Charles de Gaulle

See artikkel räägib sõjaväelasest ja riigimehest; lennukikandja kohta vaata artiklit Charles de Gaulle (lennukikandja).

Charles André Joseph Marie de Gaulle [šarl andr'e žoz'ef mar'i dö gol] (Kuula^ⓘ, 22. november 1890 Prantsusmaa, Lille – 9. november 1970) oli Prantsuse sõjaväelane ja poliitik. Teise maailmasõja ajal oli ta prantsuse natsivastase vastupanuliikumise liider ning juhtis 1944–1946 Prantsusmaa Vabariigi ajutist valitsust, mille ülesandeks oli demokraatia taastamine Prantsusmaal. 1958 naasis ta pensionilt, pani aluse Prantsusmaa Viiendale Vabariigile ning valiti selle presidendiks.

Varasem elukäik

De Gaulle sündis industriaalses Lille'i regioonis katoliikliku ja traditsioonilise viielapselise pere kolmanda lapsena. Tema isa Henri de Gaulle oli riigiametnik ja hiljem jesuiitliku gümnaasiumi prantsuse, ladina ja vanakreeka keele ning ajaloo õpetaja. De Gaulle õppis Pariisis Collège Stanislas' katoliiklikus erakoolis ja hiljem Saint-Cyri sõjaväeakadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist 1912. aastal liitus ta taas 33. jalaväerügemendiga, mida juhtis kolonel (ja tulevane marssal) Philippe Pétain. Esimese maailmasõja puhkedes 1914 saadeti tema rügement Dinanti alla sakslaste pealetungi takistama. Verduni lahingus sai ta 2. märtsil 1916 rünnakut juhtides haavata ning langes sakslaste kätte sõjavangi. Ta viibis 32 kuud sõjavangis, kus kirjutas oma esimese raamatu, "Discorde chez l'ennemi", mis ilmus 1924. aastal. Vangis olles tutvus ta tulevase Punaarmee väejuhi Mihhail Tuhhatševskiga. Ta püüdis vanglast viis korda põgeneda, kuid kõik katsed ebaõnnestusid ning ta vabanes Esimese maailmasõja lõppedes 1918. 1922–1924 õppis ta Prantsuse kõrgemas sõjakoolis École de Guerre.

Teine maailmasõda

Kui Saksamaa tungis 10. mail 1940 Prantsusmaa territooriumile, juhatas kolonel de Gaulle Maginot' liinil paiknevat 4. soomusdiviisi. Kuna sakslaste sõjaplaan nägi ette rünnakut Hollandi ja Belgia kaudu, oli 4. soomusdiviis esialgu tegevuseta. Esimest korda astus de Gaulle oma diviisiga lahingusse 17. mail 1940. 5. juunil määrati ta Prantsusmaa sõjaministri asetäitjaks, tema peamiseks ülesandeks oli tegevuse koordineerimine brittidega. 9. juunil lendas ta Londonisse, kus kohtus esimest korda Winston Churchilliga. 17. juunil 1940, kui oli ilmne, et Prantsusmaa on sõja kaotanud, põgenes de Gaulle koos Edward Spearsiga lennukiga Inglismaale, kus ta rajas 18. juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis, Vaba Prantsusmaa (mitte segamini ajada Prantsusmaa vastupanuliikumisega). Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsuse kolooniad Aafrikas, ent suur osa Prantsuse asumaadest jäi endiselt Vichy valitsuse võimu alla. Ajal, mil Prantsusmaa oli sakslaste poolt okupeeritud, toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist, esinedes tihti raadios ja saavutades rahva seas laialdase tuntuse ja poolehoiu. Kui Briti-Ameerika liitlasväed Prantsusmaa 1944. aasta suvel vabastasid, sai de Gaulle'ist ajutise valitsuse juht.

Neljanda Vabariigi poliitik

Oktoobris 1945 toimunud valimiste järel moodustas de Gaulle valitsuse, kuid astus 20. jaanuaril 1946 ootamatult tagasi ja asus kirjutama oma sõjamälestusi. Ta soovis suurendada presidendi võimu, kuid kommunistid olid sellele kindlalt vastu. 1947. aasta aprillis naasis ta poliitikasse ja asutas partei Rassemblement du Peuple Français, mis sai 1951. aasta kohalikel valimistel 40% häältest. 1953. aasta mais taandus ta taas tegevpoliitikast, partei lõpetas 1955. aastal tegevuse.

