Egüptoloogia

Egüptoloogia on Vana-Egiptuse ajalugu ja kultuuri ning kopti keelt ja kultuuri uuriv teadusharu. Egüptoloogiat viljelevad egüptoloogid.

Kuigi Vana-Egiptuse vastu on huvi tuntud juba antiikajast saadik, saab egüptoloogiast rääkida alates egiptuse hieroglüüfkirja dešifreerimisest 19. sajandi alguses.

Egüptoloogia ajalugu

Mälestiste hävimine

Kristluse levik Niiluse deltas ja Egiptuse lõunaosas tõi kaasa paljude Vana-Egiptuse mälestiste hävimise. Peale selle, et koptid pidasid neid paganlikeks, sobisid need hästi ehitusmaterjaliks.

Kui muslimite väed 641. aastal Egiptuse vallutasid, oli egiptuse hieroglüüfkiri juba ammu unustatud. Ka muslimid pidasid Vana-Egiptuse mälestisi saatanlikeks ja kasutasid neid ehitusmaterjalina.

Liiva mõjul ja hävitustöö tagajärjel kadusid Vana-Egiptuse mälestised peaaegu täielikult. Kui keskajal kristlikud palverändurid Euroopast Egiptusesse saabusid, leidsid nad eest ainult püramiidid ja muud varemed.

Egüptoloogia eellugu

Kui Egiptus 30. aastal eKr Rooma riigi võimu alla langes, hakkasid roomlased mälestisi, sealhulgas obeliske, kaasa võtma ja kodumaal üles panema. Jõukad roomlased kasutasid Egiptuse muistiseid oma majades ja aedades dekoratsioonidena. Esemeid viidi ka väljaspool Egiptust paiknevatesse egiptuse templitesse.

Euroopas tõusis huvi Vana-Egiptuse vastu renessansi ajal. Loeti 5. sajandil eKr Egiptust külastanud Herodotose kirjeldusi. Egiptust mainisid veel näiteks Apuleius, Diodoros Sikeliotes, Iamblichos, Plutarchos ja Strabon ning kirikuisadest Klemens Aleksandriast, Eusebios ja Lactantius. Antiikautoritelt võeti üle ka moonutatud ettekujutusi, näiteks arvati, et hieroglüüfkiri on puhas sümbolkiri, milles esitati esoteerilist filosoofiat.

17. sajandil alustati esimeste uurimisretketega Egiptuses. Pietro della Valle rändas aastatel 1614–1626 läbi kogu Vahemere maade idaosa ning viis Itaaliasse muumiaid ja kopti käsikirju. Kopti käsikirju uuris ka Athanasius Kircher. 17. ja 18. sajandil püüti dešifreerida hieroglüüfkirja antiikajast pärinevatel vääreeldustel.

Teaduslikud ekspeditsioonid

Egüptoloogia sai alguse 1798. aastal, kui Napoleon suundus Egiptusesse sõjalisele ekspeditsioonile. Sinna läks kaasa suur rühm teadlasi ja kunstnikke, kelle ülesanne oli koguda Egiptuse kohta teadmisi. Maalikunstniku ja teadlase Domenique Vivant Denoni juhtimisel avaldati 1809.–1813. aastal 24-köiteline illustreeritud teos "Egiptuse kirjeldus", mis tegi Egiptuse mälestised Euroopa uurijatele kättesaadavaks. Teos avaldas suurt mõju ka Euroopa moele, kirjandusele, kunstile ja arhitektuurile.

19. sajandil korraldati veel ekspeditsioone. Näiteks käisid aastatel 1828–1829 Egiptuses Jean-François Champollion ja Ippolito Rosellini. Aastatel 1842–1845 käis Egiptuse sisemaal Karl Richard Lepsius koos joonistajatega ning viis Euroopasse kaasa tekste ja esemeid.

Muististega kauplemine

Suur huvi Vana-Egiptuse muististe vastu meelitas Egiptusesse aardejahtijaid ning kutsus esile ebaseaduslikke väljakaevamisi, mille tagajärjel viidi Euroopasse palju arheoloogiamälestisi. Sellised muistised moodustavad põhiosa Euroopa ja Ameerika suurte muuseumide Egiptuse kogudest. Üks esimesi muististe kauplejaid oli Giovanni Battista Belzoni, kes viis 1821. aastal Inglismaale Briti Muuseumisse põhiosa Egiptuse kogust.

