Gerald Edelman
| Gerald Edelman | |
|---|---|
 Gerald Edelman (2010) | |
| Sündinud |
1. juuli 1929 New York, New Yorgi osariik, Ameerika Ühendriigid |
| Surnud |
17. mai 2014 (84-aastaselt) La Jolla, California, Ameerika Ühendriigid |
| Alma mater |
Ursinuse Kolledž Pennsylvania Ülikool Rockefelleri Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad |
immunoloogia neuroteadus |
| Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1972) |
Gerald Maurice Edelman, tuntud kui Gerald Edelman (1. juuli 1929 New York – 17. mai 2014 La Jolla, California) oli juudi päritolu USA biokeemik, immunoloog ja neurobioloog.
Edelmanil on väljapaistvaid eksperimentaalseid ja teoreetilisi uurimusi immunoloogia, embrüoloogia, rakubioloogia ja neurobioloogia alal [1] ning ta on rohkesti tsiteeritud teadlane[2]. Edelman rajas aju-uuringutega tegeleva Neuroteaduste Instituudi ja oli aastatel 1981–2012 selle direktor. Ühtlasi oli ta Neurosciences Research Foundationi president.
Gerald Edelman on sarnaselt teiste suurkujudega (Francis Crick, John Eccles, Roger Sperry) rõhutanud teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks[3], olles ka ise üks teaduslikule teadvuse uurimisele alusepanijaid. Tema käe all arendas oma ideid ka Giulio Tononi[4], tänapäeva teadvuseteaduse tippe. Vaatamata vaidlustele Edelmani teooriate üle ja võimalik isegi, et just sellepärast, oli ta vaieldamatult üks oma aja väljapaistvamaid neuroteadlasi.[5]
Nobeli auhinnaga pärjatud Gerald Edelman oli valitud Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia ja Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks ning nelja ülikooli audoktoriks.
Haridus- ja elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Arsti perekonnas sündinud Gerald Edelman lõpetas 1950. aastal Pennsylvanias Ursinus College'i bakalaureuse kraadiga ja 1954. aastal Pennsylvania ülikooli meditsiinikooli meditsiinidoktori kraadiga.
Edelman töötas alates 1957. aastast Rockefelleri Meditsiiniinstituudis (reorganiseeriti 1965 Rockefelleri Ülikooliks) tuntud immunoloogi Henry Kunkeli laboris. Samast instituudist sai Edelman 1960. aastal filosoofiadoktori kraadi füüsikalise keemia alal. Kuus aastat hiljem (1966) sai Edelman Rockefelleri ülikooli neuroteaduse professoriks.
1981. aastal asutas Edelman New Yorgis Rockefelleri ülikooli ülikoolilinnaku territooriumil Neuroteaduste Instituudi. 1993. aastal koliti instituut California osariiki San Diegosse, kus Edelman laskis ehitada La Jollas kolmest hoonest koosneva instituudikompleksi. Hiljem on Edelman öelnud, et ta valis hoolega arhitekti, sellist, kes suudaks realiseerida tema nägemust "teaduskloostrist".[6] See tal ka õnnestus, lisaks võitis hoonetekompleks hiljem mitu arhitektuuriauhinda. Kompleks oli oma rajaja huvialade peegeldus: üks hoone oli pühendatud teooriale, teine eksperimentidele ja kolmas (kontserdimaja) muusikale.[5]
2012. aastal vähendati finantsraskuste tõttu instituudi koosseisu, samuti oldi sunnitud majanduslikel kaalutlustel kolima rendipinnale. Instituut pole kunagi olnud eriti suur, parimatel päevadel töötas seal üle 30 doktorikraadiga teaduri.
Ühtlasi oli Edelman alates 1992. aastast La Jollas asuva Scrippsi uurimisinstituudi neurobioloogia osakonna rajaja, juhataja ja professor.
