Elizabeth Telfer

Elizabeth Ann Telfer (sündinud 22. veebruaril 1936) on Briti filosoof.

Looming

Sõprus

Artikkel "Friendship" räägib sõpruse loomusest, selle suhtest kohusega ja selle väärtusest.

Sõprust mainitakse sageli elamisväärse elu tähtsamate koostisosade seas.

Sõpruse olemus

Kõik sõbrad kui sõbrad teevad kellelegi igasuguseid teeneid, kuid teenete tegemine ei tähenda tingimata sõber olemist. Tarvis on ka vastastikusust, kuid sellestki ei piisa. On tarvis tegevusi, mille põhiline mõte on kontakt, näiteks vestlemine ja kirjavahetus, ning ühiseid tegevusi, mida tehtaks ka eraldi, ilma sõpruseta. Niisiis on sõpruse tarvilikud tingimused vastastikused teened, kontakt ja ühised tegevused (kõik kolm kokku on "ühine tegevus"). Kuid ühine tegevus ei ole sõpruse piisav tingimus. On ka tarvis, et neid tegevusi tehtaks sõpruse pärast, mitte kohuse, haletsuse ega omakasu pärast. Sõprusest tehtavaid tegusid motiveerivad ja seletavad põhjendid on pikaajalised soovid. Sõpruse teine tarvilik tingimus on asjakohaste soovide, "sõpruse kirgede" olemasolu. Nende esimene element on vastastikune kiindumus (affection), nagu on ka kauaaegsete töökaaslaste ja perekonnaliikmete vahel. See on teise inimese kui konkreetse indiviidi heaolu ja õnne soovimine, mitte kohusetunne ega headus (benevolence). Sellest erilisest hoolimisest (concern) tulenevad eriline heameel, valu ja viha reaktsioonina sellele, mis sõbrale osaks saab. Võidakse vastu väita, et ka hea ja kohusetundlik inimene hoolib indiviidist. Aga indiviidist võidakse hoolida kahtemoodi. See võib tähendada, et nähakse iga indiviidi eraldi nõudmisi. Aga kiindumuse puhul hoolitakse konkreetsest indiviidist, mitte teistest. Kiindumusel ei tundu olevat paratamatut seost kiindumuse objekti iseloomuga. Kiindumust võidakse seletada ka elulooseikadega. Kiindumus ei ole mõistuspärane ja võib üle elada suuri muutusi kiindumuse objekti iseloomus. Kiindumus võib vabalt edasi kesta ka siis, kui meeldimine ja austus on kadunud. Teine sõpruse kirg on soov olla koos sõpradega, mitte lihtsalt koos kellegagi. Selle tõttu tavaliselt otsitaksegi kontakti ja tehakse koos asju, ja selle pärast ongi tore sõpradega kokku saada ja kahju nendest lahkuda. See eristabki sõprust kellegagi koos olemisest üksinduse, haletsuse või kohusetunde pärast. Telfer ei pea seda koosolemise soovi ebamõistuspäraseks, vähemalt kui mängus ei ole armastus või armunud olek. Sõbrad peavad olema valmis seletama, miks nad soovivad üksteise seltskonda, viidates nii meeldimisele kui ka tundele, et neid miski seob või neil on midagi ühist. Need hoiakud on mõistuspärased, sest need peavad põhinema uskumustel sõbra omaduste kohta. See mõistuspärasus pole kuigi suur, sest me ei oska õigustada meeldimise või seotustunde põhjendeid ega alati seda, miks need ei ole alati rakendatavad. Võib-olla me ei oska üldse põhjendeid välja tuua või oskame öelda ainult seda, et sõbral peavad olema mingid omadused, mille kadumise korral kaoks ka meeldine ja seotusetunne. Meeldimine ei ole lihtsalt see, et me naudime kellegi seltskonda, sest ka ebameeldivad inimesed võivad olla köitvad. See on pigem kvaasiesteetiline hoiak, umbes leidmine, et inimene vastab minu maitsele. See sõltub osalt välimusest, harjumustest, häälest ja kõnest, elustiilist, osalt iseloomujoontest. Nende joonte tähtsuse osakaal võib olla erinev. Me ei analüüsi inimese omadusi, vaid reageerime inimesele tervikuna, umbes nagu pildile. Sellepärast võibki olla väga raske öelda, mis meile inimese juures meeldib. Meile võib meeldida omaduste kokkusobivus või ka omaduste kontrast. Mõned omadused võivad ka väga mitte meeldida, kusjuures nad justkui määrivad tervikut, mis on muus osas meeldiv, ning on seetõttu eriti meelehärmi tekitavad. Tunne, et mul on sõbraga mingi side või et meil on midagi ühist, on tema seltskonna nautimise teistsugune põhjend. Inimesega, kes mulle meeldib, võib mul olla raske suhelda, sest "me ei leia ühist keelt" või "meil pole palju ühist". Side võib tulla ühistest huvidest või vaimustustest või vaadetest, kuid ka sarnasest mõtteviisist, mis võimaldab suurt empaatiat. Tefleri arvates ei ole tarvis pidada sõpru