Bomarsundi kindlus

Bomarsundi kindluse peafordi varemed

Bomarsundi kindlus oli Venemaa kindlus Läänemere rannikul riigi tollasel läänepiiril Soome Suurvürstiriigis.

Tänapäevase haldusjaotuse järgi paiknevad kindluse ehitised Soomes Ahvenamaa maakonnas Sundi vallas.

Eellugu

Euroopas olid 1789. aastast alates pöördelised ajad. Suur osa Euroopat omandas mingisugusegi stabiilsuse taas alles pärast Viini kongressi 1815. aastal, kuid maailmajao üldpilt ning riikide omavaheline suuruse ja sõjalise jõu vahekord oli muutunud oluliselt ja pöördumatult. Peamiselt toimusid murrangulised sündmused Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid ka Läänemere ümbrus polnud jäänud puutumata.

Venemaa oli 18. sajandi lõpul jõudnud annekteerida Poola riigi viimasedki alad ja piiri jagati juba Preisimaaga. Rootsi ja Venemaa vahelise 1808.–1809. aasta sõja tagajärjel liikus nendevaheline piir oluliselt lääne poole ning muutusid naaberriigivastasteks sõjalisteks operatsioonideks mõeldud positsioonide asukohad. Kahtlemata tegi rootslasi murelikuks uus olukord, kus piirilt kuningriigi pealinnani oli linnulennult ainult 100 km.

Venelaste probleem oli aga vähene võimekus kindlustada uusi alasid. Sisuliselt kaotasid oma tähtsuse vanal Rootsi piiril olnud kindlustised (isegi äsjavalminud Kyminlinna, aga ka Ruotsinsalmi, Hamina jt). Helsingi ja selle lähedal olev Viapori (rootsi keeles Sveaborg) ei kaotanud küll lõplikku tähtsust, kuid need sobisid rohkem väiksema, skääride vahel opereerima mõeldud laevastiku jaoks ja jäid sellistena uuest piirist liiga kaugele. Rootslastel oli Hanko neeme ümbruses kindlustisi, mida nad 1808–1809. aasta sõjas Venemaaga küll ei suutnud kasutada – sealne garnison viidi Viaporile appi ning venelastele jäi vaid tühjade kindlustiste hõivamise vaev. Nende seisukord ja lisaehitiste püstitamise raskus arvatavasti ei rahuldanud venelasi ning Hanko neeme ja ümbruskonna saarte kindlustisi ei võetudki kuigi laialdaselt kasutusele.

Tallinna sõjasadamat (mille täieliku ümberehitamise 1791. aasta projekt oli lükatud kõrvale) rekonstrueeriti parasjagu 1806. aasta tagasihoidlikuma projekti järgi (tööd lõpetati põhiliselt 1820. aastate keskpaiku), kindluse laiendamiseks ei jätkunud ilmselt enam jõudu. Paldiski oli oma looduslike eeliste poolest 18. ja 19. sajandi vahetusel uuesti sõjasadamana päevakorras, kuid ilmselt sundisid 18. sajandi halvad kogemused ehitusmaksumuse tohutu kasvuga ja seetõttu terendavad uued hiigelkulutused loobuma sellestki kohast.

Venelased nägid endiselt läänesuuna peavaenlasena Rootsit. See oli ehk ka põhjus, et loobuti Hanko neeme kindlustistest, sest selle asukoht poleks andnud piisavalt kaitset Rootsi vägede oletatava pealöögi vastu kõige tõenäolisemal liikumissuunal – üle Ahvenamaa saarestiku itta. Vene sõjaväeinsenerid nägid Ahvenamaa sõjalist potentsiaali ning asusid sinna kavandama uut baasi. Sobiv koht leiti suurimale saarele – Ahvenanmandrile – ja sellest itta jäävale Lumpari lahe äärde. Varjulist ja ka suurema laevastikuüksuse jaoks piisavalt avarat lahte läbisid Põhjalahte ja Läänemerd ühendavad laevateed. Läände jääv Ahvenanmanner lubas kõige tõenäolisemasse rünnakusuunda – läände – rajada kindluse turvalisuse jaoks piisava ulatusega kaitseehitisi.

