Auleegioni orden
Auleegioni orden (prantsuse keeles Ordre national de la Légion d'honneur, algselt Ordre royale de la Légion d'honneur) on Prantsusmaa kõrgeim teenetemärk, mille asutas Napoleon 19. mail 1802.
Ordenil on viis klassi: Chevalier (rüütel), Officier (ohvitser), Commandeur (komandör), Grand Officier (suurohvitser) ja Grand Croix (suurrist). Medaliklasse ei ole.
Kujundus
[muuda | muuda lähteteksti]
Auleegioni ordeni saanud Eestiga seotud isikuid[1]
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta | Nimi | Kraad |
|---|---|---|
| ? | Villem Saarsen | ohvitserikraad |
| ? | Karl Robert Pusta | suurohvitserikraad |
| ? | Jüri Sammul | ohvitserikraad |
| 1921 | Johan Laidoner[2] | ohvitserikraad |
| 1925 | Johan Laidoner[2] | komandörikraad |
| 1927 | Paul Kogerman[3] | ? |
| Ludvig Puusepp[4] | ? | |
| 1929 | August Steinberg | ohvitserikraad |
| 1937 | Oskar Öpik | ohvitserikraad |
| 1938 | Konstantin Päts[5] | suurristikraad |
| 2001 | Enn Eesmaa | rüütlikraad |
| Jaanus Elvre | ohvitserikraad | |
| Toomas Hendrik Ilves | suurohvitserikraad | |
| Ain Kaalep | ohvitserikraad | |
| Siim Kallas | suurohvitserikraad | |
| Jaan Kaplinski | rüütlikraad | |
| Andi Kasak | rüütlikraad | |
| Toivo Klaar | komandörikraad | |
| Jaan Kross | ohvitserikraad | |
| Jüri Kuuskemaa | rüütlikraad | |
| Ruth Lausma Luik | komandörikraad | |
| Lauri Leesi | rüütlikraad | |
| Jüri Luik | suurohvitserikraad | |
| Toomas Luman | ohvitserikraad | |
| Allan Martinson | rüütlikraad | |
| Lennart Meri | suurristikraad | |
| Tiina Nirk | ohvitserikraad | |
| Kristiina Ojuland | komandörikraad | |
| Ülle-Marike Põldma | rüütlikraad | |
| Väino Reinart | komandörikraad | |
| Urmas Reinsalu | komandörikraad | |
| Andres Tarand | komandörikraad | |
| Indrek Tarand | komandörikraad | |
| Toivo Tasa | komandörikraad | |
| Tiiu Viljasaar | ohvitserikraad | |
| 2002 | Malle Talvet | ohvitserikraad |
| 2003 | Stefanus (Charalambides) | ohvitserikraad |
| 2004 | Tarmo Türkson | rüütlikraad |
| 2008 | Philippe Jourdan | rüütlikraad |
| 2011 | Arvo Pärt | rüütlikraad |
| 2013 | Aavi Dobrõš | ohvitserikraad |
| Sandor Liive | rüütlikraad | |
| Riho Terras | ohvitserikraad | |
| Karl Jaanimägi | ohvitserikraad | |
| 2015 | Sten Sepper | ohvitserikraad |
| Alar Streimann | rüütlikraad | |
| Märt Volmer | rüütlikraad | |
| 2016 | Rein Oja | rüütlikraad |
| 2018 | Arnold Sinisalu | rüütlikraad |
| 2021 | Martin Herem | komandörikraad |
Ordu
[muuda | muuda lähteteksti]Auleegioni ordu (Ordre national de la Légion d'honneur) on Prantsusmaa rahvusordu. Ordu asutati Napoleon Bonaparte'i poolt 19. mail 1802 rüütliordude eeskujul. Vastavalt Auleegioni koodeksile tegutseb see organisatsioon iseseisva juriidilise isikuna. Kuulumine ordusse tähendab liikmele tema poolt Prantsusmaale osutatud teenete ametlikku tunnustamist, ühtlasi tähendab kuulumine ordusse ka kõrgeimat aumärki.
Tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Ordu liikmeks saadakse väljapaistvate sõjaliste või tsiviilteenete eest. Ordu eesotsas on ordu suurmeister (grand maître), kelleks on ex officio (ameti poolest) Prantsusmaa president. Tähtsuselt järgmine amet ordus on suurkantsler, kes on regulaarselt peetavate ordu nõukogu istungite eesistuja. Istungitel arutatakse organisatsiooni staatust puudutavaid küsimusi, aasta eelarve kasutamist, samuti uute liikmete vastuvõtmist ja orduliikmetele uute auastmete andmist.