headeks inimesteks, nagu Platon ja Aristoteles tunduvad eeldavat. Hoolimata kiindumusest meeldivusest ja sidemeetundest võidakse sõbra teatud omadusi mitte heaks kiita, ja omadused, mida me heaks ei kiida, võivad olla isegi imetlust tekitavad või meeldivad. Mõned moraalsed puudused aga takistavad meeldimist. Ja üks tugevamaid sidemeid võib olla sarnane moraalne tõsidus ja ühine moraalne eesmärk. Öeldu ei tähenda, et sõprus läbinisti halva inimesega on moraalselt lubatav või et ei ole selliseid moraalseid puudusi, mis teevad inimese sõpruseks võimetuks. Aristoteles ütlebki, et (vähemalt tõeline) sõprus peab olema heade inimeste vahel, osalt sellepärast, et kellestki hoolimine tema vooruslikkuse pärast on temast hoolimine tema enda pärast, aga temast hoolimine tema kasulikkuse või meeldivuse pärast seda ei ole (Nikomachose eetika 1156a 10–19, 1156b 6–12). Aristoteles peab nähtavasti silmas, et voorus on inimese paratamatu ja püsiv omadus. Aristoteles eksib, kui ta eeldab, et inimese vooruslikkus ei ole sattumuslik ja muutlik tõik, nagu ta hiljem möönab (1165b 12–22). Aristotelese teine eeldus, et me hoolime sõpradest enestest, mitte nende sattumuslikest omadustest, on mingil määral usutav. Sõbra omadused saavad siiski olla sõpruse põhjendid, sest meeldimine ja sidemetunne sõltuvad nendest. Siis on definitsiooni tõttu nii, et kui sõbrad enam teineteisele ei meeldi või neil pole enam midagi ühist, siis on sõprus läbi (selle poolest erineb sõprus armastusest). Aristotelesel on aga õigus selles suhtes, et kiindumus ei sõltu sõbra omadustest nii nagu meeldimine ja sidemetunne. Kui sõber muutub, siis kiindumus võib kaduda, aga ei pruugi, ja pole ka loogilist põhjust, miks ta peaks kaduma. Ja ka meeldivus ei ole reaktsioon tüübile, vaid indiviidile. (W. G. Maclagan, "Respect For Persons as a Moral Principle–I") Võidakse öelda, et siinses sõpruse teoorias pole arvesse võetud pühendumust (commitment) ja valikut. Võidakse vastu väita, et sõpruse kirgede võtmine sõpruse tarviliku tingimusega on vastuolus tõsiasjaga, et võidakse rääkida otsustamisest olla kellegi sõber. Tundeid ju valida ei saa. Tunded on hoopis põhjend olla kellegi sõber. Ja kui mu kalduvused muutuvad, võib see olla sõpruse katkestamise põhjend, aga pole ise sõpruse katkemine. Sõprus oleks siis nagu abielu. Nagu abielu puhulgi, saab küsida, millised tunded õigustavad sõpruse alustamist ja katkestamiseks. Telfer tuletab vastuseks meelde olukorda, kus kellelgi (A) puuduvad sõpruse kired, kuid käitumine on olemas ja seda motiveerib haletsus või kohusetunne. Kui nüüd teine (B) saab tema motiividest aru, siis ta ei ütleks mitte, et A poleks pidanud tema sõbraks saama, vaid et A ei pea teda tegelikult sõbraks. Ja kui A-le B enam ei meeldi või ta ei tunne enam B-ga sidet, kuid käitub endistviisi, siis B ütleks, et A ei pea teda enam sõbraks. Seda, et kalduvused on sõpruse tarvilik tingimus, Telfer muidugi mingil määral stipuleerib. Mõnikord tähistatakse selle sõnaga tõesti abieluga sarnanevat suhet. Aga senise jutu järgi ei saa sõprus olla ilma valikuta. Õigetest kirgedest sõpruseks ei piisa, tuleb ka nende järgi tegutseda, ja see nõuab valikute tegemist. Nii et ühine tegevus ja õiged kired isegi nõuavad valikuid, ainult et sõbraks ei saa valida keda tahes, sest õigeid kirgi ei saa tahtlikult esile kutsuda. Võidakse aga usutavalt väita, et kui jutt on sõprade valimisest, siis ei ole jutt mitte ühise tegevuse jaoks vajalike eraldi valikute jadast, vaid pikaajalise tegevuspoliitika ühekordsest kujundamisest. Kas sõprade valimine selles tugevamas mõttes on sõpruse tarvilik tingimus? See otsus ei pea olema teadlik, sõbraks võidakse saada järk-järgult. Telferi järgi on tarvilik siiski see, et kui sõpruse kired ja nende järgi tegutsemine on mõlemal välja kujunenud, siis mõlemad tunnistaksid seda. See ei ole mitte niivõrd poliitika kujundamine kui praktikas juurdunud poliitika toetamine või sellega nõustumine. See on osa pühendumisest. Sõpruse piisavate tingimuste komplekt on Telferi järgi ühine tegevus, sõpruse kired ja nende kahe tingimuse olemasolu tunnistamine – erilise suhte olemasolu tunnistamine ja sellega nõustumine.