Venelased alustavad kindlustiste rajamist

Venelased okupeerisid 1808. aastal Ahvenamaa ja ehitasid järgmisel aastal mitu põhja-lõunasuunalist vastupanuliini. Lumpari lahe äärde kavandatud põhikindlustis toimis mandrilt appitulevate Vene vägede jaoks sillapeana, sõjasadama peakaitse-elemendina ning kogu kindluse tsitadellina.

Põhikindlustisest läände jäävatele kõrgendikele kavandati kohati mitmekordsete vallidega siksakiline kinnine rinne. Nii loodes kui ka edelas oli ettenihutatud reduute, samuti oli mitmeid lisakindlustisi väinaäärsete sadamate kaitseks. Venelaste rakendatud siksakilistel tenailidel põhinev süsteem (tuntud kui 'vanapreisi süsteem') ei olnud tegelikult veel kuigi vananenud, kuid Preisimaal hakkas juba arenema uus süsteem, mida hiljem saigi nime 'uuspreisi süsteem'.

Lähim asustatud koht oli Skarpansi talu, selle ümbrusse rajati ka ehitajate linnak. Põhikindlustisest itta jäi Preestrisaar (rootsi keeles Prästö), saare ja Ahvenanmandri vaheline väin on Bomarsund. See rootsikeelne nimi kandus üle kogu kindlusele.

Tööd aeglustusid 1812. aastal, kui tööde initsiaator Michael Andreas Barclay de Tolly läks erru. Tema surma järel 1818. aastal katkestati tööd lõplikult ning seni ehitatu jäi laokile. Samal ajal tegi suurvürst Nikolai Pavlovitš (hilisem keiser Nikolai I) koos kindralkuberner markii Filippo Paulucciga 1819. aastal Läänemere kubermangudes ringsõidu ning sattus masendusse sealsete kindlustiste halva seisukorra pärast.

Tallinna jaoks tehtigi 1820. aastal uus kindlustamiskava, kuid Bomarsundis pandi senine projekt hoopiski kalevi alla. Keiser Aleksander I suri 1825. aastal. Troonile tõusis tema vend Nikolai, kes veel suurvürstina oli tegelenud kindlustiste järelevalvega. Keisrina lähenes Nikolai I kindlustamisküsimustele hoopis teisiti. Tema juhtimisel telliti Tallinna uued kindlustamisplaanid ning täiendati vanu kindlustisi eelkõige Kroonlinnas, aga ka Riia lähedal Väina-Jõesuus, Helsingi lähedal Viaporis ja Viiburis.

Venelaste uued kindlustised

Uuesti võeti üles ka Ahvenamaa kindlustamise mõte. Tõenäoliselt põhjustas uute kindlustiste ehitamise kallinemine ning seetõttu täiendavate rahastamisallikate leidmise vajadus selle, et otsustati sulgeda vananenud ning uuest piirist eemale jääv Kuressaare ja Pärnu kindlus. Kuressaare kindlus likvideeriti ametlikult 22. jaanuaril 1834 (vkj). Kindluse suurtükid jm sõjavarustus anti kohe üle rajatavale Bomarsundi kindlusele, ehitised võõrandati aastatel 1835–1836 Saaremaa rüütelkonnale ja Kuressaare linnale.

Uus Ahvenamaa kindlustamise plaan valmis 1828. aastal. Nüüd lähtuti kavandamisel uuspreisi kindlustamisviisi põhimõtetest, kuid kavandatu autorit (autoreid) pole praegugi teada. Näiteks Tallinnas kavandas 1820. aastal uusi kindlustisi Johann Baptist Trousson, kelle selleaegne põhitöökoht oli hoopis Babrujski (tänapäeval Valgevenes) kindluse ehitustööde juhina. Paraku pole 1828. aasta Tallinna kindlustamiskava autoreid samuti praegu teada.

Ahvenamaa kindlustiste kohta on Soomes praegu säilinud tuhatkond joonist, kuid neid on allkirjastanud inimesed, kes on olnud eelkõige seotud teiste kindlustega (nt insener-kapten Kuhlman ja polkovnik Sorokin Viiburis, insener-alampolkovnikud Grundt Helsingis ja Tesche Hämeenlinnas) ning allkirjastanute hulgas ei eristu selgelt ehitisi projekteerinud isikud.

Bomarsundi kindluse fortide, aga ka sarnaste Tallinna Kalaranna fordi ning näiteks ka Kroonlinna Paul I fordi kavatises ja välimikus on sarnaseid jooni, seega on vägagi tõenäoline leida nende ehitiste (algne) projekteerija Peterburist, arvatavasti Venemaa teenistusse tulnud sakslaste hulgast.

