöri vabahärra Charles de Geer af Leufsta (1747–1805) ja vabaproua Ulrika Elisabeth von Lieveni (1747–1775) tütar.[1]
29. oktoobril 1802 abiellus ta Pommeris oma sugulase vabapreili Hedvig Eleonora Charlotte von Krassowiga (1779–1855), kes oli õuemarssali vabahärra Carl Georg von Krassowi (1740–1779) ja vabaproua Johanna (Jeanna) Christina von Esseni (1754–1825) tütar.[1] Abielust sündisid:
- Gustaf Adolf Fredrik Wilhelm von Essen (1803–1879), Rootsi sõjaväelane ja poliitik[2]
- Hans Henrik von Essen (1805–1872), Rootsi sõjaväelane[7]
Esivanemad
[muuda | muuda lähteteksti]| Krahv Hans Henrik von Esseni esivanemad | ||||
| Krahv Hans Henrik von Essen (1755–1824) |
Vabahärra Fredrik Ulrik von Essen (1721–1781) |
Vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) |
Gustav Johann von Essen (1637–1703) |
Alexander von Essen (1595–1665) |
| Magdalena von Ungern | ||||
| Gertrude Elisabeth von Ramm (1642–1717) |
Claus von Ramm (suri 1684) | |||
| Sophie Elisabeth von Lieven | ||||
| Krahvitar Margaretha Christina Frölich (1683–1735) |
Krahv Carl Gustaf Frölich (1637–1714) |
Hans Kristoffer Frölich (1602–1658) | ||
| Elisabet von Plessen | ||||
| Plantina Margareta Bengtsdotter (suri 1690) |
Bengt Ragnvaldsson | |||
| Anneke von Kugeln | ||||
| Vabapreili Anna Charlotta Kruuse af Verchou (1727–1795) |
Vabahärra Hans Jakob Kruuse af Verchou (1696–1742) |
Vabahärra Carl Gustaf Kruuse af Verchou (surn. 1710) |
Vabahärra Hans Abraham Kruuse af Verchou (1626–1688) | |
| Brita Strömfelt (sündis 1626) | ||||
| Anna Sinclair (surn. 1743) |
David Sinclair (suri 1656) | |||
| Catharina Makeléer (1631–1709) | ||||
| Brita Johanna Lilliehöök af Fårdala (1704–1773) |
Karl Magnus Lilliehöök af Fårdala (1661–1731) |
Nils Lilliehöök af Fårdala | ||
| Brita Leijonsköld (1637–1724) | ||||
| Vabapreili Charlotta Catharina Hamilton af Hageby (sündis 1672) |
Vabahärra Malcolm Hamilton af Hageby (1635–1699) | |||
| Catharina Makeléer (1631–1709) | ||||
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 "Hans Henrik von Essen. Governor-General 1814 – 1816"
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Herman Hofberg "Svenskt Biografisk Handlexikon" 1906. Lk. 314
- ↑ 3,0 3,1 "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930. Lk. 70
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Nordisk Familjebok" 4. köide. Stockholm. 1881. Lk. 735
- ↑ Francis Loraine Petre "Napoleon's Campaign in Poland, 1806–1807 " John Lane. London. 1907
- ↑ Carl Fredric Rothlieb: Matrikel öfwer dem af Swea-Rikes Ridderskap och Adel som Ifrån år 1807 till..., Stockholm 1818, lk. 20–28
- ↑ Väljavõte genealoogiaandmebaasist
- ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Starke. Görlitz. 1930. Lk. 72
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsi Pommeri asehaldurid ja kindralkubernerid | |
|---|---|
 Klas Horn (1631–1632) • Sten Svantesson Bielke (1633–1638) • Johan Banér (1638–1641) • Lennart Torstenson (1641–1646) • Carl Gustaf Wrangel (1648–1650) • Johan Oxenstierna (1650–1652) • Axel Lillie (1652–1661) • Carl Gustaf Wrangel (1661–1676) • Otto Wilhelm von Königsmarck (1679–1685) • Nils Bielke (1687–1698) • Jürgen Mellin (1698–1711) • Johann August Meyerfeldt (1720–1747) • Axel von Löwen (1747–1766) • Hans Henrik von Liewen (1766–1772) • Fredrik Carl Sinclair (1772–1776) • Fredrik Vilhelm von Hessenstein (1776–1791) • Eric Ruuth (1792–1796) • Philip Julius Bernhard von Platen (1796–1800) • Hans Henrik von Essen (1800–1807) • Hans Henrik von Essen (1809–1813) • Vürst Wilhelm Putbus (1813–1815) |