Sõpruse kohustused

Sõpru võib nimetada pühendunuteks ka selles mõttes, et sõprus tekitab kohustusi ja õigusi. Sõber peab aitama rünnatavat või hädas olevat sõpra, andma talle nõu ja kritiseerida sõpra ka ilma küsimata, kui seda on tarvis. Sõbrakohuse mõiste on siiski problemaatiline. Võidakse väita, et sõbrasuhe on tahtmatu, aga tahtmatu suhe ei saa tekitada kohustusi. Aga sõbrasuhe ei ole selles mõttes tahtmatu. Ja pole ilmne, et tahtmatu suhe ei saa tekitada kohustusi: lastel on ju kohustused vanemate ning õdede-vendade vastu. Võidakse väita, et kohustus eeldab vastumeelsuse võimalikkust, aga sõpru aidata me tahame spontaanselt. See on sõprusele olemuslik, mistõttu ei saa viidata sellele, et kohusest räägitakse sageli ka juhtudel, kus soovitaksegi neid täita, sest see soov on näiteks perekonnasuhetes sattumuslik. Aga sõprus ei pruugi tähendada, et sõbrad soovivad üksteist aidata alati ja igas asjas. Näiteks tüli tõttu võib hoolimine ajutiselt kaduda, ja sõbra käitumises võib olla midagi seesugust, mis paneb kannatuse proovile. Ja mõned kohustused, näiteks ebameeldivate tõdede ütlemine, võivad olla väga vastumeelsed. Võidakse ka vastu väita, et kohustused kuuluvad ainult mitteisiklike suhete juurde. Siin on oluline, mida isikliku all mõeldakse. (Robert Downey, Roles and Values: An Introduction to Social Ethics) Sõprus on isiklik selles mõttes, et see eeldab tutvust. Aga ka näiteks abikaasade suhe eeldab tutvust, aga seal on kohustused. Sõprus on isiklik selles mõttes, et seal peab olema "reaktiivne" hoiak: teine isik ei ole põhjuslikult manipuleeritav ese, vaid isik, ennast määrata suutev mõistuspärane toimija (Peter Strawson, "Freedom and Resentment"). Aga meie suhted kõigi täiskasvanud inimestega peaksid olema ja on selles mõttes isiklikud. Sõpru on isiklik selles mõttes, et see kuulub eraellu. Eraelu võib tähendada kõike, mis pole seotud tööga. Eraelu võib tähendada umbes seda, millest vestluskaaslasele ei taheta rääkida. Aga mõlemas mõttes võivad sellesse kuuluda suhted, milles on kohustused. Sõprus on isiklik selles mõttes, et see kuulub meie mitteametlikku ellu. Võidakse väita, et kohustused saavad olla ainult ametlikus elus. See on mingil määral usutav. Aga siin on kaks väidet. Esiteks väide, et kohustused kuuluvad kokkuleppeliste ja institutsiooniliste suhete juurde, aga sõprus on loomulik suhe. Näiteks abikaasa, õpetaja, laekuri mõistet ei saa selgitada kohustustele viitamata. Sõpruse kohta see ei kehti, nii et sõprus ei ole kohustussuhe. Aga ometi on loomulikke suhteid, milles on samavõrd kohustused nagu kokkuleppelistes suhetes, näiteks vanema ja lapse suhe. Vahe on ainult selles, et väide abikaasa kohustuste kohta on analüütiline, väide vanema kohustuste kohta on sünteetiline. Teiseks väide, et kuigi vanemlus on loomulik suhe nagu sõpruski, on ta erinevalt sõprusest ametlik suhe, sest ühiskond tunnistab vanemlikke kohustusi. See argument eeldab, et kohustused sõltuvad alati ühiskonna hoiakutest. Jah, kohustuste täpne sisu on ühiskonniti erinev, kuid sellest ei järeldu, et meil on ainult need kohustused, mida ühiskond tunnistab. Näiteks saab öelda, et vanematel oli kohustus harida ka tütreid ka siis, kui ühiskond seda kohustust ei tunnistanud, sest tütardel oli tunnistamata vajadus. Samamoodi võivad meil olla kohustused sõprade vastu, mida ühiskond ei tunnista, sest sõpradel on mingid vajadused, mida ainult meie saame rahuldada. Nii et sõpruse isiklikkus ei välista kohustusi.

