Eessõna

Methis. Studia humaniora Estonica

2007

Taotletav kraad teadusmagister Kuu ja aasta mai 2007 Lehekülgede arv 43 Referaat Eesti Keele Instituudis on välja töötatud ja kasutusele võetud sõnastike haldussüsteem EELex. Antud töö kirjeldab sõnastikusüsteeme ning EELexi ülesehitust. EELex kui leksikograafi töövahend on ette nähtud sõnastike koostamiseks, toimetamiseks ja küljendamiseks. Sõnaraamatu artiklid vastavad etteantud struktuurile ning toimetamise käigus kontrollitakse artikli sisu vastavust struktuurile, toimetamisprotsessi käigus lubatavad tegevused on kontekstipõhised. Sõnastiku küljendatud kuju esitatakse MS Word tekstitöötlusprogrammis.

Methis. Studia humaniora Estonica, 2017

Ajakirja Methis järjekordne, juba neljas vabanumber toob teieni üheksa värsket uurimust, teooriavahenduse ja arvustuse. Seekordne vabanumber paistab silma interdistsiplinaarsete uurimuste suurema osakaalu ja käsitletavate teemade avara ajalise diapasooni poolest. Number on kultuuriteaduslikul väljal erialaüleselt sünteesiv, näiteks esmakordselt leiate siit ka kaks keeleteaduse alaga külgnevat artiklit lisaks mitmele kirjandus-ja teatriteaduse alastele artiklitele, laiemaks raamiks on nüüdisaegse uue meedia kultuuriprotsesside semiootiline analüüs. Kuigi ajakiri astutati Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kuns

Mäetagused, 2001

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 2015

Artiklis tutvustatakse uurimust, mille eesmärk on selgitada välja lauselõpulist kitsast fookust laiast fookusest eristava emfaatilise primaarse lauserõhu akustilised korrelaadid eesti keeles. Tähenduseristust kandvat emfaasi vaadeldakse ka lause eelviimasel sõnal, kus selle realiseerumist ei mõjuta prosoodilise piiri korrelaadid. Uurimus täiendab varasemat uurimust, milles testiti emfaasi korrelaate piirieelses positsioonis. Uurimuse tulemusena leitakse, et piirieelses positsioonis ebaoluliseks osutunud põhitooniga seotud korrelaadid on mittepiirieelses kontekstis osaliselt olulised. Mõlemas kontekstis on oluline sihtsõna suhteline intensiivsus lauses. Lisaks vaadeldakse, kuidas emfaasi peamiseks korrelaadiks osutunud pikenemine sõnas realiseerub ning suhestub väldet signaliseerivate kestussuhetega jalas. Leitakse, et mittepiirieelses kontekstis toimub pikenemine kestussuhetele vastavalt (esimeses ja teises vältes) või seda suurendades ja vältetunnust võimendades (kolmandas vältes)....

Keel ja Kirjandus, 2021

Mäetagused, 2017

Artikli üks eesmärke on välja selgitada vältesõnade hääldustava, aga selle kõrval on vaatluse all varieeruva vältega sõnade väldete tajumise ja määramise problemaatika. Analüüsitakse 50 keelejuhilt kogutud 49 varieeruva vältega sõna 2438 hääldusjuhtu, mille väldet hindas vähemalt kaks inimest, lahkneva hinnangu puhul kaasati kolmas vältemääraja. Esimese ja teise vältemääraja hinnanguid võrreldes selgub, et kõigi 2438 hääldusjuhu puhul lahknesid kahe määraja hinnangud 375 korral ehk 15% juhtudest. Tegime kindlaks, et sõnade meetod ja keiserlik häälduse hindamisel oli kõige rohkem erimeelsusi. Varieeruva vältega sõnade häälduseelistusi uurides võib 42 sõna puhul välja tuua häälduseelistuse, ainult seitsme sõna puhul ei õnnestunud domineerivat väldet välja selgitada. Märksõnad: fonoloogiline varieerumine, välte varieerumine, välte taju, lugemiseksperiment, eesti keel Sissejuhatus Selle artikli lähteks on fonoloogilise varieerumise uurimisel, täpsemalt varieeruva vältega sõnade käsitlemisel esile kerkinud küsimused. Artiklis otsime neile küsimustele vastust, kirjeldades ühtlasi oma uurimust laiemalt. Esiteks huvitab meid, millise varieerumisega tuleb kokku puutuda välte kuuldelisel määramisel-st kuulamise järgi sõnade kohta välteotsustuste tegemisel. Põhiküsimus on siin, kuidas saada võimalikult objektiivseid tulemusi varieeruva vältega

