Eesti skaudiliikumine

Skautliku liikumise alguseks Euroopas loetakse aastat 1907, mil Inglise ratsaväe kindralinspektor Robert Baden-Powell korraldas Londoni lähedal Brownsea saarel esimese laagri tema enda poolt organiseeritud noorteüksusele, keda ta nimetas Boy Scoutideks.

Skautlus levis lühikese ajaga üle kogu maailma, jõudes Eestisse juba 1912. Vahepeal puhkenud I maailmasõda küll pidurdas skautluse arengut, kuid 1920. aastal Londonis toimunud I ülemaailmsel Jamboreel, kus liikumise rajaja Baden-Powell kuulutati 6. augustil Maailma Peaskaudiks, osales üle miljoni liikme. Sellest Jamboreest võttis osa ka 10-liikmeline Eesti esindusüksus.

Eesti skaudiliikumine (ka: Eesti skautlus) algas esimeste skaudiüksuste tegevusena 1912. aastal. 1928. aastal avaldatud kirjutise andmetel väitis Eesti skautide peavanem Nikolai Kann, et skaudiliikumist püütud organiseerida Tallinna Peetri Reaalkooli juures juba 1911, kuid katsetus jooksnud liiva ja kui Nikolai Kann 1915. aastal Peetri Reaalkooli direktoriks sai, seal skaudirühmi ei eksisteerinud.

Esimesed dokumenteeritud andmed skaudiliikumisest Eesti pinnal Pärnus rajanevad F. Bliebernichti uurimusele 1939. aastal avaldatud koguteoses "28. a. Eesti skautlust". Pärnu üksus alustanud tegevust Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi juures 1912. aasta suvel. Algust tehti ühe Hundi salgaga, järgnesid Lõvi, Känguru ja Kiivitaja salgad; poiste vanus liikumise algaegadel oli 12–14, tegevuse õitseajal kuulus üksusesse 80–100 liiget, kes kõik olid kas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi või Kaubanduskooli õpilased. Rühm kinnitati esimeseks skaudirühmaks Vene tsaaririigi Läänemere provintsides. Rühma vanemaks sai ühe algataja ja salgajuhi Ervin Tammanni isa. Tammannite korter oli ka esimeste koonduste pidamise kohaks, hiljem muretseti rühmale oma kodu ja sisustati poiste valmistatud mööbliga. Põhirõhk oli poiste erialasel väljaõppel – poisid olid Pärnu tuletõrje liikmed ja tulekahju ajal korrapidajad, said esmaabi ettevalmistuse linnaarst Kukelt, töötasid praktiliste oskuste omandamiseks Pärnu tislerite, lukkseppade ja maalrite juures jmt. Oma tegevust majandasid Pärnu skaudid peaasjalikult pidude korraldamisega, kus osalesid poiste oma mandoliinide orkester ja laulukoor, esitati näidendeid ja nalju. Pärnu skaudirühm tegutses viis aastat, tegevust katkestas ajutiselt Saksa laevastiku poolt Pärnu pommitamine 1915. aastal, mil koolid evakueeriti Viljandisse ja Tartusse. Skaudiliikumine sai jätkuda alles 1916, mil gümnaasium asus tagasi Pärnusse. Teine tegutsemisperiood oli intensiivne ja viljakas kuni 1917. aasta oktoobrini, mil tsepeliinide rünnaku tagajärjel kool lõplikult evakueeriti. 1917. aasta sügisel võeti kasutusele sinimustvalge lipp. Pärnu skautide tegevuse lõpetasid 1918. aasta Saksa okupatsioon ja Vabadussõda.

Need skaudirühmad, mis 1916. ja 1917. aastal mitmel pool Eestis tegutsesid nii Boy Scoutide kui ka Junõje Razvedžiki nime all, olid mõjutatud peamiselt Vene skautilike organisatsioonide tavadest ega järginud Baden-Powelli süsteemi, nende juhised olid käskivas kõneviisis ja sisaldasid karme karistusmeetmeid.

Aastal 1922 loodi Skautide Maailmaorganisatsioon (WOSM), mille üks asutajaliige oli Eesti Skautide Malev.

Eesti skautlus 1918–1940

Eesti skautluse rajajaks peetakse Anton Õunapuud, kes koondas Vabadussõtta 50 skauti. Õunapuu sai võimlemisõpetaja ettevalmistuse Soomes ja tutvus seal ka kohaliku skaudiliikumisega. Õunapuu asutas oma esimese skaudirühma Tallinna Linna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi juurde (kool asus Westholmi gümnaasiumiga samas hoones Kordese tänaval 1915–16 ja kolis seejärel Kloostri tänavale Poeglaste, hilisema nimega Gustav Adolfi Gümnaasiumi majja); hiljem veel ühe rühma Tallinna Reaalkooli juurde. Mõlema Õunapuu skaudirühma tegevus lõpetati Saksa okupatsiooni poolt 1918. aasta märtsis. Üksikuid skaudirühmi tegutses samal ajal ka Tartus, Viljandis ja Valgas, kuid ka mujal.