Kohustusi sõprade ees on võimalik kritiseerida hoopis teisest vaatepunktist. Selle järgi on loogiline rääkida kohustustest sõprade ees, aga arvamus, et meil päriselt on kohustused, on väär, sest väidetavad kohustused sõprade ees ei ole põhjendatavad. Selle väite puhul võib muidugi tõrjuda vajadust kaitsta vaadet, et sõprade ees on kohustused, sest see ei ole võimalik ega vajalik, see on lihtsalt moraalne printsiip, et meil on sõprade ees kohustused. Aga see ei ole iseenesest mõistetav, et meil on erilised kohustused väikese grupi inimeste ees, lihtsalt sest me hoolime neist ja soovime nende seltskonda. Need, kes on vastu kohustuste olemasolule sõpruses, väidavad, et sõprus paistab sisaldavat mingil määral ebaõiglust, sest sõprus tähendab eeliskohtlemist abivajajate ees – ehk meie teenused sõpradele ei ole kohustused, vaid neid võib tõlgendada positiivselt ebamoraalsetena.

Nende argumentide vaates toovad need, kes arvavad, et kohustused on sõpruses olemas, välja, et mitte kõik teened sõpradele ei ole välistavad teistele suunatud teenete osas. Saab eristada sõpradele kulutatud aega ja raha, mis muul juhul oleks võidud teiste peale kulutada, ja nõu ja tagasiside/kriitika andmist, mis ei ole seetõttu välistatud teistele. Aga esimese puhul tõuseb esile moraalsuse küsimus eeliskohtlemise osas sõprade puhul. Aga siiski on teadvustatud, et need väidetavad kohustused sõpru aidata, on paljuski piiratud erinevatel viisidel, olenevalt teistest spetsiifilistest kohustustest.

Aga need piirangud jätavad ikkagi ala, kus ükski kohustus, mis tekib mõnest teisest rollist ei ole küsitavad, kuid milles tekib valik sõbra ja võõra aitamise vahel. Näiteks mees saab valida veeta õhtu aidates kaunistada sõbra või vanainimese korterit või ta saab vaba raha kasutada, et sõbrale laenu anda või ta saab selle panustada Oxfami. Enamik ütleks, et sõpradel on, kui mitte eelisõigus, siis vähemalt tugev alus olla eelistatud ja Telfer üritab seda vaadet kaitsta.

Usutav argument paistab apelleerivat reegliutilitarismile. Saab väita, et paljud õigused ja kohustused, mis erilisi aluseid tekitavad ja ei ole õigluse poolt nõutud, on õigustatud nende panusest üldise heaolu soodustamiseks. Näiteks kui lapsevanemalt küsitakse, miks ta peaks toetama oma last, vastab ta, et see on lapsevanema üks kohustustest, selle asemel, et lapsed oleks riigi või vanavanemate vastutusel, on parim kõigile osapooltele, kui lapsevanematel on eriline vastutus oma lapse ees. Samal viisil saab siis arvata, et üldine heaolu on saavutatav kui sõpradel on meie osas erilised õigused. Seda saab põhjendada sellega, et tekitatakse rohkem rõõmu, kui kõik teevad paari teise inimese heaolu enda eriliseks mureks kahel põhjusel: 1) inimene on efektiivsem kui ta suunab oma energiat; ja 2) ta teab täpsemini, mis väikese grupi vajadused on.

