Albrecht Altdorfer

Albrecht Altdorferi büst

Albrecht Altdorfer (umbes 1480 Regensburgi lähedal – 12. veebruar 1538 Regensburg) oli saksa maalija ja vasegraveerija, Doonau koolkonna peaesindaja Lõuna-Saksamaal.

Teda peetakse ka vaskplaadi kasutuselevõtjaks oforttehnikas.

Elukäik

Tema isa Ulrich Altdorfer oli kunstnik ja miniatuuride tegija. Albrechti vend Erhard Altdorfer oli samuti maalija ja graafik (tegi puulõikeid ja vasegravüüre).

Algul köitis Albrecht Altdorfer avalikkuse tähelepanu väikesemõõtmeliste töödega ebatavalistes tehnikates ja ebatavalistel teemadel.

1505 asus Altdorfer elama Doonau kaldal olevasse vabalinna Regensburgi. Talle kuulus linnas 3 maja ja mitu viinapuuistandikku. 1517 valiti ta linna raadi.

Esimesed Altdorferi teadaolevad tööd olid gravüürid ja joonistused pühast Franciscusest ja pühast Hieronymusest, mis olid valminud Jacopo de Barbari ja Albrecht Düreri töökodadest pärit niello- ja vasegravüüride eeskujul.

1511. aastal või pisut varem reisis Altdorfer läbi Tirooli Austriasse. Reisil nähtud maastik jättis temasse nii tugeva mulje, et ta sai tänapäeva mõistes esimeseks maastikumaalijaks. Ta sai ka Doonau koolkonna juhiks – see koolkond viljeles maastikumaali kui iseseisvat žanri.

Regensburgi sünagoogi sisevaade (1519)

Alates 1513 oli Altdorfer Innsbruckis Maximilian I teenistuses. Maximilian tellis temalt oma õukonna jaoks palju teoseid.

Aastal 1519 Maximilian suri. Maximilian oli juute kaitsnud, saades vastutasuks nendelt palju makse. Kuid pärast tema surma otsustas Regensburgi raad juudi kogukonna (pool tuhat inimest) linnast välja ajada ja Regensburgi sünagoogi lammutada. Altdorfer kui rae liige osales selle otsuse tegemises, kuid pärast käis sünagoogis ja tegi selle siseruumidest kaks etsingut. Need on Regensburgi sünagoogi ainsad säilinud sisevaated. Sünagoogi asemele ehitati kirik, mis valmis juba samal 1519. aastal. Kiriku jaoks valmistas Altdorfer puulõike Maarjast.

Pärast seda, kui puhkes reformatsioon, pühendus Altdorfer peamiselt arhitektuurile. Ka selle perioodi maalid, näiteks "Neitsi sünd", näitavad ebatavaliselt suurt tähelepanu arhitektuuri suhtes.

1529 valmis Altdorferil Baieri hertsogi Wilhelm IV tellitud "Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses". Altdorfer pöördus Regensburgi tagasi jõuka mehena. Alates 1526 töötas ta linnaarhitektina, projekteerides kohaliku tapamaja ja veinikeldreid. 1529–30 vastutas ta Regensburgi kindlustuste ehitamise eest, et kaitsta linna Osmanite riigi ohu vastu.

Tema selle perioodi töid on mõjutanud Giorgione ja Lucas Cranach vanem, nagu näitab tema "Ristilöömine". 1535 oli ta Viinis, kus maalis teose "Metsamaastik püha Jüri ja lohe võitlusega".

Looming

Metsamaastik püha Jüri ja lohe võitlusega (1510)

Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses (1529)

Albrecht Altdorferi teevad kuulsaks ennekõike maastikupildid. Ta oli esimene kunstnik, kelle maastikel ei ole figuur domineeriv element, vaid osa maastikust. Ta uskus, et inimfiguur ei tohiks loodust katkestada, vaid peaks selles osalema.

Altdorfer lähtus Lucas Cranach vanema stiilist ja arendas seda edasi. Ta kujutas Doonau oru mägiseid maastikke paksude metsadega, milles längus ja varisema kippuvatel puudel kasvavad samblad. Piltidele lisab värvirikkust tõusev või loojuv päike.

Altdolfer muutis lehise oma tunnuseks. Ta kujutas paljudel teostel lehiseid väga põhjalikult, üksikute okste ja peaaegu okasteni välja.

Näitena võib tuua teose "Metsamaastik püha Jüri ja lohe võitlusega", kus kunstnik on tavapärased maastikuelemendid asendanud metsiku ja kõikehaarava loodusega, mis muudab püha Jüri ja lohe täiesti teisejärguliseks. Lehised on sellel lausa ebaproportsionaalselt tähtsas rollis.

Esimeseks puhtakujuliseks loodusmaaliks, kus puuduvad inimfiguurid, peetakse 1518–20 valminud maali "Maastik jalakäijate sillaga". Selle maali keskel kujutas Altdorfer suurt puud, aga selle taga jalakäijate silda, mis viib üle jõe. Silla üks ots on mingis kindlusetornis.

Altdolferi kuulsaimas teoses "Aleksandri ja Dareiose lahing Issoses" paeluvad tagaplaani müstiline taevas ja maa vaataja pilku rohkem kui esiplaanil toimuv sõjategevus. Sel ajal oli aktuaalne Osmanite riigist lähtuv oht ja Altdorfer kujutas sellepärast pärslasi tüüpilises türklaste riietuses. Tegevuspaigaks on justkui maakaart: kujutatud on vaadet Väike-Aasuast lõunasse Vahemere suunas, nii et meres paistavad Küpros ning selle taga Niiluse delta ja Punane meri, maali vasakus servas paistab taga ka Surnumeri.

Altdorfer moonutas tihti perspektiivi, et võimendada maali mõju. Tähtsaimad figuurid maalil on sageli kujutatud ebaloomulikult suurte või ka ebaloomulikult väikestena. See oli omane pigem eelnenud sajandite joonistustele. Oma hilisemas loomingus liikus Aldorfer manerismi suunas ja hakkas inimesi kujutama itaalia kunsti eeskujul, samuti hakkas ta kasutama loomulikumaid värve.

Altdorfer tegi korduvalt pilte religioossetel teemadel. Mõnedki neist on intensiivse, sätendava valgusega ja hõõguvate värvidega, mis lähenevad ekspressionismile. Need pildid kujutavad intiimseid momente Kristuse ja tema ema vahel või stseene pühakute elust.

Altdorfer on maalinud Dionysost.

Etsing oli Altdorferi eluajal alles uus tehnika. Kuid erinevalt enamikust teistest varastest Saksa etsijatest ei teinud Altdorfer illustratsioone raamatutele. Sageli ühendas ta etsingu ja gravüüri, paigutades need samale trükkplaadile.

Altdorferist on järele jäänud palju töid. Säilinud on 55 maali, 120 joonistust, 125 puulõiget, 78 gravüüri, 36 etsingut, 24 maali pärgamendil ja fragmente Regensburgis oleva keisrilossi saunas olevast seinamaalist. Loomeperiood kestis aastail 1504–37 ning seda on lihtne kindlaks teha, sest Altdorfer signeeris ja dateeris iga oma teose.