Artikkel keskendub 1890. aastal toimunud ajakirjanduslikule diskussioonile ühe muinasjutu hüpotee... more Artikkel keskendub 1890. aastal toimunud ajakirjanduslikule diskussioonile ühe muinasjutu hüpoteetilisest seosest nn Nestori kroonikaga. Diskussioon toimub korraga mitmes ajalehes, kus ilmub nii erisuguseid tõlgendusi kui ka täiendavaid teisendeid kõnealusest loost. Küsin selle järele, mis muutis selle narratiivi tolles ajahetkes nii aktuaalseks. Üheks vastuseks on käimas olnud venestusreformid, lugu oli omamoodi vahendiks, et mõtestada eestlaste kui rahvuse rolli uuenevas Vene impeeriumis-selle loo abil üritasid osalejad luua nn "väikese rahva suurt lugu".
71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurd... more 71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurda rahvaluulekorrespondendi-Juhan Silbergleichi ja Paulus Paurmanni-omaeluloolised kirjutised. Kuivõrd rahvaluulekogumise aktsioonis osalemine oli üks väheseid tavainimestele avatud võimalusi osaleda kaasaegses avalikus kirjaruumis, pole kuigi ootamatu, et selle raames katsetati väga erinevate kirjutusviiside ning enda kui kirjutaja positsioneerimise võimalustega. Omaeluloolised kirjutised, s.o kirjutised, kus kogujad kõnelevad eksplitsiitselt endast ja oma elust, kuuluvad rahvaluulekogumise kontekstis pigem äärealadele. Samas võib see teema kogutud materjalidesse sugeneda vägagi erinevatel viisidel-on nii selgelt piiritletud elulugusid, materjalide hulka paigutatud üksiknarratiive kui ka kirjadesse sattunud põgusaid vihjeid. Toetudes kahele näitele heidan artiklis pilgu ühelt poolt sellele, kuidas suhestuvad need kirjutised muu tolleaegse kirjakultuuriga-kust on nad leidnud mudeleid endast kirjutamiseks, milliste kirjutusviiside kaudu soovivad nad oma elu mõtestada ja tuleviku lugejale edasi anda. Paulus Paurmanni puhul on peamiseks eeskujuks sentimentaalne kirjandus, Juhan Silbergleichi sulge on aga juhtinud ajakirjanduslik kirjutusstiil. Teisalt huvitab mind ka see, kas ja kuivõrd tulevad nende enesest kõnelevatest tekstidest esile kaasajas olulised märksõnad (nt rahvuslus, mobiilsus, avalikkus), kuivõrd sõltub nende käsitlus valitud tekstindusviisist, ning kuivõrd võime näha sarnasusi/erinevusi. Märksõnad: diasporaa, Juhan Silbergleich, omaeluloolisus, Paulus Paurmann, rahvaluulekogumine, 19. sajand 19. sajandi lõpus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni organiseeritud rahvaluulekogumise aktsioonide eesmärk oli panna kirja (s.o kanda üle kestvamasse meediumisse) kõik see, mis senini ringelnud vaid suusõnal ning oli traditsiooni hääbumise tõttu hävimisohus. See tegevus nõudis osalejatelt osavat balansseerimist suuliste ja kirjalike väljendusvormide vastavusse viimisel, ning eriti just vähemharitute puhul võib sageli näha, et keskendutakse eelkõige tegevuse kirjalikule poolele, s.o sellele, et tulemuseks oleks loetav tekst. See asjaolu
Kas 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud kuuluvad suulisse või kirja... more Kas 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud kuuluvad suulisse või kirjalikku maailma? Ühelt poolt kätkevad nad endas suulise kultuuri teadmisi ja tõekspidamisi, ideaalis ka lauserütmi ja keelekõla. Teisalt jälle peegeldavad nad oma kirjapanijate soovi osaleda kirjalikul kommunikatsiooniväljal, eristada end suulisest/kirjaoskamatust/ebausklikust rahvast. Need kirjapanijad on vahepealsed, vahendajad-nad esindavad nn rahvalikku või rohujuuretasandi kirjalikkust (Fabian 1993; Barton & Hamilton 2003). Eriline on ka nende kogujate suhe keelega. Jakob Hurt palus, et lood ja laulud pandaks kirja nii nagu neid kõneldi, s.o kohalikus keeles. Ent ehkki nende kogujate jaoks oli kohalik murre kindlasti osa igapäevasuhtlusest, oli nende kirjalik kogemus (nii lugeja kui kirjutajana) seotud ühtse kirjakeelega. Seega tähendas rahvaluule kirjapanemine uutmoodi suhet kirjutatud