Neljas Vabariik oli aga poliitiliselt ebastabiilne, seda raputasid veel ka Indohiina sõja ebaõnnestumine ja suutmatus lahendada Alžeeria küsimust. 13. mail 1958 vallutasid nn mustjalad (Pieds-noirs) – prantsuse asunike järeltulijad Alžeerias – Alžiiri valitsusasutused, eesotsas Prantsusmaa kõrgeimate sõjaväejuhtidega (kindralid Jacques Massu, Raoul Salan, Edmond Jouhaud ja Jean Gracieux ning admiral Philippe Auboyneau (Prantsusmaa Vahemere laevastiku komandant)), soovides tuua de Gaulle'i poliitikasse tagasi. 15. mail vastas de Gaulle, et on valmis võimu üle võtma.

24. mail vallutasid langevarjurid verevalamiseta Korsika (Operation Corse). Alžeerias tehti ettevalmistusi Pariisi vallutamiseks (Operation Resurrection), juhul kui de Gaulle peaks paluma abi, valitsus keeldus de Gaulle'ile võimu üle andmast või kommunistid plaanivad ise võimu haarata või takistada de Gaulle'i võimule tulekut.

29. mail 1958. aastal määras Prantsuse president René Coty de Gaulle'i peaministriks ning operatsioonist Resurrectionist loobuti. Tema kaheks tingimuseks peaministriameti vastuvõtmisel oli, et talle antaks erakorraline võim kuueks kuuks ja Neljanda Vabariigi põhiseaduse ümber kirjutamine, millega suurendataks seitsmeks aastaks valitava presidendi võimu. Ta astus ametisse 1. juunil 1958. Soovides vähendada brittide mõju Euroopa Majandusühenduses, hoolitses de Gaulle Prantsusmaa Neljanda Vabariigi lõpus selle eest, et Rooma leping Prantsusmaal täielikult rakendataks. 28. septembril 1958 toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks. Põhiseadus võeti vastu Prantsusmaal 79.3-20.7. Hääletamine toimus ka kõikides Prantsusmaa kolooniates, kus valik oli kas põhiseaduse vastuvõtmine ja suurendatud autonoomia Prantsuse Rahvaste Ühenduses, vastasel korral kohene iseseisvus. Kõik kolooniad, välja arvatud Guinea, hääletasid uue põhiseaduse poolt. Uus põhiseadus jõustus 4. oktoobril 1958 ja sellega loodi Viies Vabariik.

Viienda Vabariigi president

Detsembris 1958 valis Prantsusmaa valimiskogu de Gaulle'i presidendiks, ametisse astus ta 1959. aasta jaanuaris. Detsembris 1965 valiti ta tagasi teiseks seitsmeaastaseks ametiajaks, kuid 28. aprillil 1969 astus ta ametikohalt tagasi.

Presidendivõim

De Gaulle toetas tugevamat presidendivõimu (võrreldes parlamentaarsete Kolmanda ja Neljanda Vabariigi suhteliselt tseremoniaalse rolliga), tema nägemustes tuli president rahva poolt otse valida. See otsus kohtas vastuseisu, kuna 1848. aastal otsevalimistel presidendiks valitud Louis-Napoleion Bonaparte tegi enne oma ametiaja lõppu 1851. aastal riigipöörde ja kuulutas end keiser Napoleon III-ks. Et rahustada võimalikke kartusi De Gaulle'i võimalike autoritaarsete või bonapartistlike tendentside kohta, valiti ta esimest korda presidendiks 1958. aastal valimiskoguga, mis koosnes parlamendiliikmetest ja kohalikest valitsusametnikest (linnapead, aselinnapead, linnavolikogude liikmed). Ta jäi aga siiski oma nägemuse juude, et president tuli rahva poolt otse valida kahevoorulise hääletussüsteemiga, kuna rahva poolt otse valitud president vähemalt poolte kehtivate häältega andnuks presidentiametile rahva silmis suurema legitiimsuse ja staatuse kui valimiskogu poolt valitud president ning seega ka suurema poliitilise mõjuvõimu. Seepärast panigi ta presidendivalimiste küsimuse rahvahääletusele 28. oktoobril 1962, mille rahvas heaks kiitis 62.3-37.7. 1965. aastal valitigi ta esimestel presidendi otsevalimistel presidendiks tagasi. Kuigi poliitkommentaatorid arvasid, et ta võidab juba esimeses voorus, jäi tal sellest 5.35 protsenti puudu, kuid teises voorus alistas ta François Mitterrandi 55.2-44.8.

