Berliini blokaad

Berliini õhusild

Berliini blokaad (24. juuni 1948 – 12. mai 1949) oli esimesi suuremaid rahvusvahelisi kriise külma sõja ajal.

Külm sõda algas Berliini blokaadiga 1948. aastal ja see kestis kuni Berliini müüri langemiseni (1989) ja NSV Liidu lagunemiseni (1991), kuigi nimetus ise sündis 1947. aastal – pärast Stalini kõnet veebruaris 1946 ja Churchilli kõnet märtsis 1946, kus räägiti vastuoludest kahe suurriigi vahel.

Berliini blokaadi ajendiks sai USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonides läbi viidud rahareform.

Ajalugu

Teise maailmasõja lõppedes jagati Saksamaa võitjariikide USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks. Läänetsoonides kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olnud Lääne-Berliinis. See allutas pool linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSV Liit ei saanud seda linnaosa Nõukogude okupatsioonitsooniga majanduslikult siduda. Vastuseks sulges NSV Liit kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendanud maismaa- ja raudteed ja Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel (vt Berliini õhusild). NSV Liidu idee oli sulgeda juurdepääsuteed ja varustada ise Lääne-Berliini söögi ja kütusega, et saada terve linn enda majanduslikku sõltuvusse. Blokaadiga saavutas NSV Liit olukorra, kus Lääne-Berliini ei arvatud moodustatava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid see jäi iseseisvaks haldusüksuseks.

Tagajärjed

Berliini blokaad põhjustas Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksamaa LV, idatsoonis ja Ida-Berliinis Saksa DV.

1955. aastal võeti Saksamaa LV NATO liikmeks. NSV Liit ja teised Ida-Euroopa riigid asutasid sellele vastukaaluks 1955. aastal oma sõjalise organisatsiooni – Varssavi Lepingu Organisatsiooni.