ja suulise sõna vahel. Viimane aga tõi nii mitmelgi puhul kaasa selle, et kogujad üritasid seda suhet (suulise ja kirjutatud, kohaliku ja rahvusliku keele vahel) mõtestadaning nii mitmedki panid need mõtisklused ka kirja ja saatsid muude materjalide hulgas Hurdale. Oma artiklis vaatlen kahe rahvaluulekoguja-Jaan Pindi (1843-1922) ja Hans Anton Schultsi (1866-1905)-kirjapanekuid. Need kaks ühtviisi väheharitud, kuid ometi viljakat korrespondenti on põnevad selle poolest, et lisasid kogutule ka erinevaid märkuseid ja tõlgendusi. Konkreetsemalt võtan vaatluse alla nende kirjutamise, kirja ja murdekeelega seotud arutlused. Märksõnad: Jakob Hurt, rahvalik keelekorraldus, rahvaluule kogumine, Jaan Pint, Hans Anton Schults 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud on keelelises plaanis äärmiselt põnev uurimismaterjal-laveerivad need ju suulise ja kirjaliku, kohaliku ja üldrahvusliku keelekasutuse piirimail. Ühelt poolt kätkevad nad endas suulise kultuuri teadmisi ja tõekspidamisi, ideaalis ka lauserütmi ja keelekõla. Teisalt on see kõik paratamatult 'tõlgitud' kirjalikku vormi, kohandatud kaasaegse kirjakeele standardite ja võimalustega. Oma osa
Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KAT... more Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KATRE KIKAS Üiijan veel kora armsad Jakubi kihelgona sugu venad ja õõed ärkakem omiti kora ülesse aeg on juba amu tööle hakata sest villi on valmis kübse ja tahab rutulist kogu panemist muitu kui vanaks jäeb siis puteneb ärra aeg on juba amu käes võtkem siis suled sirbite eest käte ja hakakem tööle kelel vähägi aega on kelel endal aega ei ole se ütelgu teistele mis ta teab, meie kihelgond on surr kui iggas valta üks korjaja hakaks siis on ka assi ja mõnes kohtas on vana varra õige külald, need valad on üsna terved alles nimelt Kergu, Kaisma, Kõnnu, Poravere Enge, Arre Sõrike ja Parasma, Vee, [-] Auliku härrad palun nii lahke olla ja seda sõnumid ärra trükita lasta...
Letters are a means of communication with people who are far away. As such, letters are always in... more Letters are a means of communication with people who are far away. As such, letters are always intended to create intersubjective space common to the sender and receiver of the letter. The intersubjectivity can be created in different ways; for example, alluding to shared memories, using shared idioms or inserting direct addresses into the letters. Ideally the exchange of letters is symmetrical, but the reality tends to be nonideal – letters go missing, one partner is more passive and there can be a hierarchical relationship between the sender and the receiver. This asymmetricity, however, does not diminish the potential intersubjectivity of any particular letter. The article focuses on intersubjectivity in the letters sent by a farmer and folklore collector Jaan Saalverk (1874–1932) to Jakob Hurt. In 1888 Hurt started widespread folklore collecting campaigns; he published appeals in several newspapers and with the help of these hoped to build up a dense network of local collectors....
Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KAT... more Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KATRE KIKAS Üiijan veel kora armsad Jakubi kihelgona sugu venad ja õõed ärkakem omiti kora ülesse aeg on juba amu tööle hakata sest villi on valmis kübse ja tahab rutulist kogu panemist muitu kui vanaks jäeb siis puteneb ärra aeg on juba amu käes võtkem siis suled sirbite eest käte ja hakakem tööle kelel vähägi aega on kelel endal aega ei ole se ütelgu teistele mis ta teab, meie kihelgond on surr kui iggas valta üks korjaja hakaks siis on ka assi ja mõnes kohtas on vana varra õige külald, need valad on üsna terved alles nimelt Kergu, Kaisma, Kõnnu, Poravere Enge, Arre Sõrike ja Parasma, Vee, [-] Auliku härrad palun nii lahke olla ja seda sõnumid ärra trükita lasta...
