Mine sisu juurde

Arthur von Oettingen

Allikas: Vikipeedia
Arthur Joachim von Oettingen u 1870. aastal

Arthur Joachim von Oettingen (28. märts (16. märts vkj) 1836 Luua mõis, Palamuse kihelkond, Tartumaa – 5. september 1920 Bensheim, Hesseni Rahvariik, Saksamaa) oli Eesti baltisaksa füüsik, meteoroloog ja muusikateoreetik.[1]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

1853 lõpetas Oettingen Viljandi Gümnaasiumi. 1853–1855 õppis ta Tartu Ülikoolis astronoomiat, 1855–1859[2] samas füüsikat ja lõpetas ülikooli 1859 füüsikakandidaadi kraadiga[3], tema väitekiri käsitles integraalarvutust. 1859–1862 õppis ta ka Sorbonne'is ja Friedrich Wilhelmi Ülikoolis. 1862 kaitses ta Tartu Ülikoolis füüsika-matemaatikamagistri kraadi väitekirjaga "Der Rückstand der Leidener Batterie als Prüfungsmittel für die Art der Entladung"[1] ("Leideni patarei jääklaengust"[3]). 1865 kaitses doktoriväitekirja "Über die Correction der Thermometer, insbesondere über Bessel's Calibrir-methode"[1] ("Termomeetrite korrektsioonist, eriti Besseli kalibreerimismeetodist"[3]).

1863–1866 töötas Arthur Joachim von Oettingen Tartu Ülikoolis matemaatika ja füüsika eradotsendina, 1864 tutvus Peterburis sealse Meteoroloogia Observatooriumi tööga. Aastast 1866 oli ta Tartu Ülikooli füüsika kateedri erakorraline professor, aastast 1868 korraline professor ning 1880–1886 ka matemaatika-loodusteaduskonna dekaani kohusetäitja. Oettingen luges füüsika üldkursust, füüsilist geograafiat ja meteoroloogiat, samuti erikursusi elektrodünaamikast, perspektiiviteooriast, matemaatilise füüsika alustest, soojusõpetusest, elektromehaanikast, akustikast, muusikateooriast ja harmooniaõpetusest. Tema suurimaks teeneks õppetöös peetakse füüsika laboratoorset praktikumi.[1]

Rudolf Julius von zur Mühlen, "Prof. Arthur v. Oettingeni portree" (1893)

Juba 1865 alustas Arthur Joachim von Oettingen Tartus algul oma (Oettingeni maja), hiljem venna majas (Tiigi ja Struve tänava nurgal) regulaarseid ilmavaatlusi, mis toimusid kuni 1920. aastani. Sellega pani ta aluse Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumile, mis võeti ametlikult Tartu Ülikooliasutuste nimekirja 1876. Ta oli observatooriumi juhataja 1865–1875 ja 1891–1893, alustas ühtlasi meteoroloogiajaamade võrgu rajamist kogu Baltikumis. Järgnevate aastate jooksul loodigi tema algatusel korrapärane sademetejaamade võrk algul Liivi- ja Eestimaal, hiljem Kuramaal. 1885 võttis Liivimaa Ühiskasulik Ökonoomiline Selts nende jaamade võrgu oma hoole alla, kusjuures Oettingen jäi nende teaduslikuks juhendajaks. Vaatlusandmeid hakati avaldama Loodusuurijate Seltsi väljaandes "Meteorologische Beobachtungen Angestellt im Dorpat", mille toimetaja Oettingen oli 1866–1875 ja 1890–1892. Konstrueeris observatooriumile ka uuetüübilise tuule suuna ja kiiruse mõõtja (maailmas tuntud Oettingeni anemograafina), mille valmistas ülikooli mehaanik P. Schulze. Tartus valmistatud neljast anemograafist jäid 2 ülikooli observatooriumile, üks pandi 1878 üles Pavlovski ilmajaamas, teine saadeti 1876 Londonisse näitusele, kus äratas üldist tähelepanu. Viimast kasutati aastail 1877–1879 Inglismaal Kew Observatooriumis, seejärel anti hoiule Londoni teadusmuuseumisse Kensingtonis.[1]

Oettingen kirjutas uurimusi füüsika, geomeetria, astronoomia, bioloogia, teaduse ajaloo, filosoofia ja muusikateooria vallast[1], ta oli üks kvantitatiivse fenoloogia alusepanijaid.[viide?]. Aastail 1869–1875 oli ta Tartus Loodusuurijate Seltsi sekretär ning seltsi väljaande "Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft in Dorpat" toimetaja. 1876 valiti ta Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Aastast 1893 oli ta LUS-i auliige, Tartu Geograafia Seltsi, Saksa Füüsika Seltsi ning Saksi Teaduste Akadeemia (Leipzig) liige. 1888 nimetati ta teeneliseks professoriks.[1]

