Etnoloogia

Etnoloogia (varem ka rahvateadus ja etnograafia; kreekakeelsest sõnast ἔθνος ethnos 'rahvas') on teadusdistsipliin, mis tegeleb inimkogemuse, kultuuri ja ühiskonna uurimisega. Tänapäeval kattub etnoloogia kui teadusdistsipliin nii teoreetiliselt kui ka metodoloogiliselt kultuuriantropoloogiaga. Mõlemad teadused seavad oma eesmärgiks inimeseks olemise mõtestamise selle kultuurilistes ja ühiskondlikes avaldumisvormides. Eesmärgiks on esitada teatud inimrühma või kultuurinähtuse kohta terviklik ja seostatud analüüs, mis arvestab majanduse, poliitika, religiooni, suguluse, kunsti ja teiste eluvaldkondade omavaheliste põimumistega (holismi printsiip). Etnoloogid rõhutavad rahvaste (etnoste), ühiskondade, kultuuride, kultuurinähtuste süsteemset võrdlemist: see võimaldab paremini aru saada mitte üksnes teiste rahvaste elust, vaid paremini mõista ka uurija enda (sageli läänelikke või euroameerikalikke) kultuurikategooriaid. Tänapäevast etnoloogiat ja antropoloogiat iseloomustab lähenemisviiside interdistsiplinaarsus; kasutatakse sotsioloogia, folkloristika, semiootika, inimgeograafia jpt distsipliinide teooriaid ja meetodeid (ning vastupidi).

Eestis õpetatakse etnoloogiat ja rakendusantropoloogiat nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi etnoloogia osakonnas.

Ajalugu ja rahvusvaheline taust

Termini "etnoloogia" loomist on omistatud Slovaki õigusteadlasele ja ajaloolasele Adam František Kollár de Kereszténile (1718–1783), kes defineeris seda oma 1783. aastal Viinis ilmunud teoses "Historiae ivrisqve pvblici Regni Vngariae amoenitates" kui "õpetust, mis uurib erinevate rahvaste päritolu, keeli, kombeid ja institutsioone". Distsipliini ajaloos on termin põimunud mõistetega "antropoloogia" ja "etnograafia", kuid konkreetsem tähendus ja kasutus on sõltunud vastavas riigis valitsenud teadustraditsioonist. Nii on "etnoloogia" olnud seotud pigem Euroopa teadusruumiga, kus 19. sajandil ja ka hiljem mõisteti "antropoloogia" all enamasti vaid füüsilist antropoloogiat. Niisiis sõltub konkreetse termini kasutus esmajoones akadeemilisest traditsioonist või distsipliini ajaloost konkreetsel maal. Alates 20. sajandi teisest poolest on termini kasutust oluliselt suunanud ka rahvusvahelised mõjud: angloameerika teadusruumi mõjul on "etnoloogia" kõrvale või asemele üha sagedamini astunud "kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia".

Etnoloogia kui distsipliini arengus Lääne-Euroopas oli väga mõjukas 20. sajandi keskpaigast tegutsenud Prantsuse etnoloogiakoolkond, kuhu kuulusid teiste seas Claude Lévi-Strauss, Paul Rivet, Marcel Griaule, Germaine Dieterlen ja Jean Rouch. Samuti oli oluline 1970. aastate Skandinaavia kultuurianalüüs, mille esindajateks on Orvar Löfgren ja Jonas Frykman.

Eesti etnoloogia

Tartu ülikoolis asuti etnograafiat õpetama kõigepealt 1865. aastal loodud geograafia, etnograafia ja statistika kateedris, kus 1884. aastal professoriks saanud Johann Richard Mucke pidas loenguid näiteks etnograafia uurimisloost ning Euroopa ja Venemaa eelajaloolisest etnograafiast.

Rahvateadus

Põhjalikumalt hakati Eesti alal etnoloogiaga (rahvateaduse nime all) tegelema ärkamisajal, 19. sajandi lõpus, mil rahvusliku liikumise tegelased hakkasid ennekõike Soome eeskujul tundma huvi eesti rahvakultuuri vastu ning Jakob Hurda eestvedamisel sai alguse ainelise vanavara ning suulise rahvapärimuse ulatuslik massikogumine. 1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi esimese kümne tegutsemisaasta jooksul kogusid muuseumitöötajad 20 000 eset. 1921. aastal asutati Tartu ülikoolis etnograafia õppetool, mille üheks oluliseks eestvedajaks sai 1922. aastal Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saanud Soome rahvateadlane Ilmari Manninen, kes rõhutas lisaks esemete ajaloolis-geograafilisele tüpologiseerimisele ning leviku uurimisele ka kogutu etnograafilise kirjeldamise vajadust. 1939. aastal valiti etnograafia õppetooli esimeseks professoriks Gustav Ränk. 17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. 1940. aastal likvideeriti senisel kujul Eesti Rahva Muuseum, mille põhjal loodi kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograafiamuuseum. 1944. aastal olid paljud Eesti etnograafid sunnitud järjekordse Nõukogude okupatsiooni eest välismaale põgenema. Nende seas olid Ilmar Talve, Gustav Ränk, Helmi Kurrik, Helmut Hagar, Ivar Paulson jt.