Kuigi vasakpoolsed kartsid, et De Gaulle võib kalduda bonapartismi taassünni või vabariiklikku monarhia suunas, siis ta osutus siiski demokraadiks. 27. aprillil 1969 toimunud põhiseadusliku referendumi eel teatas ta, et kui rahvas hääletab selle vastu, astub ta tagasi. Referendum kukkuski läbi 47.6-52.4, järgmisel päeval pidas ta oma sõna ja astus tagasi.

Alžeeria

De Gaulle'i presidendiks saades oli parasjagu käimas Alžeeria iseseisvussõda (1954–1962). 1959 pakkus ta Alžeeriale enesemääramisõigust, mille Prantsusmaa ja Alžeeria kodanikud 1961 peetud referendumitel heaks kiitsid. 1962 saavutas de Gaulle relvarahu ning Alžeeria kuulutas end iseseisvaks. Vaid mõne kuu jooksul lahkus seejärel Alžeeriast enam kui 900 000 Pied-Noir'i, Alžeerias sündinud prantsuse kolonistide ja teiste eurooplaste järeltulijat. Sõja tulemuseks oli Prantsuse koloniaalimpeeriumi järglase Prantsuse Liidu (Union française) asendamine Prantsuse Rahvaste Ühendusega (Communauté française) 1958. aastal, mis lakkas juba 1960. aastate esimesel poolel sisuliselt funktsioneerimast, kuigi ametlikult eksisteeris kuni 1995. aastani.

Välispoliitika

23. novembril 1959 Strasbourgis peetud kõnes, ütles de Gaulle: Oui, c'est l'Europe, depuis l'Atlantique jusqu'à l'Oural, c'est toute l'Europe, qui décidera du destin du monde ("Jah, see on Euroopa, Atlandist Uuraliteni, terve Euroopa, mis otsustab maailma tuleviku." Järgmise kümne aasta jooksul kordas ta seda mõtet oma kõnedes sageli. Tema nägemus Euroopa tulevikust vastandus Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi "atlantitsismile" ning ta soovis näha Euroopat maailma kolmanda suurjõuna Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. De Gaulle arvas, et Suurbritannia (keda ta nimetas sageli "USA Trooja hobuseks") liitumine Euroopa Majandusühendusega looks Ameerika Ühendriikidele ja NATOle võimaluse Euroopa poliitikas kaasa rääkida. Sel põhjusel blokeeris de Gaulle kaks korda, 1963 ja 1967, Suurbritannia avalduse Majandusühenduse liikmeks astuda (viimane võetigi liikmeks alles 1973, selleks ajaks oli de Gaulle presidendiametist lahkunud).

Majandus

De Gaulle viis läbi rahareformi ja tema juhtimisel sai Prantsusmaast tuumariik. Vahetult Teise maailmasõja järel olid nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa majandus olnud väga kehvas seisus, kuid pärast Marshalli plaani hakkas olukord paranema ning De Gaulle'i valitsus eesotsas peaminister Georges Pompidouga hakkas tegema põhjalikke investeeringuid energeetikasse, transporti ja töötlevasse tööstusesse. Valitsus sekkus tugevalt majandusse omalaadse vabaturumajanduse ja riigi suunatud majanduse kombinatsiooni ehk dirigismi raames. See tõi kaasa suure majandusliku ja demograafilise kasvu riigis. Olulisemateks projektideks olid Marseille sadam (millest sai peagi Euroopa kolmas ja Vahemere esimene), Caravelle (Airbusi eelkäija) ja Concorde'i lennukite ehitamine, autotööstuse laiendamine eesotsas riigi omanduses oleva Renault'ga ning Pariisi ühendamine teiste piirkondadega kiirteede ehitamise kaudu. 1964. aastal, esimest korda viimase saja aasta jooksul, ületas Prantsuse sisemajanduse kogutoodang Suurbritannia oma. Ajaperioodi 1945–1974 kutsutakse Prantsusmaal nostalgiliselt Trente Glorieuses ("Kolmkümmend hiilgavat aastat").

