Renata Tebaldi

Renata (Ersilia Clotilde) Tebaldi (1. veebruar 1922 Pesaro – 19. detsember 2004 San Marino) oli Itaalia ooperilaulja (lüüriline sopran).

Ta oli teise maailmasõja järgse perioodi väljapaistvamaid ja armastatumaid sopraneid. Väidetavalt on Tebaldi üks 20. sajandi ilusaima häälega ooperilauljaid. Ta kasutas oma tugevat häält hea maitse ja viimistletud tehnikaga. Kriitikud jagasid talle valdavalt kiitust kinnitades, et iga tema esinemine oli kultuurisündmus.^[viide?]

Ta oli tuntud kui heade näitlejaomadustega sümpaatne isiksus, kes alati arvestas lavapartnerite soove^[viide?] ega tekitanud primadonnana teatrijuhtidele tujutsemisega peavalu.^[viide?]

Elulugu

Noorus ja õpingud

Tema isa Teobaldo Tebaldi oli nimekas tšellist. Meditsiiniõest ema Giuseppina Barbieri huvitus muusikast. Vanemad lahutasid, kui Renata polnud veel sündinud, ning nii kasvas ta üles ema käe all tema vanematekodus Langhiranos. Kolmeaastaselt haigestus Renata lastehalvatusse, mis piiras tema liikumist. Seetõttu tekkis lapsel huvi muusika vastu.

Ema soovis, et tütar õpiks mängima klaverit, ja saatis ta 13-aastaselt seda Parmasse Giuseppina Passani juurde õppima. Passani sai aga aru, et tütarlaps peaks õppima hoopis laulmist, ning aitas kaasa sellele, et Renata sai 17-aastaselt asuda seda õppima Parma Arrigo Boito nimelises konservatooriumis esialgu helilooja ja lauluõpetaja Italo Brancucci ning siis helilooja, muusiku ja lauluõpetaja Ettore Campogalliani juhendamisel. Tebaldi jätkas lauluõpinguid oma sünnilinna Pesaro konservatooriumis (Liceo musicale Rossini) nimeka soprani Carmen Melisi ja tunnustatud lauluõpetaja Giuseppe Paisi juhendamisel. Pesaro oli muuhulgas ka Rossini sünnilinn.

Ameerika aastatel täiendas Tebaldi end New Yorgis lauluõpetaja, soprani ja pianisti Beverley Peck Johnsoni juhendamisel.

Karjääri algus

Tema lavadebüüt toimus 1944. aastal Rovigos Arrigo Boito ooperis "Mefistofeles" Elena rollis. Seejärel laulis ta Parma teatris ooperites "La bohème", "L'amico Fritz" ja "Andrea Chénier". Suure tähelepanu ja tunnustuse saavutas ta 1946. aastal, kui esitas Triestes Desdemona ("Otello") rolli. Samal aastal läks Tebaldi Milanosse ette laulma Arturo Toscaninile, kellele ta avaldas sügavat muljet. Toscanini nimetas kuuldut "inglihääleks" ja kutsus ta samal aastal toimunud sõjas kannatada saanud ja kiiresti restaureeritud maailma juhtiva ooperimaja La Scala avamise galakontserdil osalema. Tebaldi esitas seal palvusestseeni ("Dal tuo stellato soglio") Rossini ooperist "Mosè in Egitto" ja Verdi "Te Deumi" ettekandmisel sopranipartii. Need esinemised avaldasid sedavõrd muljet, et ta sai samal aastal La Scalas esitada veel kahte rolli (Margherita ja Elena) Boito ooperis "Mefistofeles" ning Elsa rolli Wagneri ooperis "Lohengrin". Järgmisel aastal esitas ta La Scalas Eva rolli Wagneri ooperis "Die Meistersinger von Nürnberg" ja Mimì osa Puccini ooperis "La Bohème". Tebaldi oli La Scala solist kuni 1951. aastani.

1950. aastal pakkus Toscanini talle Aida rolli, mis oli kirjutatud dramaatilisele sopranile. Tebaldi oli esialgu veendunud, et see talle kui lüürilisele sopranile ei sobi, kuid Toscanini suutis teda veenda ning koos Mario del Monacoga (Radamès) viisid nad nõudliku Milano publiku suurde vaimustusse. See oli 28-aastasele noorele lauljale väga suur edum mis pani kohe aluse ka tema rahvusvahelisele karjäärile.