Hieroglüüfkirja dešifreerimine

1799. aastal avastasid Napoleoni sõdurid kirjadega mälestise, Rosetta kivi, mis viidi 1802. aastal Inglismaale. Sellel kivil on sama tekst hieroglüüfkirjas, demootilises kirjas ja vanakreeka keeles. Uurijad püüdsid selle mälestise abil egiptuse kirja dešifreerida. Rootslasel Johan David Åkerbladil õnnestus lugeda demootilise kirja tekstiosa ning ka inglane Thomas Young andis teksti mõistmisesse oma panuse. Lõpliku lahenduse andis välja 1822. aastal Jean-François Champollion, kelle avastus võimaldas hakata Vana-Egiptuse kultuuri uurima originaaltekstide põhjal.

Egüptoloogia areng

Champollioni tööd arendasid edasi teiste seas prantslased Emmanuel de Rougé ja Auguste Mariette ning sakslased Karl Richard Lepsius ja Heinrich Brugsch. Brugsch pani ka aluse demootilise kirja teaduslikule uurimisele.

1858. aastal rajati Egiptuses prantsuse ja inglise teadlaste eestvõttel muinsustevalitsus, mis tegutses Egiptuse iseseisvumiseni 1952. aastal.

Egüptoloogia kuldajaks peetakse ajavahemikku 1880. aastast esimese maailmasõjani. Berliini egüptoloogiakoolkonna rajaja Adolf Erman avaldas 1880. ja 1884. aastal teosed Egiptuse klassikalisest grammatikast, tänu millele oli võimalik tekste täpsemalt tõlkida. Teos pani aluse egiptuse keele grammatika teaduslikule distsipliinile. 1886. aastal andis ta välja ka esimese esmaallikatele tugineva Vana-Egiptuse kultuuriloo. Koos Hermann Grapowiga avaldas Erman mitmeköitelise egiptuse keele sõnaraamatu. Ta võrdles egiptuse keelt semi keeltega. 1887. aastal ilmus Eduard Meyeri Vana-Egiptuse ajaloo teos, milles ta parandas esmaallikate põhjal antiikajast pärit eksitusi. Demootilise kirja uurimist viisid märgatavalt edasi inglane Francis Llewellyn Griffith ja sakslane Wilhelm Spiegelberg. Egiptuse teaduslikule arheoloogiale pani aluse Flinders Petrie, kelle meetodeid arendas edasi näiteks ameeriklane George Andrew Reisner. Gaston Maspero oli väljapaistev uurija nii arheoloogias kui ka usundiloos.

Egüptoloogiat arendasid sakslane Kurt Sethe ja inglane Alan Gardiner, kes uurisid hieraatilises kirjas papüüruskäsikirju ning koostasid egiptuse keele grammatika, mida kasutas mitu põlvkonda. Vana-Egiptuse kunstiajaloo alal tõusis esile Heinrich Schäfer. Hermann Kees avaldas esimese süstemaatilise töö Vana-Egiptuse haldusest ja valitsemisest. Henri Frankfort ja Alexandre Moret uurisid egiptuse usundit. Hans Jakob Polotsky andis suure panuse egiptuse ja kopti keele grammatika uurimisse.

20. sajandi suuremad sündmused egiptuse arheoloogias olid Howard Carteri Nuubia-ekspeditsioon ja Tutanhamoni hauakambri avastamine 1922. aastal.

Teaduskorraldus

Tänapäeval on maailmas umbes 300 egüptoloogiaga tegelevat teadlast.

Egüptoloogia eriajakirju on kümme.

Esimene egüptoloogiakongress toimus 1976. aastal Kairos. Seda peetakse iga kolme aasta tagant.

Egiptuse muististe kogusid on muuseumides rohkem kui 500, peamiselt USA-s, Egiptuses ja Euroopas, samuti Austraalias, Brasiilias, Kuubas, Jaapanis, Mehhikos ja Sudaanis.

Egüptoloogia eri maades

Eesti

Eestis tegeles egüptoloogiaga Sergei Stadnikov, kes oli pikki aastaid Eesti ainus silmapaistev egüptoloog. Ta populariseeris egüptoloogiat ja Egiptuse-teemalisi teadmisi, tutvustades Vana-Egiptuse kultuuri ja ajalugu artiklites, raamatutes ja tõlgetes. Tema tõlgituna ja kommentaaridega ilmus ajakirjas Looming Vana-Egiptuse klassikaline kirjandusteos "Sinuhe jutustus", samuti ilmus tema tõlkes ja kommenteeritult "Ptahhotepi elutarkus". Ta õpetas mitmes Eesti ülikoolis Vana-Lähis-Idaga seotud aineid, sh egiptuse keelt. Stadnikov oli Rahvusvahelise Egüptoloogide Assotsiatsiooni tegevliige.

Eesti muuseumides leidub üksikuid Vana-Egiptuse esemeid: Tallinna linnamuuseumis on muumia käsi Johannes Burchart VIII kogust, Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogus on kolm ehtsat Vana-Egiptuse muumiat.