Pärast Tartu ülikooli venestamist 1893[1] asus Oettingen Leipzigi, kus oli sealses ülikoolis aasta eradotsent, hiljem aga sai loengutest vaba professori õigused ning oli professor kuni 1919.[3] Oettingen oli Wilhelm Ostwaldi asutatud sariväljaande "Ostwalds Klassiker der exakten Wissenschaften" toimetaja, tegi kaastööd teadlaste biograafilisele leksikonile "Poggendorff's biographisch-literarisches Handwörterbuch" (III köite kaasautor ja IV köite autor), kirjutas perspektiiviõpetuse ja füüsika õpikud ning avaldas oma muusikateooria raamatu ümbertöötatud kujul. Ta avaldas 75 teadustrükist ning toimetas Leipzigis 35 raamatut.[1]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Arthur Joachim von Oettingen oli Liivimaa maanõuniku ja maamarssali Alexander von Oettingeni poeg, teoloog Alexander von Oettingeni ja arstiteadlase Georg Philipp von Oettingeni vend.[1]

Ta abiellus 1869. aastal Tartus Natalie von Brackeliga (1850–1913), kes oli Ilmatsalust pärit kindralmajor Woldemar Reinhold von Brackeli tütar. Abielust sündisid:

  • Helene Katharina Olympia (1870–1918), Tartu Ülikooli teoloogiaprofessori Otto Seesemanni abikaasa
  • Helmuth Alexander Woldemar (1871–1921)
  • Walter Joachim Georg (1873–1948), meditsiiniprofessor, sõjaväekirurg[4] [5]
  • Reinhart Leopold August (1876–19..), kaupmees
  • Albert Ludwig Alexander (1879–)
  • Elsa Gertrud Helene (1886–19..), Johannes Buschi abikaasa

Sugupuu

[muuda | muuda lähteteksti]
Arthur Joachim von Oettingen
(1836–1920) 		Alexander von Oettingen
(1798–1846) 		Franz Georg von Oettingen
(1757–1832) 		Joachim Heinrich von Oettingen (1726–1786)
Helena Dorothea von Anrep (1726–1816)
Charlotte Ottilie von Buxhoeveden
(1780–1856) 		Philipp Johann von Buxhoeveden (1748–1790)
Vabapreili Christina Beata von Maltitz (1751–1824)
Helene von Knorring (1794–1863) Peter von Knorring
(sünd. 1765) 		Frommhold von Knorring (1721–1780)
Margarethe Elisabeth von Wistinghausen (1730–1801)
Charlotte von Baranoff
(sünd. 1774) 		Christoph von Baranoff (suri 1818)
Helene von Helffreich

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  2. ↑ ETBLi andmetel 1855–58.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918
  4. ↑ http://archiv.uni-duesseldorf.de/home/bestaende/sammlungen/walter[alaline kõdulink]
  5. ↑ http://www.fotogeschichte.info/index.php?id=198

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat" Dorpat, 1889, lk 449–450
  • Levitski, G. V. "Biografitšeskij slowarj professorov i prepodavatelei Imperatorskogo Jurjevskogo, bõvšego Derptskogo universiteta za sto let jego suštšestvovanii (1802–1902)" Jurjev, 1902–1903, I kd, lk 418–425
  • "Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710–1960" Köln, Wien, 1977, lk 556
  • "Eesti entsüklopeedia" 14. kd, lk 335
  • Ostwald, W. "A. J. von Oettingen. Nachruf" // Berichte über die Verhandlungen der Sächsischen Akademie d. Wissenschaften. B. 37, Leipzig, 1921, lk 283–291
  • "Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist" Tallinn, 1968–. I kd, 171, 217–219; IV kd, 33–34, 36, 38; VIII kd, lk 64–66, 68–72
  • Depman, J. "Arthur Oettingen – Tartu Ülikooli füüsikaprofessor" // EL, 9 (1970), lk 551–554
  • Prüller, P. "Füüsika Tartu Ülikoolis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul" // "TÜ ajaloo küsimusi" VIII, lk 3–35
  • Прюллер П. "Физики Тартуского университета и Петербургская Академия Наук" // "Петербургская Академия Наук и Эстония" Таллинн, 1978, lk 64–67
  • "TÜ ajalugu" II kd, lk 99, 122, 217–218, 220–221, 355–356
  • "Deutsche Biographishe Enzyklopädie" 7. kd, München, 1998, lk 475
  • Pung, T. "Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Arthur Joachim von Oettingen" // "Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist" XIII, lk 54–88
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arthur_von_Oettingen&oldid=6620043"