Mine sisu juurde

Arnold Meri

Allikas: Vikipeedia
Arnold Meri
Arnold Meri (2008)
Sünniaeg 1. juuli 1919
Sünnikoht Tallinn Eesti Vabariik
Surmaaeg 27. märts 2009
Erakond ELKNÜ/EK(b)P
Amet 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitja
8. Eesti Korpuse staabi poliitosakonna ülema asetäitjana komsomolitöö alal
ELKNÜ Keskkomitee I sekretär (1945–1949)
EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950)
Eesti NSV haridusministri asetäitja
Õppeasutus NLKP KK Kõrgem Parteikool

Arnold Meri (1. juuli 1919 Tallinn – 27. märts 2009 Tallinn[1]) oli eestlasest II maailmasõja veteran ja Eesti NSV poliitikategelane. Arnold Meri on maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Ta oli esimene eestlasest Nõukogude Liidu kangelane. 2000. aastatel anti ta kohtu alla süüdistatuna genotsiidis eestlaste vastu (märtsiküüditamine).

Lapsepõlv ja karjääri algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Mere isa oli eestlane Konstantin Meri ja ema Peterburi saksa kaupmehe tütar Olga Danndorff.[2] 1926. aastal emigreerus perekond isa ettevõtmisel Eestist Jugoslaaviasse, kus asus Nõukogude Venemaalt pärast Vene kodusõda lahkunud ja organiseerunud valgekaartlaste keskus. Arnoldi isa töötas Jugoslaavias kokana ja ema majateenijana.

Jugoslaavias ristiti Arnold vene õigeusu kommete kohaselt ning ta sai uue õigeuskliku nime Adrian. Ta lõpetas vene algkooli Skopjes ja 1938. aastal vene-serbia gümnaasiumi Belgradis.[3] Pärast gümnaasiumi lõpetamist siirdus A. Mere pere tagasi Eestisse ning Arnold asus tööle F. Krulli masinatehasesse treialiõpilasena, varsti aga kutsuti ta aega teenima Eesti kaitseväkke auto-tankirügementi. 1940. aasta juulis valiti ta Tallinna komsomoliorganisatsiooni linnakomitee koosseisu. ELKNÜ Keskkomitee ülesandel juhtis sõdurite bürood, mille ülesanne oli luua komsomoliorganisatsioonid sõjaväeosades. Pärast Eesti Kaitseväe likvideerimist ja väeosade liitmist Punaarmeega saadeti Arnold Meri 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitjaks.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja alguses taganes Meri koos 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosadega Porhovi piirkonda, kus kaitselahingutes sai 415. sidepataljoni raadioroodu politruki asetäitjana Porhovi lähedal lahingus neli korda haavata. Ametliku versiooni järgi jätkas ta kaitse organiseerimist ning sai selle eest Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse, mis anti talle NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustil 1941. 1949. aastal sai Meri Lenini ordeni.

Teise maailmasõja lõpetas Meri staabitööl, 8. Eesti Korpuse staabis, korpuse poliitosakonna ülema asetäitjana komsomolitöö alal.

Alternatiivsed versioonid autasustamise teemal

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanikud Pekka Erelt ja Mihkel Kärmas, kelle uurimistööd põhinevad toonaste sündmuste tunnistaja Kustav Sepaste mälestustel, on seisukohal, et Arnold Mere kangelaslugu on fiktsioon, mis oli tingitud sellest, et tegelik kangelane ei olnud ideoloogiliselt nii sobiv.[4]

Mitme tunnistaja sõnul anti sõja päevil Nõukogude Liidu kangelase nimetus pahatihti pigem lähtudes poliitiliselt laitmatust taustast kui tegelikest sangaritegudest. Arnold Meri oli esimene eestlane, kes sai Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse võitlejana Nõukogude Liidu kangelase nimetuse 22. laskurkorpuse staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Arnold Isotamm. Pärast sõja lõppu väidetavalt pihtis Isotamm oma kolleegidele, et talle oldi juba valmis medalit rinda panema, kui selgus, et ta oli enne sõda Eesti kaitseväe ohvitser. Orden ja kangelase aunimetus anti hoopis väeüksuse komsomolisekretärile Arnold Merele.[5]

Kustav Sepaste mälestuste järgi juhtis kaitselahingut tegelikult kapten Georg Loog, kuid endise Eesti Vabariigi ohvitserina ja parteituna ei kõlvanud ta kangelaseks.[6]

Tegevus pärast Teist maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Meri annab intervjuud Tallinna Saksa vägedest vabastamise 64. aastapäeval

Pärast Teist maailmasõda kuulus Meri ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretärina Eesti NSV Siseministeeriumi Hävituspataljonide keskstaapi[7] koos tuntud kommunistide Nikolai Karotamme, Aleksander Resevi, Boris Kummi ja Arnold Veimeriga.[8]

Arnold Meri oli 1949. aastal EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950), ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär (1945–1949).[9]

1951. aasta detsembris parteisiseste repressioonide käigus[10] jäeti ta ilma sõjaväelistest autasudest ja Nõukogude Liidu kangelase tähest ning vahistamist kartes lahkus Mägi-Altaisse, kus töötas kuni rehabiliteerimiseni 1956. aastal.

Meri lõpetas 1959 NLKP KK Kõrgema Parteikooli ning sai 1961. aastal Eesti NSV haridusministri asetäitjaks. Ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu teise koosseisu liige. 1985–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu liige.

Meri ei ole kunagi varjanud, et tema hinnangul oli Nõukogude võim maailma parim riigikord. Ta on ka väljendanud seisukohta, et omas ajas võis küüditamine olla võimu õigustatud reaktsioon rahva vaenulikule suhtumisele.[9]

Kriminaalasi

[muuda | muuda lähteteksti]

1995. aastal algatati kriminaalasi Eestis toimunud küüditamiste uurimiseks.