Kroonlinnas ehitatut on teiste kindluste ehitistega võrrelda raske, sest tegu oli ikkagi Venemaa tollase põhilaevastiku peabaasi ja pealinna peamise merekaitsega, mida turvanud kindlustisi täiendati pidevalt. Tallinna Kalaranna fordiga võrreldes olid Bomarsundi kindlustised oluliselt suuremad. Ainuüksi ringvalliga ümbritseda kavatsetud kindlusala sees pidi hakkama elama umbes 5000 inimest. Peafordi kaitsekasarm (sealne kõige suurem ehitis) oli arvestatud umbes 2500 inimesele, Tallinna Kalaranna fort tervikuna aga ainult umbes 2000 inimesele.

Kindluse projekt valmis 1828. aastal, mille keiser kinnitas 1829. aastal. Ehitajatele uute peavarjude rajamist alustati 1830. aastal. Tööliste põhimassi moodustasid peamiselt sunnitöölised, keda vähemalt ehituse algaegadel oli umbkaudu 1000 inimest.

Peafort

Peafort, mille osad on kaarjas kaitsekasarm, kaks ohvitseride kasarmut ning hoburauakujuline kaponiir (see kavandati kogu kindluse tsitadellina).
Uus tee ehitati 1960. aastate keskel otse üle peafordi varemete, sild on ehitatud juba 1958. aastal.
Rekonstruktsioon tänapäevasel maastikul

Kõige olulisem kindlustiste osa oli peafort, millest sai valvata Lumpari lahe ning Läänemere ja Põhjalahe vaheliste väinade üle. Fordi suurim ehitis oli ellipsjas (pikem läbimõõt umbes 300 m) kahekorruseline kaitsekasarm, milles oli kokku 162 kasematti, neist 115 elu- ja laskekasematti. Ühes sellises kasematis paiknes üks suurtükk ning elas umbes 10 meest. See kaitsekasarm on olnud Ahvenamaa suurim ehitis läbi aegade.

Ülejäänud ruumides olid nt köögid, leivakojad, eri uskude pühakojad, kraami- ja laskemoonalaod, aga ka käimlad jms. Kasarmust katmata fordi loodeosa sulges kaks ohvitseride elamut ning kolmekorruseline hoburauakujuline kaponiir (kavandatud kogu kindluse réduit'na ehk siis tsitadellina), kus olid peale elu- ja lahinguruumide veel kasematid õigeusu, luteri ja roomakatoliku kirikute jaoks.

Peaforti ehitati aastatel 1832–1844, kuid tööd laabusid nii korralikult, et juba 1839. aastal kolisid esimesed väeosad kaitsekasarmusse sisse. Ehituse lõpujärgu viimistlus- ja dekoreerimistöödest moodustas suure osa õigeusu kiriku ruumide nõuetekohane teostamine.

Kindlusala ja ringvall

Kindlusala peafordi ja ringvalliga.
Graham Robins. "Outpost of Empire". Mariehamn 2004. Lk 16 ja 17

Peafordi edelaküljest pidi läände ehitatama ringvall, mis idapoolsete kõrgendikeni jõudes pidi pöörduma põhja ja hiljem kirdesse, tekitades suletud kindlusala läbimõõduga umbes 1,1 km. Ringvalli pikkusega üle 3 km kavandati ka 300 m pikkusi kaheotstarbelisi ehitisi – kaitseladu ja kaitsehaigla. Valli murdekohtadel kavandati kas väiksemaid suurtükikaponiire või suuremaid Montalembert'-tüüpi suurtükitorne. Valli põhjaossa kavandati suurem kaponiir, mis pidi kasemateeritud kaitsekäiguga ühendatama kindlusala keskel oleva suure kaitsekasarmuga. Kokku pidi kindlusala relvastatama umbes 350 suurtükiga, millest kolmandik oli peafordi kaitsekasarmus.

