7. Jalaväerügement

7. Jalaväepolk 7. Jalaväerügement
Tegev	1918 – 1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti Rahvavägi Eesti Kaitsevägi Eesti sõjavägi 2. Diviis
Liik	jalavägi
Suurus	polk/rügement
Tähtpäevad	18. detsember 1918
Lahingud	Eesti Vabadussõda Lõunarinne

7. Jalaväerügement oli Eesti kaadriväeosa asukohaga Võrus ja Petseris.

Rügemendi asutamise päevaks loeti 18. detsembrit 1918, mil Paides formeeriti nimetuse all Järvamaa löögipataljon, Järvamaa kaitsepataljon. 30. jaanuaril 1919 suurendati pataljoni isikkoosseisu ning moodustati 7. Jalaväepolk.

18. detsembril 1931 pühitsetud lipu varda hõbevõrul on väeosa ladina keeles nimetatud SEPTIMA LEGIO PEDITUM.

Ülemad

• leitnant Konstantin Kanep, Järvamaa kaitsepataljoni ülem (18. detsember 1918 – 9. veebruar 1919).
• alampolkovnik Hendrik Vahtramäe, 7. Jalaväepolgu ülem (9. veebruar – 17. märts 1919).
  • polguülema abi, leitnant Konstantin Kanep,
• kapten Johannes Anderson, 7. Jalaväepolgu ülem (17. märts – 18. august 1919).
• kolonelleitnant Paul Kunnus, 7. Jalaväepolgu ülem (18. august 1919 – 1. jaanuar 1921).
• alampolkovnik Ants Kurvits, 7. Jalaväepolgu ülem ( – 1. oktoobril 1921)
• kolonel Jaan Kruus, 7. Jalaväepolgu ja 7. Jalaväerügemengu ülem (21.juuni 1923 – 1. aprill 1934)
• kolonelleitnant Oskar Pajusoo, 7. Jalaväerügemendi ülema kt (1. aprill 1934 – 1. veebruar 1936)
• kolonel Oskar Pajusoo, 7. Jalaväerügemendi ülem (1. veebruar 1936 – )
• kolonel Artur Laats, 7. Jalaväerügemendi ülem (8. november 1939 – )

Järva kaitsepataljon – 7. jalaväepolk Vabadussõjas

18. detsembril 1918 moodustatud Järvamaa kaitsepataljon osales Eesti vabastamislahingutes pärast 12. jaanuari, kui Eesti väed vabastasid Rakvere ning järgnenud vabastamislahingute käigus taganesid Punaarmee väed 1. ratsapolgu, Järvamaa kaitseüksuse ja eesti sakslaste üksuse eest. Ratsapolgu ja sakslaste üksused suunasid rünnaku Avinurmele, ning Järvamaa kaitsepataljoni Mustvee peale, kuhu nad jõudsid 14. jaanuaril.

Pärast Mustvee vabastamist suunati kaitsepataljon Tartu suunale, kus 2. diviisi ülema juhtimisel, koos Tallinna kaitsepataljoni, Bułak-Bałachowiczi üksuse ja saksa kooliõpilaste rooduga. Tartu vabastati LR soomusrongide nr 1 ja 2. ning Tartu maakonna kaitsepataljoni, Julius Kuperjanovi juhtimisel vabastati Tartu linn Läti punaste kütivägedest 14. jaanuaril.

Järvamaa kaitsepataljon jõudis 29. jaanuaril Lõunarindele Räpina-Mehikoorma piirkonda, kust tegi retki üle Lämmijärve Nõukogude Venemaale. 30. jaanuaril 1919 nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja Järvamaa Kaitsepataljoni ümber 7. jalaväepolguks ning allutati 2. Diviisile. Polgu ülemaks nimetati alampolkovnik Hendrik Vahtramäe.

Polk võttis osa sõjategevusest Lõuna-Eestis ja Pihkva oblastis. Veebruariks 1919 oli vägede hoogne edasitung vaibunud ja Võru ja Petseri piirkonnas asunud 7. jalaväepolk oli sunnitud isegi taanduma. Tõmbudes tagasi üle raudtee, loovutas see vaenlasele Vastseliina, Orava ja rea teisi asulaid, üle Lämmijärve tulnud Punaarmee üksus vallutas Räpina, Mehikoorma ja Meeksi.

1920–1940

Vabadussõja lõppedes oli polk piirivalveteenistuses. Pärast osalist demobilisatsiooni 1920. aasta kevadel, paigutati polk Petseri linna ja linnaümbruse küladesse. 1921. aasta 1. jaanuarist formeeriti 7. polgust, 7. pataljon asukohaga Tartus. 7. juulist 1921 lahkus pataljon Tartust Võrru ning nimetati uuesti 7. Jalaväepolguks. 1922. aasta 24. novembril nimetati polk ümber rügemendiks.

1928. aasta sõjaväereformi käigus moodustati Üksikud jalaväepataljonid, sõja ajal oleksid üksikud jalaväepataljonid mobiliseeritavatega täiendatud sama numbriga jalaväerügementideks. 1. ja 7. Jalaväerügement olid juba rahuajal jalaväerügemendid. 7. Jalaväerügement kuulus 2. Diviisi koosseisu.

Rügemendi I pataljon ja ratsakomando asusid Petseris. Staap ja teised allüksused paiknesid Võrus. Võrus asus 1934. aastast ka Pioneerpataljoni 2. pioneerikompanii.

7. Jalaväerügemendi koosseisu kuulus:

• staap,
• 3 pataljoni,
• sidekomando,
• pioneerikomando,
• suusk-jalgratturkomando,
• ratsakomando,
• töökompanii ja
• ambulants, kokku 1714 meest ja 80 hobust.

1937. aasta sügisel oli 7. Jalaväerügemendi II ja III pataljonis kummaski kadreeritud koosseisuga 2 laskurkompaniid, kolm laskurkompaniid (5., 7. ja 9.) ajateenijatega komplekteerimata.

Vaata ka

• 1. Jalaväerügement
• Üksikud jalaväepataljonid

Kirjandus

• 7. jalaväe polk 18. XII 1918.-18. XII 1928. a. Rügemendi 10. aastapäeva puhul // Sõdur, 1928, nr 51/52.

Välislingid

• 7. jalaväerügemendi rinnamärk
• Kui laagrist tagasi tullakse., Postimees (1886-1944), nr. 231, 27 august 1927