2007. aasta augusti keskel jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Arnold Merd süüdistatakse inimsusvastases kuriteos, nimelt genotsiidis. Süüdistuse järgi osales ta 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel Hiiumaal ning juhtis ja kontrollis küüditamise läbiviimist.[9]

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Sirje Hunt väitis: "Meil on kindlaid tõendeid, et Meri osales aktiivselt Hiiumaal küüditamise ettevalmistamisel ja aitas julgeolekuorganitel seda läbi viia. Partei volinikuna oli ta üks operatsiooni koordinaatoritest, kes saabus Hiiumaale ülesande täitmiseks kohale juba nädalapäevad enne 25. märtsi." Hunt ootas kohtusse 80 tunnistajat.[9]

Kohtuprotsess tema üle algas 20. mail 2008 Kärdlas. Lõpuni kohtuprotsess ei jõudnud Meri surma tõttu 2009. aasta märtsis.

Arnold Meri koos Johan Bäckmaniga

Kohtus Meri ennast süüdi ei tunnistanud. Nii enne kui pärast kohtuprotsessi algust oli ta seisukohal, et tal oli nendes sündmustes passiivne roll. "On ju selge, et ma osalesin Hiiumaal toimunud küüditamises. Ainult mitte selles rollis, mida mulle süüks pannakse. Uurimine on kestnud 12 aastat ning seda on kajastatud meedias alates 1988. aastast. Kohe alguses ma rääkisin siiralt, varjamata, kuidas see oli."[9]

"Tänane süüdistusakt ei sisalda ühtegi uut sõna võrreldes sellega, mis oli teada 19 aastat tagasi. 1949. aastal olin ma Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee volinik ja pidin kontrollima seaduse järgimist väljasaatmisel. Muidugi olid kõne all tolle aja seadused, mitte praegused," rääkis Meri 2007. aasta augusti lõpus mitmes Eesti ajakirjandusväljaandes.[9]

Mõni aasta varem oli ta oma passiivset rolli pisut lähemalt selgitanud. Tema sõnul pidi ta parteivolinikuna Hiiumaal kontrollima, et julgeolek suhtleks küüditavatega korrektselt, ei ületaks oma volitusi ja et inimestel oleks kaasavõetava vara pakkimiseks piisavalt aega.[9]

Tollal kehtis Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme nõue kontrollida sedagi, kas kõik küüditatavad on vastavasse nimekirja kantud põhjendatult. Mere väitel polnud seda nõuet võimalik täita.[9]

25. märtsil 1949 palus Meri Balti laevastikul saata sadamasse küüditatavate transpordiks sobilik laev. Mere sõnul olevat see ainus tegevus, mida saaks tõlgendada aktiivse kaasaaitamisena küüditamisele. Meri põhjendas seda sooviga tagada küüditavatele inimlik kohtlemine.[9]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Talle on antud järgmised autasud ja aunimetused:[11]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Meri oli president Lennart Meri onupoeg.

Arnold Mere auks kavatsetakse nimetada üks uutest tänavatest Venemaal Gorno-Altaiskis.[13][14]

Arnold Mere nime sai keskkool Pihkva oblasti Porhovi rajoonis Polonoje alevikus.[15]

Arnold Mere nime sai tänav Pihkva oblasti Porhovis.[16]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Suri Arnold Meri". Eesti Rahvusringhääling. 28. märts 2009. Vaadatud 23.08.2021.
  2. ↑ Tarmo Vahter, Lennart Meri. Kolmandat põlve poliitik. Tallinn 2009, lk 20.
  3. ↑ СВЯЗИСТЫ — ГЕРОИ СОВЕТСКОГО СОЮЗА, https://web.archive.org/web/20070927225549/http://vkmtuci.edu.mhost.ru/svjaz/svjaz2e1.htm
  4. ↑ Pekka Erelt (18. november 2003). "Võõrad suled". Eesti Ekspress. Vaadatud 23.08.2021.
  5. ↑ Mihkel Kärmas (13. detsember 2001). "Sõjasangar peidab end mineviku eest". Eesti Ekspress. Vaadatud 23.08.2021.
  6. ↑ Pekka Erelt (18. märts 2004). "Kangelased ja muinasjutukangelased". Eesti Ekspress. Vaadatud 23.08.2021.
  7. ↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 835, ENSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 1
  8. ↑ Pekka Erelt (20. veebruar 2007). ""Pane raisale nii et aitab!"". Eesti Ekspress. Vaadatud 23.08.2021.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 9,8 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 170–171.
  10. ↑ "Зеркало эстонской революции". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 22. detsembril 2009.
  11. ↑ Герой Советского Союза Мери Арнольд Константинович
  12. ↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 5. köide, Tallinn 1973, lk 139.
  13. ↑ "Госдума призывает Европу "остановить судилище" над Арнольдом Мери. В РФ именем преследуемого Героя уже называют улицы" (vene).
  14. ↑ "Altaisse tuleb Arnold Meri tänav". Õhtuleht. 30. märts 2009. Vaadatud 23.08.2021.
  15. ↑ "Школа в Псковской области будет носить имя Арнольда Мери". regnum.ru. 31. august 2009. Vaadatud 23.08.2021.
  16. ↑ Борис Шерстнев (30. august 2018). "Улицы Героев. Улица в Порхове названа в честь первого эстонца, удостоенного звания Героя Советского Союза, Арнольда Мери". Ülevenemaaline Riiklik Ringhäälingukompanii. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.01.2021. Vaadatud 23.08.2021.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arnold_Meri&oldid=6618424"