António de Oliveira Salazar

Antonio de Oliveira Salazar (28. aprill 1889 – 27. juuli 1970) oli Portugali poliitik, aastatel 1932–1968 sisuliselt diktatuuri kehtestanud Portugali peaminister.

Salazar asutas Estado Novo ('uue riigi'). See oli autoritaarne parempoolne valitsus, mis hoidis enda kontrolli all Portugali 1932–1974. 1951. aastal oli ta lühikest aega ka Portugali president.

Salazar oli vastu kommunismile, sotsialismile, anarhismile ja liberalismile. Selle asemel oli tema juhitav riik rahvuslik, konservatiivne ja korporatiivne. Selle visioon nägi ette Portugali kestmise mitmel mandril asuva impeeriumina, mille peamised kolooniad on Angola ja Mosambiik (alates 1951 olid nood ka Portugali provintsid). Portugali emamaa pidi olema tsivilisatsiooni ja stabiilsuse allikaks meretagustes valdustes Aafrikas ja Aasias. Niisugust maailmanägemust nimetatakse lusotropikalismiks.

Salazar ei kulutanud haridusele palju raha. Kodanikele võimaldati üksnes tasuta algharidus. Sellepärast oli riigis suhteliselt madal kirjaoskuse tase. Alles oma valitsemise viimastel aastatel hakkas Salazar haridusse palju investeerima ja uusi koole asutama.

Aastal 1933 kehtestati Itaalia eeskujul kirjutatud põhiseadus ja kuni 1945 oli Salazari 1930 moodustatud Rahvusliit ainus seaduslik partei. Aastatel 1936–1947 oli Salazar ka välisminister.

Teise maailmasõja ajal säilitas Salazar Portugali neutraliteedi. Sõja ajal oli Portugal üks väheseid riike Euroopas peale Briti saarte, kust oli võimalik sõita USA-sse. Paljud antifašistid emigreerusid Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali kaudu USA-sse. Seetõttu oli USA suhtumine Portugali režiimi ja Salazari kahetine. Hoolimata opositsiooni survestamisest ja ebademokraatlikust valitsemisest nimetas USA ajakiri Life 1940 Salazari "suurimaks portugallaseks pärast Henrique Meresõitjat".

1961 korraldas India operatsiooni Vijay, mille käigus enam kui kümnekordses arvulises ülekaalus olev India sõjavägi vallutas Portugali territooriumid Indias. Sellest sai alguse rahvusvahelise üldsuse hukkamõist Salazari koloniaalpoliitikale, mis viis pikaajalise iseseisvussõjani Portugali Aafrika-kolooniates. Sõda lõppes alles 1975, kui Portugal lubas pärast Uue Riigi kukutamist kolooniatel iseseisvuda.

Kodumaal surusid Salazari režiim ja selle salapolitsei PIDE alla kodanike inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, et jääda võimule. Sealhulgas organiseeris Salazari režiim 1958. aasta presidendivalimiste oletatava võitja Humberto Delgado mõrva. 1935 keelustas Salazar vabamüürluse. Kuigi poliitilise surve mõjul hukkus palju vähem inimesi kui Franco juhitavas naaberriigis Hispaanias, põhjustas see ulatusliku emigratsiooni.

Ehkki Portugal oli ilmalik riik, soosis Salazar suuresti katoliiklust. Ta käskis kõigis koolides usuõpetust õpetada, kuigi mittekatoliiklastest vanematel oli õigus oma laps vastava avalduse esitamise korral nendest tundidest vabastada. Salazar ei vaadanud lahutusele hästi ja keelustas katoliiklikult sõlmitud abielude lahutamise.

Kui paljude diktaatorite loodud režiim langeb koos nende surmaga või juba enne seda, siis Salazari loodud Estado Novo oli sedavõrd jätkusuutlik, et kestis veel kuus aastat pärast tema surma ja lõppes alles 1974. aastal Nelgirevolutsiooniga.