Aastatel 1847–1851 jõuti kindlusala ringvalli ehitistest püstitada ainult üks loodekülje suurtükitorn. Suuremate ehitiste tähistamisel kasutati ladina tähti, mille järgi oli tegu C-torniga (torni kandva kõrgendiku järgi tuntud kui Brännklinti torn). Miks just see torn valmis esimesena, pole selge. Kaitsehaigla ja -lao ehitamist alustati 1846. aastal, samuti ringvalli A-, B- ja D-torni (see asetses ringvalli kõrgemais kohas, tuntud kui Djävulsbergi torn) ehitamist, kuid nende ehitus jäi pooleli. Ringvalli tornidel polnud tagaküljel ambrasuure, seega toimisid need korralikult ainult siis, kui oleks olnud valmis külgi kaitsev vall. Sellest valmis aga ainult üksikuid osi, mis hilisemas sõjategevuses andis tunda olulise puudusena.

Muud kindlusehitised

Ümbruskonda oli kavas lisaks kindlusala ringvalli kuuele suurtükitornile ehitada veel seitse suurtükitorniga reduuti või abiforti kokku umbes 150 suurtükile. Ehituslikult olid kõik tornid sarnased. Abiforte hakati küll ehitama juba aegsasti, kuid valmis sai ainult kahe fordi peatorn – Z-torn (Preestrisaare torn) aastatel 1843–1845 ning U-torn (Notviki torn) aastatel 1844–1847. Nende fortide teistest ehitistest ja ülejäänud abifortide ehitamise alustamisest pole teateid. Miks ehitati esmalt valmis just nende fortide peatornid, pole samuti teada.

Lumpari lahe põhjaosas olid peafordi kaitse all sadamaala, kus oli ka kaks sadamasilda. Sadam oli kavandatud ainult laevade hoiu-alana, siin polnud nähtud ette mingeid staapleid või muid ehitisi laevade remontimiseks ja uute ehitamiseks. Lõunast kaitses sadama-ala Grinkari neemel 1854. aastal valminud suurtükipatarei.

Kaitseehitiste püstitamise igavene probleem on nende kõrge maksumus ja eriti halb nähtus on veel maksumuse kasv ehitamise jooksul. Kuressaare ja Pärnu kindluse sulgemisest 1834. aastal säästetud raha läks uutele kindlustistele Bomarsundis, Tallinnas ja Kroonlinnas, ehk väiksemal kujul mujalegi. Tööd kallinesid nii Tallinnas kui arvatavasti ka Kroonlinnas, seetõttu jäeti neid juba ka ära. Ahvenamaal tehti teadaolevalt alates 1841. aastast seniste plaanide olulisi kärpimisi ning ehitati kindlustisi oluliselt väiksemana välja – näiteks osa abifortide torne oli algselt kavandatud umbes poole suuremana.

Elamis-, haigla- ja kalmistualad

Algselt ehitajate jaoks 1810. aastatel Skarpansi talu maadele tekkinud linnakut tunti edaspidi Vana-Skarpansina (rootsi keeles Gamla Skarpans). Sellest mäe taga läänes, kuid omakorda mäe peal asuv ja sisenevat maanteed kontrolliv asula kandis kaartidel küll lihtsalt nimetust 'eeslinn' (vene keeles forštat (форштадтъ), rootsi keeles förstaden), kuid oli korrapärase planeeringu ja selgelt linnalise olemusega. Vana-Skarpans ja eeslinn jäid kindlusalast välja.

Kindlusala lõunaosas paiknev uus linnak sai nime Uus-Skarpans (rootsi keeles Nya Skarpans), seal olid elukvartalid koos muude linnaliste asutustega – poodide, töökodade, postiasutise, kooli, apteegi ja turuga. Linnamajad olid puust, peamiselt vene ampiirstiilis, mis tollal oli Ahvenamaal uudne ja mida kohalikud jäljendasid veel hulk aega hiljemgi.

Preestrisaarele põhjaossa rajati algul eraldi väikesed kalmistud õigeusklikele, juutidele ja moslemitele, alates 1840. aastate lõpust rajati suuremad kalmistud õigeusklikele, luterlastele ja roomakatoliiklastele saare lõunaossa. Saare edelaosas oli haiglalinnak, mille eraldatus kindluse sõjalisest ja elukondlikust keskmest tulenes ilmselt algsetest karantiininõuetest. Hiljem need ilmselt lõdvenesid, sest haiglalinnakust itta tekkis umbes 30 suvilast koosnev linnak.