Esimene neist argumentidest ei toeta iseeneses vaadet, et meil on erilised kohustused sõprade ees, vaid see toetab vaadet, et me peaksime valima väikese grupi meie heatahtlikkuse erilisteks saajateks. Aga lisades teise argumendi vajaduste teadmise kohta, saab kaitsta vaadet, et see eriline grupp, kelle me valime, peaksid olema meie sõbrad. Mitte ainult seetõttu, et meil on sõpradega hea side ja nii saame nende vajadusi teadma, sest see kehtib ka pere ja töökaaslaste puhul, aga meil on ka eriline mõistmine sõprade vajaduste osas – vooruses, mitte ainult suhtes, mis sõprade vahel on, ja ka teravnenud teadlikkus, mis tuleneb erilisest murest, mida sõbrad teineteise vastu tunnevad.

Seega saab liikuda edasi mõttega, et idees, et me omame kohustusi nende suhtes, kelle osas me juba tunneme erilist muret, ei ole midagi endas vastanduvat ning saame väita, et selle muretunde olemasolu on osaliselt väite, et meil on erilised kohustused sõprade ees, õigustus. Nagu just oli näha, siis eriline mure, muutes meid eriti teadlikuks teiste vajaduste osas, tekitab meile kohustusi, mis on saateks erilisele teadmisele vajaduste kohta. Aga see annab ka erilise võimu aidata, ja selles vaates annab see jällegi ka erilisi kohustusi. See on nii, kuna inimene saab omada kohustusi vaid enda võimete piires ja mõnel juhul on ta võimeline, mure tugevuse tõttu mida ta sõbra suhtes tunneb, sõbra jaoks tegema midagi, mida ta kellegi teise jaoks ei teeks.

Selle osas saab veel vastu vaielda, et Telfer ei ole puudutanud väidet, et on ebaõiglane näha sõpru kellenagi, kellel on eelisõigus, kuna sõprus on oma loomult väga ebaühtlaselt jagatud, siis ka õigused, mis sellest tulenevad, on ebaühtlaselt jaotatud. Telfer arvab, et sellele ainus võimalik vastus on, et sellises olukorras, kus tegevuse kasulikkus on piisavalt suur, kompenseerib see fakti, et mingil määral on seal ebaõiglust. Aga igal juhul kui rääkida kohustustest sõprade ees, räägime neist selgelt kui esmamuljetel põhinevatest kohustustest, mida saab ümber lükata mõne tugevama väitega.

Telfer tõi välja erinevaid argumente, et näidata väite “kohustused ei käi sõpruse juurde”, veenmatust: ta rääkis sõpruse tahtmatusest, kohustuste piiravast olemusest ja personaalsuse erinevatest vormidest. Pikemalt analüüsis ta väidet, et sõprus on kohustustest eraldatud mitteametlikkuse tõttu ning pakkus, et kohustustest saab sõpruses rääkida isegi kui need ei ole institutsionaalsed ja ühiskonna standardite poolt toetatud. Seejärel tõstatas ta uue idee, mis põhjendab nende kohuste olemasolu sõprade ees, mis põhineb üldisel heaolul.

Sõpruse väärtus

Siiamaani öeldust saab järeldada, et kui meil on sõbrad, siis meil on kindlad kohustused nende ees. Aga see ei demonstreeri sõpruse väärtust – samamoodi nagu lapsevanemate kohustused laste ees ei näita lapsevanemaks olemise väärtust.

Osad ütleks, et pole mõtet analüüsida, mis hea sõprus on, sest inimestel on sõbrad igal juhul, nad ei saa sinna midagi parata. Aga see ei ole rangelt tõsi, sest pühendumus sõprusele on vabatahtlik. Võib olla tõsi, et inimesed ei suuda midagi parata ebamääraste ja vabamate suhete loomisesse ja ei suuda parata sõpruse kirgede tundmist teiste inimeste suhtes. Aga see ei tähenda sõpruse paratamatust.