Erandiks on aruanne number 116, kus Hurt kasutab eluloo sõna seoses allikatega: "Ühtlasi tahame s... more Erandiks on aruanne number 116, kus Hurt kasutab eluloo sõna seoses allikatega: "Ühtlasi tahame sellega neid vendi ja õdesid auustada, kes omad vanavara hallikad teaduse kasuks ja Eesti rahva iluks keelamata lahti tegivad. Nii palju kui võimalik ja sünnis pandagu nende inimeste eluloost lühikesi sõnumid kirja ja saadetagu vanavara aita." (Hurt 1895b) 2 Mõne erandiga lähtun siin kuupäevadest, mille kogujad on ise saadetisele lisanud.
Andrus Kivirähk is no doubt the most prolific and valued Estonian author of the 1990s. His breakt... more Andrus Kivirähk is no doubt the most prolific and valued Estonian author of the 1990s. His breakthrough came with the humour sec-tion in a morning newspaper and with his later Memoirs of Ivan Orav (Ivan Orava mälestused), where the author humorously speaks through the mouth of Ivan Orav, fictitious smith and Estonian na-tionalist, discussing the pre- and post-war history of World War II in Estonia, and using and mocking popular stereotypes and attitudes towards Estonia’s brief period of independence between the two world wars. (Kivirähk 1995). Kivirähk has later published also children’s books, plays that have been readily staged and attracted wide popu-larity, novels, and short stories, bordering on absurdity – in many he has used motifs of folklore and mythology. He is currently the editor of the weekly humour section at a major Estonian daily news-paper. Kivirähk’s novel Rehepapp ehk November (Old Barny, or Novem-ber) provides an account of the chronicles of a nameless village th...
71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurd... more 71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurda rahvaluulekorrespondendi-Juhan Silbergleichi ja Paulus Paurmanni-omaeluloolised kirjutised. Kuivõrd rahvaluulekogumise aktsioonis osalemine oli üks väheseid tavainimestele avatud võimalusi osaleda kaasaegses avalikus kirjaruumis, pole kuigi ootamatu, et selle raames katsetati väga erinevate kirjutusviiside ning enda kui kirjutaja positsioneerimise võimalustega. Omaeluloolised kirjutised, s.o kirjutised, kus kogujad kõnelevad eksplitsiitselt endast ja oma elust, kuuluvad rahvaluulekogumise kontekstis pigem äärealadele. Samas võib see teema kogutud materjalidesse sugeneda vägagi erinevatel viisidel-on nii selgelt piiritletud elulugusid, materjalide hulka paigutatud üksiknarratiive kui ka kirjadesse sattunud põgusaid vihjeid. Toetudes kahele näitele heidan artiklis pilgu ühelt poolt sellele, kuidas suhestuvad need kirjutised muu tolleaegse kirjakultuuriga-kust on nad leidnud mudeleid endast kirjutamiseks, milliste kirjutusviiside kaudu soovivad nad oma elu mõtestada ja tuleviku lugejale edasi anda. Paulus Paurmanni puhul on peamiseks eeskujuks sentimentaalne kirjandus, Juhan Silbergleichi sulge on aga juhtinud ajakirjanduslik kirjutusstiil. Teisalt huvitab mind ka see, kas ja kuivõrd tulevad nende enesest kõnelevatest tekstidest esile kaasajas olulised märksõnad (nt rahvuslus, mobiilsus, avalikkus), kuivõrd sõltub nende käsitlus valitud tekstindusviisist, ning kuivõrd võime näha sarnasusi/erinevusi. Märksõnad: diasporaa, Juhan Silbergleich, omaeluloolisus, Paulus Paurmann, rahvaluulekogumine, 19. sajand 19. sajandi lõpus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni organiseeritud rahvaluulekogumise aktsioonide eesmärk oli panna kirja (s.o kanda üle kestvamasse meediumisse) kõik see, mis senini ringelnud vaid suusõnal ning oli traditsiooni hääbumise tõttu hävimisohus. See tegevus nõudis osalejatelt osavat balansseerimist suuliste ja kirjalike väljendusvormide vastavusse viimisel, ning eriti just vähemharitute puhul võib sageli näha, et keskendutakse eelkõige tegevuse kirjalikule poolele, s.o sellele, et tulemuseks oleks loetav tekst. See asjaolu
Artikkel keskendub 1890. aastal toimunud ajakirjanduslikule diskussioonile ühe muinasjutu hüpotee... more Artikkel keskendub 1890. aastal toimunud ajakirjanduslikule diskussioonile ühe muinasjutu hüpoteetilisest seosest nn Nestori kroonikaga. Diskussioon toimub korraga mitmes ajalehes, kus ilmub nii erisuguseid tõlgendusi kui ka täiendavaid teisendeid kõnealusest loost. Küsin selle järele, mis muutis selle narratiivi tolles ajahetkes nii aktuaalseks. Üheks vastuseks on käimas olnud venestusreformid, lugu oli omamoodi vahendiks, et mõtestada eestlaste kui rahvuse rolli uuenevas Vene impeeriumis-selle loo abil üritasid osalejad luua nn "väikese rahva suurt lugu".