Teadus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast doktorikraadi saamist jäi Edelman Rockefelleri instituuti tööle nii õppejõu kui teadurina. Jätkates oma uurimistööd enda laboris jõudis ta juba 1960. aastatel põhjapanevate järeldusteni immunoloogias. 1950. ja 1960. aastatel oli antikehade olemusest arusaamine üsna tagasihoidlik. Nende rollist võitluses antigeenidega oli küll üht-teist teada, kuid nende keemilise struktuuri ja selle kohta, kuidas nad suudavad antigeene ära tunda, oli palju ebaselgust. 1960. aastatel uurisid seda teemat tõhusalt Inglismaal Rodney Porteri uurimisgrupp ja Ameerika Ühendriikides Gerald Edelmani töörühm.[5] Avastuste eest, mis puudutavad antikehade keemilist koostist[7], määrati 1972. aastal Porterile ja Edelmanile Nobeli auhind. Edelman oli siis vaid 43-aastane.
Eideman andis oma panuse ka fluorestsentsspektroskoopia rakendamisel valkude struktuuri uurimisse ning valgumolekulide ja rakkude fraktsioneerimismeetodite edendamisse.[8]
Aju-uuringud, neurodarvinism ja teadvuseteooriad
[muuda | muuda lähteteksti]1975. aastal avastas Edelman ajus neuraalse raku adhesioonimolekulid.[9] 1987. aastal oli ta ajakirjas Science ilmunud samateemalise artikli "Neural cell adhesion molecule: structure, immunoglobulin-like domains, cell surface modulation, and alternative RNA splicing" kaasautor. See osutus Edelmani kõige enam tsiteeritud artikliks, kuid tema teadlasekarjääri ilmestavad tsiteeringute koguarvult siiski tema raamatud[10].
Edelmani ideid oli, et närvirakkude koguhulgast kujunevad evolutsiooniliselt erinevad neuronitegrupid, mis võistlevad omavahel analoogiliselt Darwini loodusliku valiku ideega.[11] Sellise teooria esitas Edelman juba 1978. aastal raamatus "The Mindful Brain", kuid täiendatud ja laiendatud kujul 1987. aastal avaldatud raamatus "Neural Darwinism: The Theory of Neural Group Selection" ('Neurodarvinism. Neuronaalse grupiselektsiooni teooria', [1]). Selles raamatus võttis ta kasutusele termini "neurodarvinism" ('neuronitegruppide selektsioon') eesmärgiga selgitada tuginedes Darwini loodusliku valiku printsiipidele närvisüsteemi ontogeneetilise arengu käiku[12].
Sama teemaga jätkas ta triloogia teises ("Topobiology: An Introduction to Molecular Embryology" ('Topoloogia. Sissejuhatus molekulaarembrüoloogiasse', 1988) ja kolmandas raamatus ("The Remembered Present: A Biological Theory of Consciousness" ('Meeles peetud olevik. Teadvuse bioloogiline teooria', 1989). Triloogia (1987–1989) oli kirjutatud professionaalsele lugejale. Oma teooria tutvustamine laiemale, mitteprofessionaalsele lugejaskonnale, teostus 1992. aastal ilmunud raamatus "Bright Air, Brilliant Fire" ('Puhas õhk, särav tuli').[9]
Neurodarvinismi pooldajate seas on Jean-Pierre Changeux ja Daniel Dennett, kritiseerijate hulgas on tuntuim nimi Francis Crick.