Suhted Maria Callasega

1951. aastal ühel "Aida" etendusel tundis Tebaldi end halvasti ning pidi etenduse pooleli jätma. Kuna käepärast polnud ühtegi sobivat asendajat Itaaliast, palgati järgmistesse etendustesse teda asendama välismaine sopran Maria Callas. Callas tuli rolli esitamisega suurepäraselt toime ning jäigi selles osas Tebaldi asemikuks.

Samal aastal kutsuti mõlemad esinema ühisele soolokontserdile Rio de Janeiros. Enne esinemist leppisid nad kokku, et vaatamata publiku nõudmisele kumbki lisapalasid ei esita. Tebaldi sai marulise ovatsiooni osaliseks ning esitas kaks lisapala, kuid Callaselt lisapala ei soovitud. See solvas Maria Callast hingepõhjani ning käivitus aastatepikkune vaen ja rivaalitsemine, ehkki omavahelist nokkimist oli ennegi juba olnud. Callas näiteks võrdles ühes intervjuus ajakirjale Time ennast ja Tebaldit nagu šampanjat (Callas) konjakiga (Tebaldi). Tebaldi vastas sellele, et tal on üks asi, mida Callasel pole – süda.

Edaspidi viibis tavaliselt nende etendustel korraga mõlema poolehoidjaid või mõlema poolt palgatud klaköörid, kes püüdsid vastastikku üksteist üle trumbata oma lemmiku ülistamisel ja konkurendi väljavilistamisel. Septembris 1968 nende rivaalitsemine aga lõppes ja seda Callase initsiatiivil. Pärast ühte "Adriana Lecouvreuri" etendust New Yorgi Metropolitan Operas (MO) läks Callas rivaali kiitma suurepärase esinemise eest. Mõlemad embasid teineteist fotograafide kaamerate ees ning Callas ei lausunud edaspidi kuni oma surmani Tebaldi kohta enam ühtegi halba sõna.

Rahvusvaheline karjäär

Aastatel 1951–1955 laulis Tebaldi La Scalas üksikutes etendustes, esinedes Itaalias peamiselt Napoli Teatro San Carlos. Samal ajal oli ta sage külalisesineja ka Londoni Covent Gardenis. 1955. aastal debüteeris ta Põhja-Ameerikas, esitades San Francisco Operas Aida rolli ning New Yorgi Metropolitan Operas Desdemona partiid. Seejärel kujuneski kuni 1973. aastani Tebaldi Metropolitan Opera juhtivaks sopraniks ning sellest teatrist sai sisuliselt tema koduteater, kus teda imetleti ning rikkalikult tasustati.

4. märtsil 1960 osales ta ooperiajaloo ühel traagilisemal etendusel. MO-s esitati Verdi ooperit "La forza del destino", kus Tebaldi oli Leonora rollis. Tema partneriks Don Carlo rollis oli Ameerika nimekas bariton Leonard Warren. Warren oli just lõpetanud Don Carlo III vaatuse aaria, mis algas sõnadega "Morir, tremenda cosa" ("Surra, tohutu asi") ning valmistus avama suletud ümbrikku, et hüüda "È salvo, o gioia" ("Ta on päästetud, oh rõõmu") ja esitada jõulist kabalettat, kui varises lavapõrandale ja suri sealsamas publiku ning kolleegide silme all abi saamata. Tebaldi viibis sel ajal garderoobis ja oli juhtunust nii šokeeritud, et ei soovinud enam selles ooperis osaleda.

1956.–1969. aastani laulis ta ka Chicago Lyric Operas ja käis esitamas rolle Pariisis, Buenos Aireses, Viinis, Roomas, Brüsselis jm. Tebaldi oli oma aja väljapaistvamaid Verdi ja Puccini rollide esitajaid. Tema trumprollideks olid Violetta ("La traviata") ja Tosca, üheks publiku poolt kõrgelt hinnatud rolliks oli ka Minnie ("La fanciulla del West"). Ühes selle ooperi lavastuses Metropolitan Operas pidi ta III vaatuses tulema lavale hobuse seljas. Kuid ta oli lapsest peale hobuseid kartnud. Leiti väga taltsas ja sõbralik hobune ning kui Tebaldi oli veendunud, et loom on ohutu, astus ta looma juurde ja lausus: "Hüva, Mr. Hobune, mina olen Tebaldi. Me peame saama sõpradeks, ah?"^[viide?]

Renata Tebaldi Cio-Cio-Sani rollis Puccini ooperis "Madame Butterfly"

Isiklikku

Tebaldi ei abiellunud oma elu jooksul. Ühes intervjuus selgitas ta oma vallaliseks jäämise põhjuseid: "Kuidas ma saan olla abikaasa, ema ja laulja korraga? Kes hoolitseb minu lapse eest, kui ma käin mööda maailma ringi?" Ta lisas, et on olnud mitu korda armunud, mis on ühele naisele hea asi.^[viide?] Tal oli olnud lühike suhe nimeka ooperibassi Nicola Rossi-Lemeniga ja pikem kooselu dirigent Arturo Basilega.