71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurd... more 71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurda rahvaluulekorrespondendi-Juhan Silbergleichi ja Paulus Paurmanni-omaeluloolised kirjutised. Kuivõrd rahvaluulekogumise aktsioonis osalemine oli üks väheseid tavainimestele avatud võimalusi osaleda kaasaegses avalikus kirjaruumis, pole kuigi ootamatu, et selle raames katsetati väga erinevate kirjutusviiside ning enda kui kirjutaja positsioneerimise võimalustega. Omaeluloolised kirjutised, s.o kirjutised, kus kogujad kõnelevad eksplitsiitselt endast ja oma elust, kuuluvad rahvaluulekogumise kontekstis pigem äärealadele. Samas võib see teema kogutud materjalidesse sugeneda vägagi erinevatel viisidel-on nii selgelt piiritletud elulugusid, materjalide hulka paigutatud üksiknarratiive kui ka kirjadesse sattunud põgusaid vihjeid. Toetudes kahele näitele heidan artiklis pilgu ühelt poolt sellele, kuidas suhestuvad need kirjutised muu tolleaegse kirjakultuuriga-kust on nad leidnud mudeleid endast kirjutamiseks, milliste kirjutusviiside kaudu soovivad nad oma elu mõtestada ja tuleviku lugejale edasi anda. Paulus Paurmanni puhul on peamiseks eeskujuks sentimentaalne kirjandus, Juhan Silbergleichi sulge on aga juhtinud ajakirjanduslik kirjutusstiil. Teisalt huvitab mind ka see, kas ja kuivõrd tulevad nende enesest kõnelevatest tekstidest esile kaasajas olulised märksõnad (nt rahvuslus, mobiilsus, avalikkus), kuivõrd sõltub nende käsitlus valitud tekstindusviisist, ning kuivõrd võime näha sarnasusi/erinevusi. Märksõnad: diasporaa, Juhan Silbergleich, omaeluloolisus, Paulus Paurmann, rahvaluulekogumine, 19. sajand 19. sajandi lõpus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni organiseeritud rahvaluulekogumise aktsioonide eesmärk oli panna kirja (s.o kanda üle kestvamasse meediumisse) kõik see, mis senini ringelnud vaid suusõnal ning oli traditsiooni hääbumise tõttu hävimisohus. See tegevus nõudis osalejatelt osavat balansseerimist suuliste ja kirjalike väljendusvormide vastavusse viimisel, ning eriti just vähemharitute puhul võib sageli näha, et keskendutakse eelkõige tegevuse kirjalikule poolele, s.o sellele, et tulemuseks oleks loetav tekst. See asjaolu
Kas 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud kuuluvad suulisse või kirja... more Kas 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud kuuluvad suulisse või kirjalikku maailma? Ühelt poolt kätkevad nad endas suulise kultuuri teadmisi ja tõekspidamisi, ideaalis ka lauserütmi ja keelekõla. Teisalt jälle peegeldavad nad oma kirjapanijate soovi osaleda kirjalikul kommunikatsiooniväljal, eristada end suulisest/kirjaoskamatust/ebausklikust rahvast. Need kirjapanijad on vahepealsed, vahendajad-nad esindavad nn rahvalikku või rohujuuretasandi kirjalikkust (Fabian 1993; Barton & Hamilton 2003). Eriline on ka nende kogujate suhe keelega. Jakob Hurt palus, et lood ja laulud pandaks kirja nii nagu neid kõneldi, s.o kohalikus keeles. Ent ehkki nende kogujate jaoks oli kohalik murre kindlasti osa igapäevasuhtlusest, oli nende kirjalik kogemus (nii lugeja kui kirjutajana) seotud ühtse kirjakeelega. Seega tähendas rahvaluule kirjapanemine uutmoodi suhet kirjutatud ja suulise sõna vahel. Viimane aga tõi nii mitmelgi puhul kaasa selle, et kogujad üritasid seda suhet (suulise ja kirjutatud, kohaliku ja rahvusliku keele vahel) mõtestadaning nii mitmedki panid need mõtisklused ka kirja ja saatsid muude materjalide hulgas Hurdale. Oma artiklis vaatlen kahe rahvaluulekoguja-Jaan Pindi (1843-1922) ja Hans Anton Schultsi (1866-1905)-kirjapanekuid. Need kaks ühtviisi väheharitud, kuid ometi viljakat korrespondenti on põnevad selle poolest, et lisasid kogutule ka erinevaid märkuseid ja tõlgendusi. Konkreetsemalt võtan vaatluse alla nende kirjutamise, kirja ja murdekeelega seotud arutlused. Märksõnad: Jakob Hurt, rahvalik keelekorraldus, rahvaluule kogumine, Jaan Pint, Hans Anton Schults 19. sajandi lõpu kohalike rahvaluulekorrespondentide kirjapanekud on keelelises plaanis äärmiselt põnev uurimismaterjal-laveerivad need ju suulise ja kirjaliku, kohaliku ja üldrahvusliku keelekasutuse piirimail. Ühelt poolt kätkevad nad endas suulise kultuuri teadmisi ja tõekspidamisi, ideaalis ka lauserütmi ja keelekõla. Teisalt on see kõik paratamatult 'tõlgitud' kirjalikku vormi, kohandatud kaasaegse kirjakeele standardite ja võimalustega. Oma osa
Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KAT... more Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KATRE KIKAS Üiijan veel kora armsad Jakubi kihelgona sugu venad ja õõed ärkakem omiti kora ülesse aeg on juba amu tööle hakata sest villi on valmis kübse ja tahab rutulist kogu panemist muitu kui vanaks jäeb siis puteneb ärra aeg on juba amu käes võtkem siis suled sirbite eest käte ja hakakem tööle kelel vähägi aega on kelel endal aega ei ole se ütelgu teistele mis ta teab, meie kihelgond on surr kui iggas valta üks korjaja hakaks siis on ka assi ja mõnes kohtas on vana varra õige külald, need valad on üsna terved alles nimelt Kergu, Kaisma, Kõnnu, Poravere Enge, Arre Sõrike ja Parasma, Vee, [-] Auliku härrad palun nii lahke olla ja seda sõnumid ärra trükita lasta...
Letters are a means of communication with people who are far away. As such, letters are always in... more Letters are a means of communication with people who are far away. As such, letters are always intended to create intersubjective space common to the sender and receiver of the letter. The intersubjectivity can be created in different ways; for example, alluding to shared memories, using shared idioms or inserting direct addresses into the letters. Ideally the exchange of letters is symmetrical, but the reality tends to be nonideal – letters go missing, one partner is more passive and there can be a hierarchical relationship between the sender and the receiver. This asymmetricity, however, does not diminish the potential intersubjectivity of any particular letter. The article focuses on intersubjectivity in the letters sent by a farmer and folklore collector Jaan Saalverk (1874–1932) to Jakob Hurt. In 1888 Hurt started widespread folklore collecting campaigns; he published appeals in several newspapers and with the help of these hoped to build up a dense network of local collectors....
Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KAT... more Ma üüan sind armas Risti kihilkond... Rahvaluulekogujate äratussõnad ja avalikkuse kõnetamine KATRE KIKAS Üiijan veel kora armsad Jakubi kihelgona sugu venad ja õõed ärkakem omiti kora ülesse aeg on juba amu tööle hakata sest villi on valmis kübse ja tahab rutulist kogu panemist muitu kui vanaks jäeb siis puteneb ärra aeg on juba amu käes võtkem siis suled sirbite eest käte ja hakakem tööle kelel vähägi aega on kelel endal aega ei ole se ütelgu teistele mis ta teab, meie kihelgond on surr kui iggas valta üks korjaja hakaks siis on ka assi ja mõnes kohtas on vana varra õige külald, need valad on üsna terved alles nimelt Kergu, Kaisma, Kõnnu, Poravere Enge, Arre Sõrike ja Parasma, Vee, [-] Auliku härrad palun nii lahke olla ja seda sõnumid ärra trükita lasta...
