Jozef Tiso
Jozef Gašpar Tiso (13. oktoober 1887 Bytča – 18. aprill 1947 Bratislava) oli Slovakkia poliitik ja katoliku preester.
| Jozef Tiso | |
|---|---|
 Jozef Tiso (1936) | |
| Slovaki Vabariigi president | |
|
Ametiaeg 26. oktoober 1939 – 4. aprill 1945 | |
| Slovaki Vabariigi peaminister | |
|
Ametiaeg 14. märts 1939 – 26. oktoober 1939 | |
| Järgnev | Vojtech Tuka |
| Autonoomse Slovakkia peaminister ja siseminister | |
|
Ametiaeg 7. oktoober 1938 – 9. märts 1939 | |
| Järgnev | Jozef Sivák |
| Tšehhoslovakkia tervishoiu ja spordi minister | |
|
Ametiaeg 15. jaanuar 1927 – 8. oktoober 1929 | |
| Eelnev | Jan Šrámek (k.t.) |
| Järgnev | Jan Šrámek (k.t.) |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Jozef Gašpar Tiso |
| Sünniaeg |
13. oktoober 1887 Bytča |
| Surmaaeg |
18. aprill 1947 (59-aastaselt) Bratislava |
| Erakond | Slovakkia Rahvapartei |
| Alma mater | Viini Ülikool |
| Autogramm |
 |
Jozef Tiso lõpetas Žilinas gümnaasiumi, õppis seejärel vaimulikus seminaris Nitras. Andeka õpilasena võimaldati tal õppida Viini Ülikoolis, mille ta lõpetas 1910. aastal. Ülikooli lõpetamise järel teenis ta katoliku preestrina. 1915. aastal sai Jozef Tiso Nitra Teoloogilise Seminari rektoriks. Aastatel 1921–1923 oli ta Slovakkia peapiiskopi sekretär. Alates 1924. aastast kuni 1945. aastani oli ta katoliku preester Bánovce nad Bebravous.
1918. aasta lõpus astus Tiso klerikaalsesse autonomistlikku Slovakkia Rahvaparteisse. Esimest korda kandideeris ta Tšehhoslovakkia parlamenti 1920. aastal, valituks osutus 1925. aastal. Tšehhoslovakkia parlamendi liikmeks jäi ta kuni 1938. aastani. 1927–1929 oli ta Tšehhoslovakkia tervishoiu- ja spordiminister. Pärast Andrej Hlinka surma 1938. aasta augustis sai Tiso faktiliselt Slovakkia Rahvapartei liidriks.
1938. aasta oktoobris saavutas Slovakkia autonoomia ning Tiso sai 7. oktoobril 1938 Slovakkia peaministriks.[1] 1939. aasta veebruaris hakkasid Saksa poliitikud veenma Slovakkia poliitikuid, et need kuulutaksid välja iseseisvuse. Vastukaaluks sellele hõivasid Tšehhoslovakkia väed 9. märtsil Slovakkia ja eemaldasid Tiso võimult.[2] 13. märtsil 1939 kohtus Jozef Tiso Berliinis Adolf Hitleriga.[3] Hitler sisuliselt sundis teda Slovakkia iseseisvust välja kuulutama. 14. märtsil 1939 kuulutas Slovakkia parlament välja Slovaki Vabariigi iseseisvuse.[4] Tisost sai peaminister ja 26. oktoobril 1939 president.
Slovaki Vabariigi presidendina püüdis Tiso ajada suhteliselt mõõdukat poliitikat. Tal oli korduvalt konflikte natsionaalsotsialistliku peaministri Vojtech Tukaga.
Kui Punaarmee hõivas 1945. aasta aprillis kogu Slovakkia territooriumi, siis põgenes Tiso Austria kaudu Saksamaale. 6. juunil 1945 vahistasid Ameerika sõjaväelased ta Baieris ning ta anti Tšehhoslovakkia võimudele välja. Talle esitati süüdistus riigireetmises ning 15. aprillil 1947 mõisteti ta surma. Ta poodi üles 18. aprillil 1947.[5]
Viited
muuda- ↑ http://www.rulers.org/ruls2.html
- ↑ http://ww2db.com/person_bio.php?person_id=291
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2008. Vaadatud 7. augustil 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.internationalschoolhistory.net/BHP/history/tiso.htm
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2009. Vaadatud 7. augustil 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)