Tebaldi lahkus lavalt 51-aastaselt 1973. aastal, esitades MO-s Desdemona rolli, millega oli teinud läbimurde ja alustanud karjääri samas teatris. Ta andis veel kuni 1976. aastani kümneid kontserte peamiselt koos tollase väljapaistvaima tenori Mario del Monacoga. Pärast lauljakarjääri lõpetamist asus ta elama Milanosse, kus viis läbi meistriklassi kursusi. Täielikult ooperimaailmast kaugenenuna asus ta elama San Marinosse. Ta suri seal 82-aastaselt oma kodus. Ta on maetud Langhirano Mattaleto surnuaiale perekonna kabelisse.

2010.–2013. aastal oli Langhirano 15. sajandist pärit Torrechiara lossis avatud Renata Tebaldile pühendatud püsinäitus. Selle näituse baasil asutati Bussetos tema muuseum, mis avati 7. juunil 2014.

Itaalia režissöör Clemente Fracassil valmis 1953. aastal Giuseppe Verdi ooperi "Aida" filmiversioon, kus nimiosa mängis Sophia Loren, kuid tema eest laulis Renata Tebaldi.

1923. aastast tegutsev inglise nimekas klassikalist muusikat propageeriv ajakiri Gramophone arvas Tebaldi oma 2011. aastal asutatud Kuulsuste Halli (Hall of Fame) lauljate väärikasse nimekirja.

Repertuaar

Tebaldi esines oma karjääri 32 aasta jooksul 1262 korda. Nendest 1048 olid esinemised teatrilaval 41 ooperis ja 214 korda osalemine kontsertidel. Järgnevas loetelus pole ooperi nimiosas esinemise korral rolli uuesti nimetatud. Sulgudes olev arv märgib, mitu korda ta vastavat osa ooperilaval esitas:

Johann Sebastian Bach: "St. Matthew's Passion" (2)
Arrigo Boito: Elena, "Mefistofele" (31)
Franco Casavola: "Salammbò" (3)
Alfredo Catalani: "La Wally" (12)
Francesco Cilea: "Adriana Lecouvreur" (54)
Umberto Giordano: Madeleine de Coigny, "Andrea Chénier" (88), "Fedora" (5)
Charles Gounod: Marguerite, "Faust" (5)
Georg Friedrich Händel: Cleopatra, "Giulio Cesare" (3)
Pietro Mascagni: Suzel, "L'Amico Fritz" (4)
Wolfgang Amadeus Mozart: donna Elvira, "Don Giovanni" (3), Rosina Almaviva, "Le Nozze di Figaro" (7), "Requiem" (3)
Amilcare Ponchielli: "La Gioconda" (39)
Giacomo Puccini: Mimì, "La Bohème" (111), Minnie, "La Fanciulla del West" (6), Cio-Cio-San, "Madama Butterfly" (31), "Manon Lescaut" (37), "Tosca" (162)
Licinio Refice: "Cecilia" (5)
Giacchino Rossini: Pamyre, "L'assedio di Corinto" (10), Matilde, "Guglielmo Tell" (7), "Stabat Mater" (3)
Gaspare Spontini: Amazily, "Fernando Cortez" (1), "Olympia" (3)
Pjotr Tšaikovski: Tatjana, "Jevgeni Onegin" (5)
Giuseppe Verdi: "Aida" (44), Alice Ford, "Falstaff" (31), Leonora, "La forza del destino" (52), "Giovanna d'Arco" (6), Desdemona, "Otello" (101), Amelia, "Simon Boccanegra" (17), Violetta, "La Traviata" (102), "Requiem" (12), "Te Deum" (1)
Richard Wagner: Elsa, "Lohengrin" (27), Eva, "Die Meistersinger von Nürnberg" (4), Elisabeth, "Tannhäuser" (12)

Peale nende on helisalvestanud, kuid mitte esitanud laval järgmisi rolle: Liù ("Turandot"), Leonora ("Il Trovatore"), Angelica ("Suor Angelica"), Georgetta ("Il Tabarro"), Lauretta ("Gianni Schicchi"), Amelia ("Un Ballo in Maschera"), Santuzza ("Cavalleria rusticana") ja Elisabetta ("Don Carlo")

