Ökofüsioloogia

Ökofüsioloogia on bioloogias teadus organismide (või üldisemalt biosüsteemide) talitlustest seoses keskkonnatingimustega. Ta on ökoloogia ja füsioloogia piiriteadus.

Ökofüsioloogia keskseks valdkonnaks on organismide adaptatsioonide uurimine.

Taimede ökofüsioloogia rajajate hulka kuulub Ernst Stahl (1848–1919). Loomade ökofüsioloogia rajajate hulka kuulub George A. Bartholomew (1919–2006). Mereselgrootuid uuris ökofüsioloogiliselt aga juba ka Jakob von Uexküll (1864–1944).

Ökofüsioloogia Eestis

Taimede ökofüsioloogia vallas uuris taimepigmentide ökoloogilist funktsiooni Teodor Lippmaa. 1970.–1980. aastail moodustus ökofüsioloogia uurimisgrupp Zooloogia ja Botaanika Instituudis, kus puude ökofüsioloogiaga tegelesid Andres Koppel, Olevi Kull jt. 1984. moodustati samas ökofüsioloogia labor (juhataja Kalevi Kull). 1992. aastal moodustati Tartu Ülikoolis ökofüsioloogia õppetool, mida on juhatanud ökofüsioloogia professor Kalevi Kull (1992–1998), rakendusökoloogia professor Olevi Kull (1998–2007) ja professor Krista Lõhmus (2007–2017) ning ökofüsioloogia professor Arne Sellin (alates 2017). Õppetoolis tehtav teadustöö hõlmab peamiselt kolme valdkonda: "klassikaline" taimede ökofüsioloogia, metsaökosüsteemide süsinikuringe ja globaalsete kliimamuutuste mõju taimkattele.

Loomade ökofüsioloogia uurimiseks rajas Jüri Keskpaik Puhtu bioloogiajaama lindude ökofüsioloogia labori. Lindude ökofüsioloogiat on hiljem uurinud ka füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak. Putukate ökofüsioloogiat on uurinud Aare Kuusik, Anne Luik ja Alo Vanatoa Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning hiljem Maaülikoolis.

Vaata ka

• ökomorfoloogia