Bomarsundi kindluse juurde kuuluvates linnakutes olevat elanud kokku umbes 8000 inimest. Need kerkisid peaaegu tühjalt kohalt, samas kui pikaaegse aja- ja kujunemislooga Tallinnas elas tollal umbes 14 000 – 15 000, Tartus ja Helsingis umbes 10 000 inimest. Helsingist eraldi arvestati sel ajal Viapori kindlust, kus elas umbes 6000 inimest.

Bomarsundi kindlusala või Skarpansi elamisala oli tolleaegses Venemaa Läänemere-piirkonnas sõjaliselt, linnaehituslikult kui ka sotsiaalselt vägagi silmapaistev kooslus. Neid tuleb aga vaadelda koos, sest nii sõjalised kui ka olmelised ehitised olid siin omavahel põimunud tihedalt läbi.

Kindlus Krimmi sõja aegu

Briti sõjalaev pommitab Bomarsundi kindluse peaforti. 1854

Euroopas kogunenud pinged lahvatasid sügisel 1853 Türgi–Vene sõjana Doonau suudmealal Musta mere ääres. Kevadel astus Vene mõjuvõimu kasvu piiramiseks sõtta Türgi poolel ka Prantsusmaa ja Suurbritannia. Põhiline sõjategevus toimus sügisest 1854 Krimmis, millest sõda sai ka oma levinuima nime. Kokkupõrkeid toimus kolmes maailmajaos ja kolmel ookeanil, sealhulgas aastatel 1854–1855 ka Läänemere piirkonnas, nii et tegu oli omamoodi väikese "maailmasõjaga".

Euroopas (ja ka maailmas) oli teistest kaugelt võimsaim Briti laevastik. Selle järgnes arvestatava jõuna veel Prantsuse ja Vene laevastik, teised endised suured mereriigid (Madalmaad, Rootsi, Taani) olid minetanud oma laevastiku võimsuse ja erinevate Saksamaade laevastikud polnud veel jõudnud arvestatava võimsuseni.

Liitlaste peamine ülesanne oli küllaltki tugeva Vene laevastiku tasalülitamine, seetõttu oli Ahvenamaa sihtmärgina arusaadav – liitlaste seljataga oleks selline Vene laevastiku tugipunkt võinud põhjustada palju kahju. Läänemerele tuli Briti-Prantsuse ühendlaevastik kevadel 1854. Kevadsuvel liikusid Ahvenamaa ümbruses luurelaevad ning esimesed kokkupõrked toimusid juba 21. juunil. Liitlased blokeerisid juuli lõpul mere poolt kindlustised.

Venelased olid siis juba põletanud eeslinnad ning haigla- ja suvilalinnaku väljaspool kindlusala, et mitte pakkuda piirajatele tuge. Liitlaste jala- ja suurtükivägi maabus 8. augustil peafordist linnulennult 6 km kaugusel. 13. augustil avati abifortide pihta suurtükituli. C-torn vallutati 14. augustil, järgmisel päeval lendas see püssirohulattu levinud tulekahju tõttu õhku. 15. augustil vallutati ka U-torn ning alustati peafordi ja Z-torni pommitamist.

16. augustil andiski kindluse komandant Jacob von Bodisco inimelude edasiseks säästmiseks alla. Kindlustised, mis valminuna oleksid üheskoos olnud pea vallutamatud, vallutati nelja päevaga. Venelastele oli see suur šokk. Seetõttu loobusid nad edaspidi kaugemate kindlustiste hoidmisest, mida ei saanud toetada jalaväega ning mida liitlased said meritsi hõlpsasti rünnata. Selliseid jäeti maha Hanko neemel ja Ruotsinsalmel, Tallinnas likvideeriti kaugemaid kindlustisi nt Väikesel Paljassaarel. Aga isegi Tallinna reidil olev Topeltpatarei viidi liitlaste rünnaku kartusel venelaste endi poolt rivist välja, ehkki Kalaranna fordini oli ainult pool kilomeetrit ning seega oldi fordi kahurite kaitse all.

