Elektromotoorjõud
Elektromotoorjõud (lühend emj) on põhjus, mis tekitab ja säilitab vooluringis (s.o kinnises juhtivas kontuuris) elektrivoolu. Elektromotoorjõud E on võrdne tööga W, mida teevad kõrvaljõud, s.t mitteelektrilise päritoluga energiaallikad, elektrilaengu q ümberpaigutamiseks kogu vooluringi ulatuses:
Elektromotoorjõu mõõtühik on volt. Elektromotoorjõud on 1 volt, kui 1 kuloni suuruse laengu ümberpaigutamiseks vooluringis tehakse 1 džaul tööd.
Elektromotoorjõu mõistet kasutatakse peamiselt seoses elektromagnetilise induktsiooniga ja elektrokeemiliste vooluallikatega.
Vooluallika elektromotoorjõud
[muuda | muuda lähteteksti]Vooluallika emj on võrdne tema klemmipingega (s.t väljundotste-vahelise pingega) juhul, kui allikas pole ühendatud vooluringi.
Vooluringi ühendatud vooluallika klemmipinge on alati väiksem tema elektromotoorjõust allika sisetakistusel tekkiva pingelangu võrra. Vastavalt Ohmi seadusele avaldub vooluringi ühendatud allika klemmipinge valemiga
- U = E ‒ IR0,
kus
- U ‒ allika klemmipinge voltides (V);
- E ‒ allika elektromotoorjõud voltides (V);
- I ‒ vooluringis kulgev vool amprites (A);
- R0 ‒ allika sisetakistus oomides (Ω).
Oskussõnadest
[muuda | muuda lähteteksti]Termin "elektromotoorjõud" võeti algselt kasutusele iseloomustamaks galvaanielemendis peituvat jõudu (survet), mis kutsub vooluahelas esile elektrivoolu. Et aga emj mõõtühik on sama mis pingel, on eelkõige vooluallikate korral hakatud kasutama mõiste sisu täpsemalt väljendavaid oskussõnu, nagu allikapinge (ka allikpinge), tühijooksupinge (saksa k Leerlaufspannung) ja avaahelapinge (inglise k open-circuit voltage).