Vikipeedia

Tallinna asehaldurkond

(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna asehalduskond)

Tallinna asehaldurkond (vene keeles Ревельское наместничество, saksa keeles Revalschen Statthalterschaft) oli Venemaa keisririigi halduspiirkond Eestimaal.

Tallinna asehaldurkond
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783.

Tallinna asehaldurkond moodustati Tallinna kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaa keisririigis 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel.[1] Halduskorralduse seadusega koondati Venemaa Keisririigi 36 kubermangu 17 asehaldurkonnaks (mille koosseisus oli 2–4 kubermangu). Erandid olid: Moskva asehaldurkond, Peterburi asehaldurkond, Viiburi asehaldurkond, Riia asehaldurkond ja Tallinna asehaldurkond, mille koosseisus oli ainult üks kubermang, kuid asehaldurkonda juhtis kindralkuberner.[2] Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja lõppes Katariina II surma (1796) järel, kui Venemaa keiser Paul I ukaasiga 26. veebruarist 1797 taastati asehalduskorraeelne halduskord ja taastati Eestimaa kubermang.

Tallinna asehaldurkonnast põhja pool, üle Soome lahe asusid Rootsi võimu all olnud Soome alad, asehaldurkond piirnes kirdes Viiburi, idas Peterburi ja Novgorodi, kagus Pihkva ning lõunas Riia asehaldurkonnaga.

Asehaldurkonna valitsemine

muuda
 
Venemaa keisrinna Katariina II
 
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner aastatel 1783–1792, George Browne
 
Nikolai Repnin, Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner 1792–1798

Liivi- ja Eestimaa kindralkubernerid:

Kubernerid (vene правитель Ревельского наместничества):

Asekubernerid (vene вице-губернатор ("поручик правителя") Ревельского наместничества):

Asehaldurkorra kehtestamisega hakati Eesti- ja Liivimaa kubermange nimetama Tallinna ja Riia asehaldurkondadeks. Kehtestati uus ametnikkonna normkoosseis, mis vastas Venemaa sisekubermangude omale. Tallinnas ja Riias hakkasid tegutsema (tsiviil)kuberneri juhtimisel kubermanguvalitsused ja tsiviilkuberneride kätte koondus kubermangude tegelik haldus. Nad allusid otse senatile. Kubermangude rahaasjade korraldamiseks loodi kroonupalat. Asutuse ülesannete hulka kuulusid riigimaksude kogumine, maksualuse elanikkonna üle arvestuse pidamine, nekrutivõtmine ning riigimõisate ja –metsade haldamine.

Asehalduskorra laiendamise (1783) järel Baltimaades pandi ka Eestimaal Katariina II poolt maksma ka Vene aadlikorraldus (1786). Loodi kubermangu Eestimaa rüütelkonna seisusliku omavalitsuse aadlimarssali koht Liivi- ja Eestimaal kaotatud maamarssali, ehk Eestimaa rüütelkonna pealiku koha asemele ja osalt ka kaotatud maanõunikkude-kolleegiumi funktsioonide täitmiseks. Aadlimarssal valiti kreisimarssalite poolt ja hulgast 3 aastaks ning aadlimarssali ülesandeks oli kubermangu aadlikogu istungeil tehtud otsuste teostamine, maa postiasjanduse korraldamine, aadli rahaasjade jne. juhtimine ning aadli huvide kaitse. Aadlimarssali koht kaotati 1796. aastal koos asehalduskorraga.

Haldusjaotus 1783–1796

muuda

5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda. Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

  • Tallinna kreis (sks Der Revalsche Kreis; vene Ревельский (Гарриенский, Гарский) уезд) – kreisilinn Tallinn, 7 kihelkonda
  • Paldiski kreis (Der Baltis(ch)port(i)sche Kreis; Балтийский порт; Балтийско-Портское уезд) – kreisilinn Paldiski, 7 kihelkonda
  • Haapsalu kreis (Der Hapsalsche Kreis; Гапсальский (Викский) уезд) – kreisilinn Haapsalu; Hiiumaa, Vormsi ja Noarootsi saared, 15 kihelkonda
  • Paide kreis (Der Weissensteinsche Kreis; Вейсенштейнский (Йервенский, Эрвенский) уезд) – kreisilinn Paide, 8 kihelkonda
  • Rakvere kreis (Der Wesenbergsche Kreis; Везенбергский (Вирляндский, Вирский) уезд) – kreisilinn Rakvere, 9 kihelkonda

Balti erikorra ja asehalduskonna aegsed erinevused

muuda

Balti erikord

muuda

Muudatused enne asehalduskorra kehtestamist

muuda

1783. aasta 3. märtsi ukaasiga moodustati Läänemere saartest eraldi haldusüksus – Kuressaare oblast keskusega Kuressaare linnas. Haldusüksus jaotati kaheks – Saaremaa ja Hiiumaa maakonnaks. Hiiumaale pidi tulema maakonnalinn, kuid selle koht jäi valimata ja linn rajamata.