Erandiks on aruanne number 116, kus Hurt kasutab eluloo sõna seoses allikatega: "Ühtlasi tahame s... more Erandiks on aruanne number 116, kus Hurt kasutab eluloo sõna seoses allikatega: "Ühtlasi tahame sellega neid vendi ja õdesid auustada, kes omad vanavara hallikad teaduse kasuks ja Eesti rahva iluks keelamata lahti tegivad. Nii palju kui võimalik ja sünnis pandagu nende inimeste eluloost lühikesi sõnumid kirja ja saadetagu vanavara aita." (Hurt 1895b) 2 Mõne erandiga lähtun siin kuupäevadest, mille kogujad on ise saadetisele lisanud.
Andrus Kivirähk is no doubt the most prolific and valued Estonian author of the 1990s. His breakt... more Andrus Kivirähk is no doubt the most prolific and valued Estonian author of the 1990s. His breakthrough came with the humour sec-tion in a morning newspaper and with his later Memoirs of Ivan Orav (Ivan Orava mälestused), where the author humorously speaks through the mouth of Ivan Orav, fictitious smith and Estonian na-tionalist, discussing the pre- and post-war history of World War II in Estonia, and using and mocking popular stereotypes and attitudes towards Estonia’s brief period of independence between the two world wars. (Kivirähk 1995). Kivirähk has later published also children’s books, plays that have been readily staged and attracted wide popu-larity, novels, and short stories, bordering on absurdity – in many he has used motifs of folklore and mythology. He is currently the editor of the weekly humour section at a major Estonian daily news-paper. Kivirähk’s novel Rehepapp ehk November (Old Barny, or Novem-ber) provides an account of the chronicles of a nameless village th...
71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurd... more 71.kikas http://www.folklore.ee/tagused/nr71/kikas.pdf Teesid: Artikli keskmes on kahe Jakob Hurda rahvaluulekorrespondendi-Juhan Silbergleichi ja Paulus Paurmanni-omaeluloolised kirjutised. Kuivõrd rahvaluulekogumise aktsioonis osalemine oli üks väheseid tavainimestele avatud võimalusi osaleda kaasaegses avalikus kirjaruumis, pole kuigi ootamatu, et selle raames katsetati väga erinevate kirjutusviiside ning enda kui kirjutaja positsioneerimise võimalustega. Omaeluloolised kirjutised, s.o kirjutised, kus kogujad kõnelevad eksplitsiitselt endast ja oma elust, kuuluvad rahvaluulekogumise kontekstis pigem äärealadele. Samas võib see teema kogutud materjalidesse sugeneda vägagi erinevatel viisidel-on nii selgelt piiritletud elulugusid, materjalide hulka paigutatud üksiknarratiive kui ka kirjadesse sattunud põgusaid vihjeid. Toetudes kahele näitele heidan artiklis pilgu ühelt poolt sellele, kuidas suhestuvad need kirjutised muu tolleaegse kirjakultuuriga-kust on nad leidnud mudeleid endast kirjutamiseks, milliste kirjutusviiside kaudu soovivad nad oma elu mõtestada ja tuleviku lugejale edasi anda. Paulus Paurmanni puhul on peamiseks eeskujuks sentimentaalne kirjandus, Juhan Silbergleichi sulge on aga juhtinud ajakirjanduslik kirjutusstiil. Teisalt huvitab mind ka see, kas ja kuivõrd tulevad nende enesest kõnelevatest tekstidest esile kaasajas olulised märksõnad (nt rahvuslus, mobiilsus, avalikkus), kuivõrd sõltub nende käsitlus valitud tekstindusviisist, ning kuivõrd võime näha sarnasusi/erinevusi. Märksõnad: diasporaa, Juhan Silbergleich, omaeluloolisus, Paulus Paurmann, rahvaluulekogumine, 19. sajand 19. sajandi lõpus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni organiseeritud rahvaluulekogumise aktsioonide eesmärk oli panna kirja (s.o kanda üle kestvamasse meediumisse) kõik see, mis senini ringelnud vaid suusõnal ning oli traditsiooni hääbumise tõttu hävimisohus. See tegevus nõudis osalejatelt osavat balansseerimist suuliste ja kirjalike väljendusvormide vastavusse viimisel, ning eriti just vähemharitute puhul võib sageli näha, et keskendutakse eelkõige tegevuse kirjalikule poolele, s.o sellele, et tulemuseks oleks loetav tekst. See asjaolu
Uploads
Papers by Katre Kikas