1995

Kass kräunub ukse taga. Ma ei hüpanud kuigi kaugele. Lugege kümneni. Kuskil lauldakse. Verbivorm võib olla kas LIHTVORM, nt hüppasin, hüpanuksid, või LIITVORM, nt ei hüpanud, oleksid hüpanud. Kumbki verbivorm võib lauses esineda kas a) lihtpredikaadina või b) liitpredikaadi osisena. Nt a) Sa kirjutasid kiija. Ta oleks heameelega ise selle kirja kirjutanud. b) Sa kirjutasid selle maha. Ta oli just hakanud kiija kirjutama. Verbivormil puudub asesõnaline substituut. Ta vastab lauses küsi musele mida tegema? (a). Sageli pole aga küsimustatav mitte verbivorm üksi, vaid kogu verbifraas, mille põhjaks verbivorm on (b). Osa verbe ei ole oma sisu tõttu normaalses kontekstis üldse küsimustatavad (c). Nt a) Ta laulis parajasti, kui...-Mida ta parajasti tegi, kui... ? b) Ta tegeles kriitika ja kirjandusteadusega.-Mida ta tegi? c) Ta tundis seda meest hästi. Poiss läks tuppa.-Kuhu poiss läks? Poiss läks sinna. See vanamees on joodik.-Kes / missugune see vanamees on? Osa substantiive on semantiliselt vaegmuutelised arvukategooria suhtes. AINSUSSÕNAD ehk singulare tantum-sõnad esinevad normaalju hul alati ainsuse vormis (a), MITMUSSÕNAD ehk plurale tantum-sõnad aga mitmuse vormis (b). Nt a) Linnas möllas katk. Ilu ei panda patta. b) Lapsel olid rõuged. Mees pühkis vuntsid puhtaks. Osa sõnu, mis primaarselt käituvad küll substantiivina, võivad sõne tasandil paralleelselt esineda ka adjektiivina, s.t ühilduva atribuudi funktsioonis. Vrd See suur lobiseja ei saa ühegi tööga toime.-See on üks lobiseja vanaeit. ADJEKTIIV § 6 Adjektiivid on tüüpjuhul käändes, arvus ja võrdlusastmes muutuvad sõnad, mis väljendavad (asja) omadust ning võivad lauses esineda ühil duva atribuudina, nt ilus tüdruk, ilusatele tüdrukutele, ilusama tüdru ku, ilusamaid tüdrukuid. Teatud liiki verbide laiendina võivad adjektiivid talitleda ka predikatiivina ja seisundimäärusena. Nt Dm oli ilus. Ilm läks ilusaks. Kes väljas, ei pääse kuidagi sisse, aga kes sees, see kipub jälle välja. Astuge tahapoole! Tule külast varakult koju. Kõik kohaadverbid siiski kolmeaspektiliselt orienteeritud pole. Mõni kohaadverb võib üksi kanda nii latiivset kui lokatiivset tähendust (astus ligi, on ligi; läks tagasi, on tagasi), mõnel puuduvad üht või kaht aspekti esindavad vasted (jäi sinnapaika, on sealpaigas, tuli sealtpaigast; läks edasi; läks koju, tuli kodunt). On ka distributiivse (nt kohati, paiguti) ja prolatiivse tähendusega (nt maitsi, meritsi) kohamäärsõnu. Nt Kohati on kiilasjää. Seekord sõitsime Helsingisse meritsi. Tal on kõike parasjagu. Nad käivad kahekaupa. Haige sõi täna märksa rohkem kui eile. Lisaks neljale põhilisele adverbirühmale leidub üksikuid muidki tunnuseid märkivaid adverbe, nt loomuldasa, üksiti, rühmiti. Nt Poiss on loomuldasa päris sõbralik. Adverbide leksikaalne jaotus pole range. Nii võivad näiteks lokaal adverbid esineda ka kvantiteediadverbide tähenduses. Nt See on kaugelt parem variant kui eelmine. Juuksed läksid lokki / olid lokkis.-Eputab oma lokkidega. Silmad vajusid auku / on aukus.-Ronis august välja. Adjektiivide sõnaliigiga seob adverbe tõsiasi, et on olemas rida sõnu, mis ei seondu küll ühegi morfoloogilise kategooriaga, kuid võivad adverbiaalse funktsiooni kõrval esineda ka atributiivses funktsioonis, s.t võivad sõne tasandil käituda nii a) adverbidena kui b) käänduma tute omadussõnadena. Nt a) Ma päris ehmatasin teda nähes. Töö tehti tipp-topp. Tema teeb kõik asjad isemoodi. Mõtted valgusid vägisi hajali. Poisike võttis end suplema minnes alasti. b) Ta on veel päris laps. See on tipp-topp tehing. Tema on üks isemoodi inimene. Tema hajali mõtted rändasid omi radu. Alasti poisike jooksis pakku. Süntaktiliselt ambivalentsed on ka seisundit väljendavate kohakää netes muutuvate adverbide inessiivi ja adessiivi vormid. Nt Silmad on pungis.-Ta vahtis mind pungis silmadega. Niisugused adverbi ja käändumatu omadussõna vahepealsed sõnad võivad kontekstist sõltuvalt vastata kord küsimusele missugune?, kord küsimusele kuidas?. Nt Alasti (missugune?) poisike lõdises külma käes. Poisike jooksis alasti (kui das?) suplema. Verbi olema laiendina võivad kõnealused sõnad vastata mõlemale küsimusele, nii et isegi sõne tasandil pole võimalik nende sõnaliiki üheselt kindlaks teha. Nt a) Kõik hakkasid juba närveerima. b) Kõik kohalolijad muutusid ajapikku närviliseks. kogu ja terve esinevad proadjektiividena, kusjuures kogu ei ühildu oma põhjaks oleva nimisõnaga, terve aga ühildub. Nt Kogu katjale sööta ei jätku. Terves maailmas ei leidu temasarnast võllarooga. 8. Indefiniitpronoomenid ehk umbmäärased asesõnad viitavad täpsemalt konkretiseerimata asjale või tunnusele. Indefiniitsed pronoo menid on keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune, ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud, üks, teine. Sõna keegi esineb alati ainsuslikuna ja käitub prosubstantiivina. Nt Keegi on siin täna juba käinud. Sõnad miski, üks, teine käituvad nii a) prosubstantiivina kui ka b) proadjektiivina, kusjuures miski on alati ainsuses. Nt a) Miski ei klapi. Siin leidub nii ühte kui teist. b) See pole miski korralik seletus. Probleemi lahendamisel tuleb arves tada nii ühtesid kui teisi asjaolusid. Asesõnad mingi, mingisugune, miskisugune, mõningane, mõningaid), paljud, ükski, mõni käituvad alati proadjektiividena. Nt Peatuses polnud ühtki taksot. Toas on mingi imelik lõhn. Ta saabus mõ ningase hilinemisega. a) Millal sa tuled? Olime siis kõik noored. b) Kust sa tuled? Siin pole mitte kedagi. c) Kuidas seda sõna hääldatakse? Sedaviisi te küll kuhugi ei jõua. Proadverbidena võib käsitleda ka kvantiteeti märkivaid sõnu seda võrd, niivõrd, konkreetsemaid kohatähendusi märkivaid sõnu siiapoole, siinpool, siitpoolt, siiasamasse, siinsamas, siitsamast jne, samuti mõ ningaid sisult abstraktseid, adverbiaalina kasutatavaid sõnu, millel täistähenduslike adverbide seas vasted puuduvad ja mis viitavad alati mingile suuremale süntaktilisele üksusele. Niisugusteks proadverbi deks on põhjust väljendavad kausaalproadverbid sellepärast, seepärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu, millepärast', otstarvet väljendavad finaalproadverbid selleks, misjaoks, mistarvis, milleks-, mööndust väl jendavad kontsessiivproadverbid kusjuures, seevastu, sellegipoolest. Lisaks pr oad verbidele, mille tähendus konsituatsioonis konkretiseerub, on ka proadverbe, mille tähendus jääbki abstraktseks, nt umbmäärased