Giuseppe di Stefano ja Renata Tebaldi Roomas 1960

Dirigendid

Karjääri jooksul töötas ta teatrites, heliplaadistuudiotes ja kontserdisaalides 79 dirigendiga (tähestikulises järjekorras):

Kurt Herbert Adler, Vladimir Ashkenazy, Herbert Albert, Umberto Berrettoni, Bruno Bartoletti, Arturo Basile, Jan Behr, Leonard Bernstein, Vincenzo Bellezza, Piero Bellugi, Karl Böhm, Sarah Caldwell, Franco Capuana, Guido Cantelli, Carlo Felice Cillario, Fausto Cleva, Glauco Curiel, Victor de Sabata, Pierre Dervaux, Christoph von Donhany, Oliviero de Fabritis, G. del Campo, Yssay Dobrowen, Alberto Erede, Sergio Failoni, Carlo Franci, Gianandrea Gavazzeni, Lamberto Gardelli, Anton Guadagno, Carlo M. Giulini, Franco Ghione, Antonio Guarnieri, Vittorio Gui, Jasha Horenstein, Kiril Kondrašin, Rudolf Kempe, Herbert von Karajan, La Rosa Parodi, Erich Leinsdorf, James Levine, Zubin Mehta, Gaetano Merola, Jean Morel, Lovro von Matačić, Dimitri Mitropoulos, Francesco Molinari-Pradelli, Antonio Narducci, Giuseppe Podestà, A. Paoletti, Jonel Perlea, Georges Prêtre, Franco Patané, Giuseppe Patanè, Angelo Questa, Joseph Rosenstock, Julius Rudel, Nicola Rescigno, Mario Rossi, Ugo Rapalo, Arthur Rodzinsky, Liciano Refice, George Sebastian, Tullio Serafin, George Schick, Fritz Stiedry, Nino Sonzogno, Malcom Sargent, Gabriele Santini, Nello Santi, Sir Georg Solti, Alfredo Simonetto, Thomas Schippers, Arturo Toscanini, Antonino Votto, Silvio Varviso, Albert Wolf, Manno Wolf Ferrari, Ottavio Ziino, Carlo Zecchi.

Helisalvestised

"Madama Butterfly" (Giacomo Puccini): Dirigent Alberto Erede (1951)
"Manon Lescaut" (Giacomo Puccini): Dirigent Francesco Molinari-Pradelli (1954)
"Tosca" (Giacomo Puccini): Dirigent Dimitri Mitropoulos (1956)
"Cavalleria rusticana" (Pietro Mascagni): Dirigent Alberto Erede (1957)
"Andrea Chénier" (Umberto Giordano): Dirigent Gianandrea Gavazzeni (1957)
"La fanciulla del West" (Giacomo Puccini): Dirigent Franco Capuana (1958)
"Madama Butterfly" (Giacomo Puccini): Dirigent Tullio Serafin (1958)
"Mefistofele" (Arrigo Boito): Dirigent Tullio Serafin (1958)
"La bohème" (Giacomo Puccini): Dirigent Tullio Serafin (1959)
"Tosca" (Giacomo Puccini): Dirigent Francesco Molinari-Pradelli (1959)
"Tosca" (Giacomo Puccini): Dirigent Gianandrea Gavazzeni (1959), La Scala etendus
"Turandot" (Giacomo Puccini): Dirigent Eric Leinsdorf (1959)
"Aida" (Giuseppe Verdi): Dirigent Herbert von Karajan (1959)
"Otello" (Giuseppe Verdi): Dirigent Herbert von Karajan (1961)
"Adriana Lecouvreur" (Francesco Cilea): Dirigent Franco Capuana (1961)
"Il trittico" (Giacomo Puccini): Dirigent Lamberto Gardelli (1962)
"La Wally" (Alfredo Catalani): Dirigent Fausto Cleva (1968)

Kirjandus

Victor Seroff, "Renata Tebaldi: The Woman and the Diva", New York 1961
Walter Panofsky, "Renata Tebaldi", Berlin, 1961
Ken Harris, "Renata Tebaldi: An Authorized Biography", New York, 1974
Burian, "Tebaldi", Praha, 1974
Andre Segond, "Renata Tebaldi", Lyon, 1981
Anna Maria Gasparri Rossotto, "La Tebaldi", Firenze, 1989
Carlamaria Casanova, "Renata Tebaldi: The Voice of an Angel", Baskerville, 1995
Vincenzo Ramon Bisogni, "Renata Tebaldi – Viaggio intorno ad una voce", Parma, 1999
Paolo Isotta, "Omaggio a Renata Tebaldi", Milano, 2002
Eddy Lovaglio, "Renata Tebaldi: Estatico abbandono", Parma, 2008