Gerald Edelman kirjutas 2000. aastal koos oma noorema kolleegi Giulio Tononiga raamatu "A Universe of Consciousness" ('Teadvuse universum'), kus nad esitasid oma dünaamilise tuuma teooria. Tononi hilisem, juba iseseisvamalt arendatud teadvuse informatsiooni integratsiooni teooria lähtub Edelmaniga koostöös loodud kontseptsioonidest.[11]
2004. aastal ilmunud raamatus "Wider than the Sky: The Phenomenal Gift of Consciousness" pakub Edelman välja teadvuse bioloogia mudeli.[5]
Edelman on kirjutanud oma uurimistööde eesmärgist: "Kogu oma elu olen püüdnud aru saada, kuidas ma saan midagi teada, tunda ja mäletada." See tähendab vastamist küsimusele: "Kuidas korreleeruvad teadvus ja mateeria, eelkõige see spetsiaalselt organiseeritud mateeria (aju), mis on teadvuse kandjaks."[13]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Harvey Seltsi Eli Lilly biokeemiaauhind (1965)
- Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (1972)
- Yeshiva Ülikooli Albert Einsteini auhind (1974)
- California Tehnoloogiainstituudi Bushmani mälestusauhind (1975)
- Neurathi auhind (1986)
- Vogti auhind (1988)
- Warreni auhind (1992)
- Siena Ülikooli audoktor
- Napoli Ülikooli audoktor
- Pennsylvania Ülikooli audoktor
- Georgetowni Ülikooli audoktor
Valitud teadusühingute liikmeks
[muuda | muuda lähteteksti]- 1968 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia
- 1969 – USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia
- 1977 – Ameerika Filosoofiaselts
- 1978 – Prantsuse Teaduste Akadeemia
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema poeg David Edelman on USA-s Vermonti osariigis Bennington College'i neuroteaduse professor.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Gerald Edelmani tsiteeritumad teaduspublikatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Allikas: Microsoft Academic Search[2]
- 1987 – "Neural cell adhesion molecule: structure, immunoglobulin-like domains, cell surface modulation, and alternative RNA splicing", Journal: Science, vol. 236, no. 4803, pp. 799–806 (koos B. Cunninghami, J. Hemperly, B. Murray, E. Predigeri ja R. Brackenburyga).
- 1993 – "Bright Air, Brilliant Fire: On the Matter of the Mind", Journal: Bioscience, vol. 43, no. 10, 1993 (koos Ralph M. Siegeliga).
- 1998 – "Consciousness and Complexity" Journal: Science, vol. 282, no. 5395, pp. 1846–1851 (koos Giulio Tononiga).
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- Gerald Edelman, Vernon B. Mountcastle. (1978): The Mindful Brain, MIT Press.
- Gerald Edelman. (1987): Neural Darwinism: The Theory of Neural Group Selection, Basic Books, New York.
- Gerald Edelman. (1988): Topobiology: An Introduction to Molecular Embryology, Basic Books, New York.
- Gerald Edelman. (1989): The Remembered Present: A Biological Theory of Consciousness, Basic Books, New York.
- Gerald Edelman. (1992): Bright Air, Brilliant Fire: On the Matter of the Mind, Basic Books, New York.[2]
- Gerald M. Edelman (editor), Jean-Pierre Changeux (editor). (2000): The Brain, Transaction Publishers. [3]
- Gerald M. Edelman, Guilio Tononi. (2000): "A Universe of Consciousness: How Matter Becomes Imagination", Basic Books, New York.[4]
- Gerald Edelman. (2004): Wider than the Sky: The Phenomenal Gift of Consciousness, Yale Univ. Press. [5]
- Gerald Edelman. (2006): Second Nature: Brain Science and Human Knowledge, Yale University Press. [6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ The Neurosciences Institute nsi.edu
- ↑ 2,0 2,1 Gerald M. Edelman Microsoft Academic Search
- ↑ Teadvus on ajus Blogi Teadvuse suure probleemi lahendamine
- ↑ Teadvuseteadus videoloengutes: osa 2 Blogi Teadvuse suure probleemi lahendamine
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Gerald M. Edelman Encyclopedia of World Biography
- ↑ Interview Gerald Edelman WEB of Stories
- ↑ The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1972 Nobelprize.org
- ↑ Toivo Kuldma. "Nobeli auhind". Olion, 2005
- ↑ 9,0 9,1 Gerald Maurice Edelman Encyclopedia Britannica
- ↑ Gerald M. Edelman (by citation)[alaline kõdulink] Microsoft Academic Search
- ↑ 11,0 11,1 Jaan Aru, Talis Bachmann. "Tähelepanu ja teadvus". Tänapäev, 2009, lk 268–270
- ↑ Нейродарвинизм Журнал вышел нервной деятельности
- ↑ Теория отбора групп нейронов Джеральда Эдельмана альманах "Инвариант"
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Consciousness & Neurophilosophy Gerald Edelmani loeng (2007). youtube.com (inglise keeles)
- Константин Анохин и Джералд Эдельман – Мозг и сознание Vestlusringis Gerald Edelman, Konstantin Anohhin ja Sergei Kapitsa (2008). youtube.com (vene keeles)
- Topobiology Wikiversity