Tegeliku tõuke skaudiliikumise hoogustumisele Eestis andis Anton Õunapuu langemine Petseri rindel 2. aprillil 1919. Soovi tõttu hukkunu tööd edasi viia loodi Tallinnas Eesti Skautide Peastaap (idee algataja oli Reaalkooli skaudiliikumise juht Arnold Tols, kellest sai ka staabi ülem, tema abiks P. Borissov). Esialgu piirdus tegevus kohaliku ehk Tallinna Malevaga. Pärast Tolsi vabadussõtta siirdumist hakkasid Peastaabi asju ajama P. Borissov ja üha enam ka Reinhard Treumundt (suri tiisikusse 1921, mantlipärija Heinrich Silber). Peastaapi tekitati Skautide Peastaabi peavanema ametikoht, kuhu asus Kalevlaste Maleva pealik Leopold Tõnson, sekretärideks vennad Rautsmannid.

Liikumine kasvas kiiresti, üksused reorganiseerusid ka teistes linnades. 1920. aastal asutati malevad Tartus, Valgas ja Narvas ning 1921. aastal Võrus ja Haapsalus. Üheks oluliseks ajendiks liikmeskonna äkiliseks kasvuks peeti lääneliitlaste sõjaväelt ostetud vormiriietust, mille väiksemad numbrid jagati skautidele. Tolleaegsel skaudieksamil nõuti skaudiseaduste ja eri sõlmede tundmist, üldteadmisi kodumaa ja riigikorra alalt. Korraldati riviõppuseid ja matku, laagreid hakati korraldama hiljem.

1920.-1921. aasta kriisi ajal (L. Tõnson ja J. Pitka läksid omavahel riidu, loodi Noorkotkaste organisatsioon, paljud liikmed läksid üle ja seni skautide ridades tegutsenud gaidid lõid oma malevad, massilise liikmeksastumisega jõi puudulikuks skautlik kasvatus, jne) otsustati välja vahetada skautide peavanem. Esimesena tehti ettepanek hakata peaskaudiks 1921. aasta detsembris Laidonerile, kes siiski loobus. Seejärel pakuti peaskaudi kohta Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumi koolidirektor Nikolai Kannile, kes oli olnud koos Jaan Hünersoni, B. Rautsmanni ja G. Ollikuga Peastaabis, ning kes täitiski talle usaldatud rolli kohusetundlikult kuni oma surmani 17. veebruaril 1948 põgenikelaagris Saksamaal. Jaan Hünerson ja N. Kann tõid tänu laialdastele teadmistele, poliitilisele võimekusele ja tulevikuvisioonile skaudiliikumise kriisist välja. Koostati põhimäärus, skaudisõprade seltside ja viimaste liidu põhikirjad (esimese seltsi loomise 30.04.1922 juures olid Hünersonid, H. Treffner ja G. Kalkun), koolitati juhte. Reorganiseerimine viidi läbi 1921.-1922. a., esimeseks suuremaks ürituseks uutel alustel peetakse eesti skautide kongressi 20. märtsil 1921. 1. märtsist 1922 keelati Vabadussõjaaegsete sõdurimundrite kandmine ja hakati kandma rahvusvaheliselt kasutatavat skaudivormi. 1922. aasta lõpust hakati vastu võtma skauditõotusi. Inglismaa eeskujul hakkas 11.03.1923 kehtima maleva uus põhimäärus, veidi enne seda 27.02.1923 loodi skautmasterite kogu, kujunes välja Peastaabi töö korraldus. Skautliku kirjanduse väljaandmisega tehti algust juba 1921, mil ilmus Tolsi ja Johansoni "Skoudi käsiraamat". 1923 asutati Skautide Kirjastamisühing, anti välja kalender-käsiraamat. 1921 kuni likvideerimiseni ilmus järjepidevalt ajakiri "Eesti Skaut".

Tallinna Maleva järel oli suuruselt järgmine Tartu malev. 1924 asutati Paidesse skautide salk, mis sama aasta sügisel muutus rühmaks ja kujunes 1925 Järva Malevaks. 1926 reorganiseeriti skautlus Rakveres, 1927 loodi skaudirühm Jõhvis, millest hiljem kasvas välja Alutaguse Malev. 1927 tekkis skaudirühm ka Petserisse. 1928 reorganiseeriti uus 17-liikmeline skaudirühm Pärnusse.

Skautluse õitseajaks Eestis peetakse ajaperioodi 1932–1940. Skautide üldarvuks sõjaeelses Eesti Wabariigis on kalkuleeritud 4000–6000 poissi.

1940. aastal keelati seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eestis skautlik liikumine.

Aastal 1988 skaudiliikumine Eestis taastati ja 1995. aastal loodi Eesti Skautide Ühing.

Vaata ka

• Eesti Skautide Malev
• Eesti Skautide Ühing
• Eesti Skautide Liit
• Eesti Gaidide Malev
• Eesti Gaidide Liit

Välislingid

• 17.05.2017 20:54, "Pealtnägija" tutvus Eesti seeniorskautidega, err.ee
• Leho Männiksoo, Skaut jääb skaudiks alati!, kultuur.elu.ee
• Leho Männiksoo, Jämesääre jälgedel – Heino Jõe 100, kultuur.elu.ee