Etnograafia

Kuna Nõukogude Liidus käsitleti etnograafiat ajaloo abiteadusena, asuti Tartu Riiklikus Ülikoolis etnograafiat õpetama algul arheoloogia ning hiljem Nõukogude Liidu ajaloo kateedris peaasjalikult Eesti merekalastuse ja randlaste elu uurija Arved Lutsu juhtimisel. Kuigi nõukogude teadussüsteem soodustas oma kaasaja (näiteks kolhoosielu) uurimist, hakati sellega Eestis tõsisemalt tegelema alates 1950. aastate lõpust, mil Moskvas koostatud küsimustike ja uurimisplaanide kasutamist suruti vähem peale. Samuti mõjutasid teemavalikuid 1950. aastate lõpus taasloodud kontaktid oma kaasaja linnakultuuri ja tööliskultuuri uurinud Soome etnoloogidega (Kustaa Vilkuna, Toivo Vuorela, Niilo Valonen jt) kelle visiitidest said alguse pikaajalised teaduskontaktid. Sellegipoolest keskenduti nõukogude perioodil teaduse poliitilisest ideologiseeritusest tingituna peaasjalikult 19. sajandi ja 20. sajandi alguse materiaalse kultuuri uurimisele. Lisaks Tartu ülikoolile ja Etnograafiamuuseumile tegeldi etnograafiaalase teadustööga ka Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus 1956–1996 juhtis etnoloogiasektorit Ants Viires, kes kaitses 1955. aastal kandidaadiväitekirja „Eesti rahvapärane puutööndus“ ja 1979. aastal doktoriväitekirja „Eesti talurahva veovahendid“. Etnograafiamuuseumis algas 1961. aastal ka rahva­päraste töö­võtete filmimine, osa salvestatust monteeriti etnograafilisteks filmideks.

Etnoloogia ja antropoloogia

Eestis hakati terminit "etnoloogia" kasutama alates 1990. aastatest, kuna seni kasutusel olnud ja peaasjalikult materiaalse kultuuriga seostuv "etnograafia" ei vastanud muutunud teadusruumis enam uute uurimuste temaatikale. Ühelt poolt oli nimemuutuse taustaks otsus end selgelt distantseerida nõukogude etnograafiast. Lisaks sellele tähistati lääne teaduskirjanduses terminiga "etnograafia" metodoloogiat, mingi grupi või kultuurinähtuse kirjeldust, mitte iseseisvat teadusdistsipliini ning see tekitanuks segadust kuna Eesti etnoloogia oli nüüd Euroopa etnoloogiale ning kultuuri- ja sotsiaalantropoloogiale orienteeritud.

1994. aastal taasavatud etnoloogia õppetooli esimeseks professoriks valiti Elle Vunder. Alates 2004. aastast juhib etnoloogia osakonda professor Art Leete. Osakonna uurimistöös on olulisemad kaks peamist uurimisvaldkonda: Eesti etnoloogia ning soome-ugri ja arktilised kultuurid. Eesti etnoloogia vallas uuritakse nii tänapäeva kui ka mineviku argikultuuri, praktikaid, identiteeti, kultuurimuutusi, ajalookogemust elulugudes ja väiksemate kogukondade (näiteks setu, võru, kihnu, aga ka mitmesuguste muude gruppide ja subkultuuride) kultuuripärandit ja igapäevaelu. Soome-ugri ja arktiliste kultuuride uurimine keskendub identiteedile, religioonile, majandussüsteemidele ning kultuurimuutustele.

Vaata ka

• Kultuuriantropoloogia
• Etnograafia
• Kulturoloogia
• Rahvaste ja hõimude loend
• Merendusetnoloogia
• Eesti Rahva Muuseum

Kirjandus

• Aet Annist ja Maarja Kaaristo (toim.) 2017. Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
• Ants Viires ja Elle Vunder (toim.) 2008. Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008.
• Ants Viires 2007. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.