2007 Installment, 2007

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 2019

Artikkel käsitleb kaht eesti keeles varieeruvat nähtust: h hääldamist sõna alguses ning i-tüveliste (C)VVC-struktuuriga sõnade lõpukonsonantide palatalisatsiooni. Mõlema nähtuse puhul uuritakse, milline on sõna esinemissageduse ning tähenduste eristamise vajaduse mõju hääldusele. Uurimismaterjaliks on 42 h-algulist sõna ja 30 pika vokaaliga ühesilbilist i-tüvelist sõna, mis on keelejuhtide poolt ette loetud. 94 keele juhi 3945 hääldusjuhu uurimine andis tulemuseks, et a) h väljahääldamine oli valdav (92% juhtudest); b) suurema esinemissagedusega sõnades oli sõnaalguline h enamasti lühem ja see jäeti välja hääldamata sagedamini kui väiksema esinemis sagedusega sõnades; c) esines tendents, et sõnades, kus h-l on tähendust eristav ülesanne, oli h veidi sagedamini ja veidi pikemalt välja hääldatud. 40 keelejuhi 1280 hääldusjuhu analüüs näitas, et a) väiksema esinemissagedusega sõnu ei palataliseeritud märgatavalt vähem kui suurema esinemissagedusega sõnu ning b) sõnu, kus palatalisatsio...