Eugene Debs
Eugene Victor Debs (5. november 1855 – 20. oktoober 1926) oli USA ametiühingutegelane ja ametiühingu Industrial Workers of the World asutajaliige. Kandideeris Ameerika Sotsialistliku Partei esindajana viis korda USA presidendiks ja oli üks USA tuntumaid sotsialiste.
Debs alustas oma poliitilist karjääri Demokraatliku Partei ridades. 1884. aastal valiti ta Indiana osariigi senatisse. Seejärel lõi kaasa ametiühingu American Railway Union (ARU) loomises. Kui Pullmani rongitehase töötajad 1894. aastal palga vähendamise vastu streikisid, kuulutas Debs ARU juhina välja boikoti Pullmani toodetud vagunitele. Otsus mõjutas rohkem kui 250 000 töötajat. President Grover Cleveland kutsus posti kättetoimetamise tagamiseks sõjaväe streiki laiali ajama. ARU juht Debs mõisteti süüdi kohtumääruse eiramises ja ta pidi kuus kuud vangis veetma.
Vangis olles luges Debs palju sotsialismi kohta ja oli vabanedes veendunud sotsialist. 1897. aastal osales ta erakonna Social Democracy of America loomises, 1898. aastal erakonna Social Democratic Party of America loomises ja 1901. aastal erakonna Socialist Party of America loomises.
Debs kandideeris viiel korral USA presidendiks. 1900. aastal sai ta 0,63 protsenti häältest, 1904. aastal 2,98 protsenti, 1908. aastal 2,83 protsenti, 1912. aastal 5,99 protsenti ja 1920. aastal 3,41 protsenti. 1920. aastal kandideeris ta vanglamüüride vahelt.
Debs oli võimekas oraator ja teistkordse vahistamiseni viis kõne, milles ta mõistis hukka USA osalemise esimeses maailmasõjas. 1918. aastal mõisteti ta kümneks aastaks vangi. 1921. aasta detsembris pääses ta president Warren G. Hardingu korraldusel vangist välja.
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Debsi vanemad olid USA-sse sisse rännanud Prantsusmaalt Alsace'ist. Poja nimevalikul said nad inspiratsiooni prantsuse kirjanike Eugene Sue ja Victor Hugo nimedest.[1]
Debs jättis 14-aastaselt kooli pooleli ja asus tööle kaubarongide puhastajana. Alates 1871. aasta detsembrist töötas vedurikütjana. 1875. aasta veebruaris astus ta vedurikütjate ühingusse Brotherhood of Locomotive Firemen (BLF) ja võttis selle tegevusest osa.
1875. aasta juulis asus tööle toidukaupade hulgimüügiga tegelevas ettevõttes. Ta töötas seal kokku neli aastat ja käis õhtuti kohalikus ärikoolis.[2] Sellegipoolest jätkas tegutsemist BLF-i ridades, saades 1880. aastal ühingu sekretäriks ja varahoidjaks, samuti ühingu igakuise ajakirja Firemen's Magazine peatoimetajaks. BLF-is tegutses ta 1893. aasta jaanuarini ja ajakirja toimetas 1894. aasta septembrini.
1879. aasta septembrist 1883. aasta septembrini töötas Debs Indianas asuva Terre Haute'i linna sekretärina. 1884. aasta sügisel valiti üheks ametiajaks demokraadina Indiana osariigi senatisse.
Aktivism
[muuda | muuda lähteteksti]Raudteetöötajate vennaskonnad olid võrdlemisi konservatiivse suunitlusega organisatsioonid. Keskenduti stipendiumidele ja teenustele, mitte kollektiivläbirääkimistele. Debs jõudis ajapikku veendumusele, et raudteetöölised peaksid ühinema ja konfrontatsioonilisemaid taktikaid kasutama.[3]
Pärast 1893. aastal vedurikütjate ametiühingu sekretäri kohalt tagasiastumist asutas Debs raudteetöötajate ametiühingu American Railway Union (ARU).