Liitlased ei soovinud ennast siduda vallutatud kindlustiste hoidmisega. Üldiselt eeldati, et Rootsi ihkab Venemaa vastu revanši. Nüüd pakuti Rootsile vallutatud ala, lootes teda tõmmata kaasa sõtta – liitlastel oleks siis vabanenud olulisi ressursse, mida saanuks kasutada Krimmi sõja muudel rinnetel. Kuningas Oscar I oli aga liitlastega suheldes ettevaatlik, ei võtnud pakkumist vastu ning säilitas Rootsi erapooletuse Krimmi sõjas. Liitlased olid sunnitud muutma kindlustised kasutuskõlbmatuks, et vältida seal uuesti Vene tugipunkti teket. Lahingutes säilinud kindlustised õhiti 2. septembril 1854. Pea pool sajandit kestnud ehitustööd olid saanud kurva lõpu.

Kindlus pärast Krimmi sõda

Sõjalises mõttes jäid Bomarsundi kindlustised ja Skarpansi linnakute varemed kasutamata, sest 1856. aasta Pariisi rahuga keelati Ahvenamaal sõjaline tegevus. Ka linnana ei taastunud Skarpans enam, Ahvenamaa halduskeskus viidi linnulennult 30 km edela poole uude linna, mis 1861. aastal sai nime Mariehamn ('Maria sadam'). Nimi pärines selleaegselt Vene keisrinnalt Maria Aleksandrovnalt (päritolult Hessen-Darmstadti suurhertsogitar Maximilienne Wilhelmine Marie), keiser Aleksander II tollaselt abikaasalt.

Varemed pakkusid ka hoopis praktilisemat huvi. Graniitplokkegi viidi ära, ehkki ümber töötamata kujul oli neid kasutada keeruline. Telliskive sai aga hõlpsasti tarvitada mujal ja kaugemalgi, väidetavalt koosnevad näiteks Helsingi Jumalaema Uinumise peakirik (ehitatud 1862–1868) ja Aleksandri teater (ehitatud 1879–1880) peaasjalikult Bomarsundist toodud tellistest.

Kindluse ehitised mälestistena

Mälestusmärk Bomarsundis langenud Vene sõjaväelastele

Mälestusmärk Bomarsundis langenud Briti sõjaväelastele

Esimesed teated Bomarsundi kui mälestise kaitsmisest pärinevadki sellelt pinnalt. 1905. aastal keelas Arheoloogiakomisjon (tollane Soome muinsuskaitseasutus) võtta telliseid kindlustiste varemetest ning üldse kuidagi kahjustada allesjäänut. Bomarsundi kindlustised kuulutatigi 1936. aastal mälestiseks.

Ometi on seal hiljemgi tehtud töid, mis tänapäeva mõistes on mälestist kahjustavad – 1958. aastal ehitati Preestrisaarele viiv maanteesild kohe peafordi külje alla, millele 1960. aastate keskel järgneski uue tee ehitamine otse üle Uus-Skarpansi linnaku ja peafordi varemete uuele sillale. U-torni (Notviki torni) kaevati aastatel 1971–1973 välja ekskavaatoritega, hävitades kogu arheoloogilise ladestuse torni ümbruses.

1999. aastal kuulutati aga kindlustiste maa-ala muinsuskaitsealaks ning alustati ala väljaarendamise projekteerimist. 2004. aastal tähistati küllaltki suurejooneliselt kindluse vallutamise 150. aastapäeva ning püstitati mälestusmärke eri poolel langenutele. Ehitustegevus kindlustiste alal on senini vähene, aga turistide huvi ja korraldatud ürituste maht on kasvanud aasta-aastalt.

Kirjandus

• Graham Robins, Håkan Skogsjö. "Bomarsund. Det ryska imperiets utpost i väster". Mariehamn 2004. Rootsi keeles, 120 lk
  • Graham Robins. "Bomarsund. Outpost of empire". Mariehamn 2004. Inglise keeles, 32 lk
  • Graham Robins. "Bomarsund. Imperiumin etuvartio". Maarianhamina 2004. Soome keeles, 32 lk
• Viveka Löndahl. "Bomarsundin linnoitus". // Suomalaiset linnoitukset 1720-luvulta 1850-luvulle. Toim. V.-P. Suhonen. Helsinki 2011. Lk 316–327
• Robert Treufeldt. "Kuressaare ja Bomarsund. Ühest vene 19. sajandi I poole kindlustamisprojektist Läänemere rannikul". // Kaheaastaraamat 2013–2014. Saaremaa Muuseum. Kuressaare 2015. Lk 5–19

Välislingid

• Bomarsundi kindluse projekt 1830. aastal. Teosest: Атласъ крѣпостей Россiйской имперiи 1830