Suurkantslerid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1803–1814 Bernard Germain de Lacépède
- 1814–1815 Dominique Dufour de Pradt
- 1815 Louis de Bruges
- 1815 Bernard-Germain de Lacépède
- 1815–1831 Étienne Macdonald
- 1831–1836 Édouard Mortier
- 1836–1839 Étienne Maurice Gérard
- 1839–1842 Charles Oudinot
- 1842–1848 Étienne Maurice Gérard
- 1848 Jacques-Gerard Subervie
- 1848–1849 Gabriel Molitor
- 1849–1852 Rémy Joseph Isidore Exelmans
- 1852–1853 Philippe Antoine d'Ornano
- 1853–1859 Anne-Charles Lebrun
- 1859–1860 Aimable Pélissier
- 1860–1864 Ferdinand Hamelin
- 1864–1870 Charles de Flahaut
- 1871–1880 Joseph Vinoy
- 1880–1889 Louis Faidherbe
- 1889–1895 Victor Février
- 1895–1901 Léopold Davout
- 1901–1918 Georges-Auguste Florentin
- 1918–1934 Augustin Dubail
- 1934–1940 Charles Nollet
- 1940–1944 Charles Brécard
- 1944–1954 Paul Dassault
- 1954–1969 Georges Catroux
- 1969–1975 Georges Cabanier
- 1975–1981 Alain de Boissieu
- 1981–1992 André Biard
- 1992–1998 Gilbert Forray
- 1998–2004 Jean-Philippe Douin
- 2004–2010 Jean-Pierre Kelche
- 2010–2016 Jean-Louis Georgelin
- 2016– Benoît Puga
Auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]Vastavalt koodeksi artiklile R6 koosneb Auleegion (kui organisatsioon) liikmetest, kes kuuluvad viide astmesse.
Suurristid ja suurohvitserid on ordu kõrgema astme liikmed. Üldine tava on, et ordusse vastuvõetu alustab madalaimast astmest, s.o rüütli astmest. Kuid on ka erandeid, kus pikaajalise teenistuse eest on antud kohe kas ohvitseri või komandöri auaste. Kõik Prantsusmaa peaministrid, kes on oma ametis olnud vähemalt kaks aastat, saavad automaatselt Auleegioni suurohvitserideks.
Vastavalt koodeksi artiklile R54 tervitab ordusse vastuvõtmise tseremoonial suurmeistri poolt delegeeritud esindaja uut kandidaati sõnadega: "Vabariigi Presidendi nimel ja tulenevalt volitustest, mis meile on antud, ülendame teid Auleegioni rüütliks (ohvitseriks, komandöriks)." (Au nom du Président de la République et en vertu des pouvoirs qui nous sont conférés, nous vous faisons chevalier (officier ou commandeur) de la Légion d'honneur). Seejärel annab esindaja kandidaadile üle auastmele vastava aumärgi (insigne) ja embab teda.
Suurristide ja suurohvitseride puhul on lausutav tekst veidi erinev: "Vabariigi Presidendi nimel ja tulenevalt volitustest, mis meile on antud, tõstame teid Auleegioni suurristi seisusse (suurohvitseri seisusse)." (Au nom du Président de la République et en vertu des pouvoirs qui nous sont conférés, nous vous élevons à la dignité de grand officier (ou de grand croix) de la Légion d'honneur.)
Liikmete arv
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast ordu asutamist 1802. aastal on uute liikmete arv järk-järgult kasvanud. Aastal 1871 oli tegevliikmeid juba üle 70 000. Pärast seda võeti meetmeid arvukuse suurenemise piiramiseks. Kuid alates 1923. aastast iga-aastane uute liikmete vastuvõtmine järsult suurenes. Selline tendents kestis 40 aastat ja oli tingitud vajadusest kodanikke kahes maailmasõjas ja mitmes koloniaalsõjas ülesnäidatud mehisuse ja vapruse eest autasustada. 1962. aastal oli ordus juba üle 300 000 tegevliikme.
Kindral de Gaulle pidas liikmeskonna sellist kasvu ordu mainele ohtlikuks. Võeti suund liikmeskonna arvukuse vähendamisele 125 000 inimeseni 20. sajandi lõpuks. Lõpptulemusena, aastal 2009, ordu liikmete arv ei ületanud 90 000 inimest.
Vastavalt koodeksi artikli R7 viimasele redaktsioonile kehtisid 2009. aasta seisuga järgmised arvulised piirangud:
- suurriste 75
- suurohvitsere 250
- komandöre 1250
- ohvitsere 10 000
- rüütleid 113 425
Praegu on iga-aastased normid järgmised:
- suurriste 7
- suurohvitsere 24
- komandöre 144
- ohvitsere 730
- rüütleid 4246
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eestiga seotud Auleegioni ordeni kavalerid. Prantsuse saatkonna veebisait.
- ↑ 2,0 2,1 "Laidoner, Johan – kindral". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 4. novembril 2011.
- ↑ TTÜ professorid Eesti Vabadussõjas
- ↑ "Ludvig Puusepp 140.Eesti Tervishoiu Muuseum". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2020. Vaadatud 5. veebruaril 2020.
- ↑ Auleegioni suurrist presidendile, kuldmõõk kindral J. Laidonerile. Rahvaleht, 15. detsember 1938, nr. 239, lk. 5.