Pullmani streik
[muuda | muuda lähteteksti]1894. aastal korraldati palgavaidlustest ajendatuna Pullmani streik. Rongivaguneid ja vedureid tootnud firma Pullman Palace Car Company oli majanduslanguse ajal töötajate palku 28 protsendi võrra vähendanud ja töötajad ei olnud sellega rahul. Paljud töötajad olid ARU liikmed ja palusid ametiühingu toetust. Debs üritas liikmeid veenda, et streik on ametiühingu jaoks liiga riskantne, kuid liikmed otsustasid sellegipoolest Pullmani toodangut boikoteerida. Muuhulgas keelduti vedamast posti sisaldanud vaguneid. Streigi levides asus ka Debs raudteetöölisi toetama. Streiki hakati kutsuma "Debsi mässuks" (Debs' Rebellion).[1] 9. juulil 1894 ilmunud New York Timesi juhtkirjas nimetati Debsi "seaduserikkujaks" ja "inimkonna vaenlaseks".
Kuivõrd streik häiris posti kättetoimetamist, hankis föderaalvalitsus kohtult korralduse streik lõpetada. Pullmani vagunite boikoti jätkudes saatis president Cleveland sõjaväe kohtu korraldust täide viima. Sõjaväe sekkumine lõpetas streigi. Surma sai üle 30 streikija, neist 13 Chicagos. Tuhanded streikijad kanti musta nimekirja. Hinnanguliselt tekitati streigiga 80 miljoni dollari suurune kahju, kohtu korraldusi eiranud Debs mõisteti süüdi kohtu solvamises ja saadeti vangi.[1]
Oluline sotsialist
[muuda | muuda lähteteksti]Vahistamise ajal ei olnud Debs veel sotsialist. Illinoisi osariigis kuuekuulist karistust kandnud Debs ja tema kaaslased said vangisoleku ajal sotsialistidelt posti teel hulgaliselt kirju, raamatuid ja pamflette. Debs meenutas hiljem, et eriti mõjutasid teda Kautsky vaated. Teda külastas ka sotsialistist ajakirjanik Victor Berger, kes jättis talle lugemiseks Marxi "Kapitali". Vanglast vabanedes oli Debs muutunud mees.[4]
1897. aastal osales ta erakonna Social Democracy of America loomises. Aasta hiljem SDA lõhenes. Asutati USA Sotsiaaldemokraatlik Partei (Social Democratic Party of the United States), kuhu liikus edasi suur osa SDA liikmeid. Debs valiti uue erakonna juhatuse esimeheks. Erakonnal ei olnud kindlat esimeest, kuid Debsi ametikoha tõttu koheldi teda erakonna juhina.[5] Debs oli ka erakonna kandidaat presidendivalimistel. Samas Debs ei pannud valimistele suurt rõhku. Valimistest olulisemaks pidas ta tööliste ametiühingutesse koondumist. 1901. aastal loodi Sotsiaaldemokraatliku Partei baasil Ameerika Sotsialistlik Partei (American Socialist Party).
27. juunil 1905 toimus Chicagos tööliskongress, kus loodi ametiühing Industrial Workers of the World (IWW). Asutajate seas oli ka Debs. Peagi kerkisid erakonna ja IWW liikmete vahel esile erimeelsused strateegia osas – sotsialistide domineeriv tiib eelistas järkjärgulisi muutusi läbi poliitikas osalemise, samas kui osad IWW liikmed toetasid sotsialiste ja teised soovisid kasutada agressiivsemaid taktikaid: streike ja sabotaaži. Debs valis poliitikas osalemise suuna. Pärast seda, kui 1913. aastal visati parteist välja konfrontatsioonilisi meetodeid eelistanud ametiühingutegelane Bill Haywood, kukkus liikmete arv 135 000 pealt 80 000 peale.[6]
Poliitvang
[muuda | muuda lähteteksti]Debs oli kriitiline esimese maailmasõja suhtes ning teenis oma sõjavastaste ja Wilsoni administratsiooni kritiseerivate kõnedega ära president Wilsoni pahameele. Wilson nimetas Debsi "oma riigi reeturiks".[7] 16. juunil 1918 pidas Debs Ohio osariigis Cantonis kõne, milles kutsus kuulajaid üles sõjaväkke kutsumisele vastupanu avaldama. 30. juunil 1918 ta vahistati mässuõhutamise süüdistusel.[8]
Kohtuistungil ei kutsunud kaitse ühtegi tunnistajat ja Debs pidas enda kaitseks kahetunnise kõne. 12. septembril mõisteti ta süüdi. 18. septembril 1918 mõisteti talle 10 aasta pikkune vanglakaristus, samuti jäeti ta ilma valimisõigusest. Debs kaebas otsuse edasi Ülemkohtusse, kuid tulutult. 13. aprillil 1919 läks ta vangi. 1. mail 1919 korraldati Ohio osariigis Clevelandis Debsi vangistuse vastu protestimiseks ametiühingu liikmete, sotsialistide, anarhistide ja kommunistide rongkäik. Meeleavaldus muutus vägivaldseks, kaks inimest sai surma ja nelikümmend vigastada.