Öeldakse, et kui meie emotsionaalne ehitus on selline, mis paneb meid soovima sõprussuhteid looma, siis see moodustab sõpruse headuse esmamuljelise aluse. Sest kuidas saame näidata, et miski on hea (ehk seda võib hoida) muul viisil kui näidates, et see vastab sügavatele kirgedele?

See argument on veenev vaid siis kui need kired on vältimatud, aga tundub selge, et isegi kui me ei saa kirgedest enam lahti saada, kui need juba tekkinud on, saab nende arengut pärssida või muuta lastes. Teatud varajane keskkond vähendab inimese kalduvust moodustada tugevaid suhteid hiljem. Kas see on hea või halb, sõltub sellest, kas sõprus ise on hea või halb asi. Samuti ei saa seda lahendada öeldes, et inimene, kes ei suuda sõprussuhteid luua, on psühholoogiliselt ebaterve, sest me ei arvestaks sõprust osaks psühholoogilisest tervisest, kui me just juba ei eelda, et sõprus on hea asi. Seega me ei saa kaitsta sõprust vaimse tervise nimel ilma pideva ringluseta.

Miks siis loetakse sõprust alati heaks asjaks, ehk isegi üheks suurimaks õnnistuseks elus? Osaliselt on see juba põhjendatud varem öelduga. Telferi seisukoht sõpruse kohustuste osas ei tekitanud küsimust sõpruse kui sellise väärtuse osas, vaid pigem küsis, kas kui meil on sõbrad, saame me endile viidata läbi sõpradele kohustuste omamise. Aga selle küsimuse järeldusi saab kasutada osaliselt õigustamaks sõprust ennast. Sõprus tekitab üldist õnnelikkust, pakkudes hoolivust ja arvestamist teiste heaolu osas, mida ei tekiks väljaspool sõprust ja mis kompenseerib ebaõigluse sõpruse ebavõrdses jaotuses. Isegi need, kellel ei ole sõpru, on praegu paremas olukorras kui nad oleks siis, kui sõprust kui sellist ei eksisteeriks, sest mõistmine, mis sõprusest tekib, ja vastastikune krititsism, mis selles on, parandavad sõprade käitumist inimestega ka väljaspool sõprussuhet.

Aga sõprust väärtustatakse ka teistel põhjustel kui selle üldise teenistuse pärast ühiskonnale. Et neid põhjuseid näha, on hea alustada Aristotelese seisukohast, miks õnnelik inimene vajab sõpru. Aristoteles (Nikomachose eetika 1169b 3 – 1170b 9) pakub, et sõbrad on kasulikud selleks, et aidata sõpra hädas ja et saada tema heaolus temalt kasu. Telferi sõnul inimesel peavad olema sõbrad mitte selleks, et saada ja anda igasugust abi (nagu Aristoteles paistab arvavat), vaid et on kindlad teened/tegevused, mida inimene saab saada vaid sõpradelt ja teha ainult sõpradele.

Teiseks väidab Aristoteles, et sõprus on nauditav. Seda naudingut näeb ta peamiselt kui hea inimese naudingut tema sama hea sõbra vooruslike tegevuste peale. Aga sõpruse rõõme on palju ja erinevaid. Muidugi saab naudingut sõbra seltskonnast ja ühisest tegevusest kellegagi, kellel on samad vaated. Aga see, et me sellest naudingust osa saame, ei tähenda, et sõprus on naudingu jaoks. Sõprust võib algatada, sest nauditakse kellegi seltskonda, aga varsti nauditakse seltskonda, sest tegu on sõbraga.

Enam ei tundu nauding kui sõpruse põhjendus kuigi veenev, sest sõprusega, nagu kõigi teiste kiindumustega, mis tekivad, suureneb potentsiaal valuga sarnaselt naudinguga. Saab vaielda, et saada naudingut rohkem kui valu, tuleks sõprust vältida. See pessimistlik vaade aga ei võta arvesse kõiki sõprusega kaasnevaid naudinguid. Sõpruses on teatud naudinguid, millel ei ole vastanduvat valu (erinevalt näiteks sellest, et leiad sõbra versus kaotad sõbra jt). Sellised naudingud tekivad koos tegemistest, selle asemel, et teha tegevusi üksi või kellegi teisega. Meie tegevused võivad olla igal juhul nauditavad (mängu mängimine, muusika kuulamine, vestlus jne) ja sõbra kohalolu suurendab naudingut. Meie tegevused võivad iseeneses olla vastumeelsed, aga need võivad muutuda lõbusaks kui teha neid koos sõbraga (nt kolimine, suurpuhastus).