Euroopa Majandusühendus

Euroopa Majandusühenduse nurgakiviks pidas de Gaulle ennekõike Prantsusmaa ja Saksamaa koostööd ning ta oli esimene Prantsuse riigipea pärast Napoleoni, kes tegi riigivisiidi Saksamaale. Marshalli plaani üks tingimusi oli olnud, et abi saavad riigid koordineerivad omavahel majandustegevust ja toorainete jagamist. Kõige olulisemaks tooraineks olid teras ja süsi ning Prantsusmaa eeldas, et saab kvaliteetset Ruhri sütt Saksamaalt reparatsioonina. Ühendriigid aga ei lubanud seda, kartes Versailles' rahulepingu järgse rahulolematuse kordumist (viimane oli osaliselt olnud Teise maailmasõja põhjuseks). Tänu Prantsuse riigimeeste Robert Schumani ja Jean Monnet' ning Lääne-Saksamaa juhi Konrad Adenaueri tööle hakkasid vastuolud kahe riigi vahel vähenema ning koos Itaalia ja Beneluxi riikidega loodud Euroopa Söe- ja Teraseühendusest sai 1957. aasta Rooma lepingu järel Euroopa Majandusühendus. De Gaulle isiklikult ei mänginud uue organisatsiooni loomisel olulist rolli ning ta oli vastu ühenduse teiste liikmete plaanidele liikuda osalise poliitilise integratsiooni suunas. 1965. aasta juulis algatas ta kuus kuud kestnud boikoti Majandusühenduse institutsioonidele, et Prantsusmaa ettepanekud äsja loodud ühise põllumajanduspoliitika (CAP) finantseerimise osas vastu võetaks. Vaatamata kohatistele poliitilistele erimeelsustele olid de Gaulle'il Konrad Adenaueriga head suhted, mille tipuks oli 1963. aastal sõlmitud Élysée leping Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Adenauer omakorda pidas USA toetust väga oluliseks ja pidas hoolikalt silmas, et Ühendriigid ei arvaks, nagu võiks äsja loodud ühendus kuidagi Ameerikale vastanduda.

Isiklikku

Charles de Gaulle abiellus Yvonne Vendroux'ga (1900–1979) 7. aprillil 1921 Notre-Dame de Calais' kirikus. Neil oli kolm last: Philippe (sündinud 1921), Élisabeth (1924–2013), kes abiellus kindral Alain de Boissieuga, ja Anne (1928–1948). Anne'il oli Downi sündroom ja ta suri 20-aastaselt kopsupõletikku.

Charles de Gaulle'il oli vanem vend Xavier (1887–1955) ja õde Marie-Agnes (1889–1983) ning kaks nooremat venda, Jacques (1893–1946) ja Pierre (1897–1959). Geneviève de Gaulle-Anthonioz oli Charles de Gaulle'i vennatütar.

Tunnustus

Prantsusmaa autasud

Croix de guerre 1914–1918 (1915)
Auleegioni rüütli klassi orden (1919)
Auleegioni ohvitseri klassi orden (1934)
Croix de guerre 1939–1945
Auleegioni suurristi klassi orden (13. november 1945)
Ordre national du Mérite'i suurristi klassi orden (1963)

Välisriikide autasud

Kokku sai Charles de Gaulle üle 60 välismaa teenetemärgi, sealhulgas:

USA Legion of Meriti ülemkomandöri klassi orden (24. august 1945)
Soome Soome Valge Roosi Rüütliordu suurristi aumärk ketiga (1962)

Muud austusavaldused

Tema järgi on nimetatud Prantsusmaa suurim lennujaam, Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaam. Samuti on tema järgi nimetatud lennukikandja. Samuti kannavad paljud tänavad ja avalikud hooned nii Prantsusmaal kui ka mujal maailmas Charles de Gaulle'i nime.

Kirjandus

Nikolai Moltšanov. Kindral de Gaulle, 1984, tõlkinud Matti Vaga
Charles Williams. Charles de Gaulle, 2003, tõlkinud Rein Turu (originaal ilmus 1993).

Tema teosed

La Discorde Chez l'Ennemi (1924)
Histoire des Troupes du Levant (1931)
Le Fil de l'Épée (1932)
Vers l'Armée de Métier (1934)
La France et son Armée (1938)
Trois Études (1945)
Mémoires de Guerre
- I köide – L'Appel 1940–1942 (1954)
- II köide – L'Unité, 1942–1944 (1956)
- III köide – Le Salut, 1944–1946 (1959)
Mémoires d'Espoir
- I köide – Le Renouveau 1958–1962 (1970)
Discours et Messages
- I köide – Pendant la Guerre 1940–1946 (1970)
- II köide – Dans l'attente 1946–1958 (1970)
- III köide – Avec le Renouveau 1958–1962 (1970)
- IV köide – Pour l'Effort 1962–1965 (1970)
- V köide – Vers le Terme 1966–1969 (1970)

Välislingid

Urmas Kiil, "Eelolev nädal möödanikus", Oma Saar 20. detsember 2008