1920. aastal kandideeris Georgia osariigis Atlantas vanglas karistust kandnud Debs viiendat korda presidendiks. Tema poolt hääletas 919 799 valijat (3,4%). Vangistuses kirjutas Debs hulganisti vanglasüsteemi kritiseerivaid artikleid. Kolumnid ilmusid sündikaadi Bell Syndicate vahendusel ja postuumselt pandi neist kokku kogumik "Walls and Bars" ("Müürid ja trellid"). President Wilsonile tehti mitu ettepanekut Debsile armu anda, kuid Wilson lükkas need tagasi.
23. detsembril 1921 leevendas president Harding Debsi karistust, nii et see loeti alates jõuludest kantuks.[9] See ei olnud sama, mis armuandmine.
Viimased eluaastad
[muuda | muuda lähteteksti]Debs vabanes vanglast kaasvangide rõõmuhõisete saatel. Terre Haute'i kogunes teda tervitama 50 000 pealine rahvahulk, kohal olid muusikud.[10] Teel koju kohtus ta Valges Majas ka president Hardinguga.
1294. aastal esitas Soome sotsialist Karl Wiik Debsi kandideerima Nobeli rahuauhinnale, kuna Debs oli esimese maailmasõja ajal rahu nimel tohutut tööd teinud.[11] Debsi hinnangul sai sõjast kasu ülemklass ja sõja kahjud kandis alamklass.[8]
Viimased eluaastad veetis Debs vanglaeluga põduraks jäänud tervist turgutades. Ta suri 70 aasta vanuselt ühes Illinoisi sanatooriumis.[10]
Terre Haute'is tegutseb Debsi majamuuseum.[12]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Bill Roberts. Eugene V. Debs and the U.S. socialist tradition. Socialistworker.org . 20.07.2007.
- ↑ Personal History: Eugene Victor Debs 1855–1926.
- ↑ Leonard C. Schlup & James G. Ryan (toim.). "Historical Dictionary of the Gilded Age". lk 405.
- ↑ E. V. Debs. How I Became a Socialist. Marxists.org. New York Comrade. Aprill 1902.
- ↑ Socialist Party of America 1897–1946. Marxisthistory.org.
- ↑ Peter Carlson. "Roughneck: The Life and Times of Big Bill Haywood". New York: W.W. Norton. 1983.
- ↑ Burl Noggle. "Into the Twenties: The United States form Armistice to Normalcy" University of Illinois Press. 1974. lk 113.
- ↑ 8,0 8,1 Howard Zinn. Eugene V. Debs and the Idea of Socialism. Marxists.org. The Progressive Magazine. Jaanuar 1999.
- ↑ HARDING FREES DEBS AND 23 OTHERS HELD FOR WAR VIOLATIONS; Socialist Leader's Sentence of Ten Years Is Commuted, Effective Christmas. NO RESTORATION OF RIGHTS. The New York Times. 24.12.1921.
- ↑ 10,0 10,1 EUGENE V. DEBS DIES AFTER LONG ILLNESS; Socialist Leader Succumbs to Heart Ailments After Month in Illinois Sanitarium. The New York Times. 21.10.1926.
- ↑ The Nomination Database for the Nobel Prize in Peace, 1901–1955. Nobelprize.org.
- ↑ "Eugene V. Debs House Museum". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. jaanuar 2016. Vaadatud 19. aprillil 2016.