See sõpruse naudingute arutelu toob välja kolmanda sõpruses oleva väärtuse, mida ka Aristoteles märkas: sõprus on elu suurendav, paneb elu rohkem elama, kogema. See juhtub mitmel viisil:

Sõprus suurendab meie osalust maailmas ja seega suurendab emotsioonide võimet. See toimib sarnaselt suurendatud naudingu ja valu võimega, kõikide emotsioonide puhul toimib sõprus nii. Sõprus paneb meid tundma rohkem elavalt, sest see paneb meid tundma rohkem.
Sõprus suurendab paljusid meie tegevusi, sest see teeb meie haaratavuse intensiivsemaks, ja seega suureneb ka soorituse kvaliteet. Suurenenud haaratavus on osaliselt kaasnev (või aspekt) suurenenud naudingule, mida sõpradega koos tegutsemine tekitab, sest (nagu Aristoteles ütleb) iga tegevuse puhul teeb nauding selle intensiivsemaks. Telferi arvates võib sõpradega koos tegutsemine tekitada suurendatud emotsionaalset pühendumust tegevusele, mis on eristatav suurenenud naudingu mõjudest.
Sõprus suurendab meie teadmisi. Varem on mainitud suurendatud teadmised inimeste vajaduste ja soovide kohta, mis tekivad lähedasest kokkupuutest teise inimesega, aga sõprus saab suurendada ka teadmisi terve inimkogemuse kohta, sest saame näha teise inimese vaatepunkti tänu oma sümpaatilisele identifitseerimisele temaga. Sõpruse käigus saame teada, kuidas on tunda või mõelda või teha mingeid asju, mida me ise ei tunne, mõtle või tee. Ja see teadmine ei ole pelgalt kirjelduse järgi teadmine, vaid tuttava teadmised, mis me oleme saanud läbi kogemuse sümpaatse jagamise.

Seda sõpruse efekti saab võrrelda hea kirjandusteose lugemisega. Üritades vastata küsimusele “Mis on kirjandusteostes hea?”, ütles C. S Lewis “me tahame olla rohkem kui iseendid… me tahame näha teiste silmadega, kujutleda teiste kujutlusvõimetega, tunda teiste südametega lisaks enda omadele.” See empaatia mis autoritel kirjandusega on, on sama nagu empaatia sõpradega, mida Telfer kirjeldab.

Seega sõprus panustab ühiskonna heaolusse, sõprade kasusse ja naudinguisse ning elu-võimendusse. Aga see tugev sõpruse põhjendus ei näita ilmtingimata, et inimene on teinud vea, otsustades et sõprus ei ole talle. Ta võib seda teha kui ta tunneb, et tema temperament teeb ebatõenäoliseks selle, et ta on rahuldav sõber või kui ta tunneb, et tal on käsil mõni suur projekt, mis ei jäta aega ega energiat sõpruse jaoks.

Telfer ütleb kokkuvõtteks, et liiga suur sõpruse väärtustest mõtisklemine on oma ohtudega, sest see võib panna inimese otsima sõprust, mitte sõpru ning väärtustama teist inimest kui võimalikuna sõpruses osalejana kui et inimesena endana. Aga võib ka olla, et selline suhtumine, mis iseenesest on vale ja haiget tegev, on ennasthävitav kui seda märgatakse. Seega kokkuvõtteks: me saame väärtusliku sõprussuhte ainult siis, kui me ei mõtle sellest ja keskendume sõbrale endale.

Teosed

Self-Respect. Philosophical Quarterly, 1968, 18 (71), lk 114-121.
Robert Downie, Elizabeth Telfer. Respect for Persons: A Philosophical Analysis of the Moral, Political and Religious Idea of the Supreme Worth of the Individual Person, 1969.
Friendship. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1971, kd 71, lk 223–241.
Happiness: An Examination of a Hedonistic and a Eudaemonistic Concept of Happiness and of the Relations Between Them, New York: St. Martin's Press 1980.
Brenda Cohen, Elizabeth Telfer. – Philosophical Quarterly, 1981, 31 (125), lk 381.
Food for Thought: Philosophy and Food, Routledge 1996.