Asehalduskorra kehtestamisel muudeti see ukaas 3. juulil 1783 ära. Hiiumaa läks tagasi Eestimaa kubermangu Haapsalu kreisi alla ning Saaremaa läks Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisina.

 
Venemaa keisririigi Läänemere-kubermangude Tallinna ja Riia asehalduskonnad, uute kreiside piiridega

Asehalduskord

muuda
  • Eesti alad jagunesid 2 kubermanguks: Eestimaa (koosnes 5 kreisist – juurde tuli Paldiski kreis) ja Liivimaa (koosnes 5 Eesti territooriumile jäävast kreisist – juurde tuli Võru kreis ja Viljandi kreis)
  • Eesti- ja Liivimaale määrati 1 ühine asehaldur
  • Eestis oli 8 linna: asutati Paldiski (1783) ja Võru (1784)

Kõrgemaks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks kindralkuberner, kelle asukohaks määrati Riia linn. Sisuliselt muutis uus kord Eesti- ja Liivimaa Venemaa keisririigi sisekubermangudeks. Asehalduskorra ajal 1783. aastal loodi Haapsalu (endine Läänemaa) ja Tallinna kreis (endine Harjumaa) vahele uue kreisina Paldiski kreis, mis küll kohe pärast asehalduskorra likvideerimist kaotati. Paldiski sai 1783. aastal linnaõigused ja säilitas need ka pärast asehalduskorra likvideerimist.

Omavalitsusreform

muuda

1785. aastal seoses nn. aadli armukirja laiendamisega Balti provintsidele, kuulus täielikult likvideerimisele senine Eestimaa rüütelkonna omavalitsuslik organisatsioon ja kaotas maksvuse ka aadlimatrikkel. Asehalduskorra ajal kaotati ajutiselt aadlimatrikmatriklid ning aadeldatud isikud ja suguvõsad kanti Eestimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. Maiskondliku aadli õigused muutusid nüüd võrdseteks senise immatrikuleeritud aadli omadega. Kava kohaselt, kindralkuberneri või kuberneri kutsel pidi, kolme aasta järel kokku tulema Eestimaa Maapäevale, valima kubermangu marssali (endine Eestimaa rüütelkonna peamees), maakondade marssalid ja aadlipealikud maakondades, ametiisikud kohtu, politsei ja muul alal, arutama mõningaid muid päevakorras olevaid küsimusi jne. Kuid sääraste maapäevade õigused olid endistega võrreldes tunduvalt väiksemad.

Venemaa linnaseadus

muuda

1785. aastal kehtestati Baltimaades uus Vene linnaseadus. Uue korra sisseviimisel oli osadel linnadel õigus säilitada senine valitsemiskord, kuid kõik magistraadid, sh Tallinna ja Riia, allutati kubermangumagistraadile. Linnades, kus aga senini magistraat puudus, korraldati valitsemine uue seaduse alusel. Kõik kreisikeskused[3] Eestimaal - Rakvere, Paide ja Viljandi said tagasi vahepeal kaduma läinud linnaõigused. Linnaõigused said uue maakonnalinnana sai 1783. aastal Paldiski ning 1784. aastal Võru. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused[4] ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule ja rae domineeriv koht linna valitsemisel kadus. Linnakodanike poolt valitav magistraat säilis kohtuasutusena. Kaubanduse ja käsitööga võisid tegeleda kõik soovijad. Tegelik võim linnas läks aga politseimeistri kätte, kes vastutas tervishoiu, tuleohutuse, teede ja tänavate korrashoiu, kroonule kuuluvate hoonete haldamise, mõõtude ja kaalude õigsuse eest.

Politsei- ja kohtureform

muuda

Asehalduskorra ajal reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid, mis tegelesid hoolekande, meditsiini ja haridusküsimustega.[5] Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alammaakohus, linnades politseivalitsus. Kubermangulinna Tallinna ja Tallinna kreisi ülempolitseimeister oli Tallinna ülemkomandant Reinhold Wilhelm von Essen. Reformijärgses kohtusüsteemis tekkis tsiviilprotsessis lepitusmenetluseks Südametunnistuskohus, talupoegade jaoks alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Süsteemi täiendasid armuandmiskirjade süsteem. Linnades kuulusid politseilised ametikohustused linnafoogtile.

Tallinna asehaldurkonna haldus

muuda

Asehaldurkonnavalitsuse juures asus kantselei, mis koosnes kahest osakonnast: Saksa ekspeditsioonist ja Vene ekspeditsioonist, kuhu kuulusid ka kubermanguprokurör ning kaks kubermanguadvokaati.

Kroonupalati alluvuses tegutsesid: ökonoomiadirektori ekspeditsioon, tolliosakond, sadamatoll (Haapsalu, Toolse, Hiiumaal), tollipiiriülevaataja, kubermangurentmeistri ekspeditsioon ja kreisirenteid. Kubermanguametnike hulka kuulusid veel kubermangureviisor (maamõõtja), kubermanguehitusmeister ja kreisiarst. Haldusjärelvalvet teostas keskuses ja linnades linnafoogt. Linnu juhtisid raekolleegiumid, mille koosseis oli linnati erinev ja kuhu kuulusid linnapea, kaks bürgermeistrit, neli raehärrat jt. Uue institutsioonina loodi linnapea ametikoht.

1783. aastal määratleti Tallinna asehaldurkonna uute ametiasutuste koosseis: 1) kubermanguvalitsuses — 1 kuberner, 2 kubermangu nõunikku ja 1 sekretär; 2) kroonupalatis — 1 viitsekuberner, 1 ökonoomia direktor, 2 nõunikku, 1 kassameister, 2 assessorit, 4 vannutatud meest ja 1 sekretär; 3) tsiviilkohtupalatis — 1 eesistuja, 2 nõunikku, 2 assessorit ja 1 sekretär; 4) kriminaalkohtupalatis — 1 eesistuja, 2 nõunikku, 2 assessorit ja 1 sekretär; 5) ülem-maakohtus — kahele departemangule kokku 2 eesistujat, 10 kaasistujat, 1 prokurör, 2 asjaajajat ja 2 sekretäri; 6) Tallinna ülemkorrakohtus — kahele departemangule kokku 2 eesistujat, 10 kaasistujat, 1 prokurör, 2 asjaajajat ja 2 sekretäri; 7) kreisikohtus — 1 kohtunik, 2 kaasistujat ja 1 sekretär; 8) alam-korrakohtus — 1 kohtunik, 4 kaasistujat ja 1 sekretär; 9) alam-maakohtus — 1 esimees, 4 kaasistujat ja 1 sekretär[6]

Kuna uus kord ei vastanud Uusikaupunki rahuga tagatud Läänemere-provintside autonoomia tingimustele, muutis uus keisri Paul I 1796. aastal asehaldurkorda. Muudatus jõustus 1797. aastal.

Koos asehaldurkorra kaotamisega likvideeriti ka enamik moodustatud asutusi. Alles jäid Eestimaa ja Liivimaa kubermanguvalitsused, kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid.

 
Venemaa keisririigi Läänemere-äärsed ja Loode-Venemaa asehaldurkonnad

Kirikuhaldusreformid

muuda

Asehalduskorra ajal moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal oli luteri usu kogudustest kaheksa praostkonda: Tallinna, Paldiski 1., Paldiski 2., Rakvere 1., Rakvere 2., Paide, Haapsalu 1., Haapsalu 2. ja Haapsalu 3. praostkond.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Полное собрание законов Российской Империи. Собрание Первое. Том XXI. 1781 - 1783 гг., стр. 967
  2. ↑ 1781-06-13 – Именной указ Екатерины о губерниях[alaline kõdulink]
  3. ↑ Vene võimu aeg Eestis 18. sajandi lõpus, EE 11, 2002
  4. ↑ Paldiski linna ajaloost asehalduskorra ajal, Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised, Köide 19, 1970 nr 4
  5. ↑ Üldhoolekandekollegium
  6. ↑ Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 26

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_asehaldurkond&oldid=6768863"