Läänegoodid
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2012) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Läänegoodid (ladina keeles Visigothi, Wisigothi, Vesi, Visi, Wesi või Wisi) olid üks kahest gooti rahvuse põhiharust idagootide kõrval. Goodid olid osa germaani hõimude hulgast, kes liikusid läbi Rooma riigi hilisantiikajal või Suure rahvasterände ajal. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi.
Mitmed aastad rändamist viis läänegoodid samastama end piibli heebrealastega, kes rändasid 40 aastat Siinai kõrbes. Selleks, et rändamisele lõpp teha, asusid läänegoodid aastal 418 Lõuna-Galliasse kui Rooma föderaadid. Teadmata põhjustel läksid nad varsti oma võõrustajatega tülli ja asutasid oma kuningriigi pealinnaga Toulouse'is. Kui nad laiendasid oma võimu vandaalide arvel praegusse Hispaaniasse, lõpetasid frangid Chlodowech I juhtimisel nende võimu Gallias Vouillé lahingus aastal 507. Pärast seda jäi nende kuningriigi ainsaks Pürenee poolsaarel mitte olevaks osaks Septimania provints, nii et valdav osa kuningriigist asus Pürenee poolsaarel.
589. aasta paiku pöördusid läänegoodid Rekkared I valitsemise ajal arianismist Nikaia usku, kohanedes järk-järgult oma hispaania-rooma alamate kultuuriga.[1] Lex Visigothorum (lõpetatud aastal 654) kaotas vana traditsiooni, mille järgi olid roomlastele ja läänegootidele erinevad seadused, nii et enam ei tehtud õiguslikku vahet Romani ja Gothi, ehk roomlaste ja gootide vahel, sulatades nad kokku Hispani'ks ehk hispaania rahvuseks. Järgmisel sajandil domineerisid Toledo kirikukogud ja piiskopkond. Aastal 711 või 712 tapeti suur hulk läänegootide eliidist, sealhulgas nende kuningas Roderich ja palju tema juhitavaid mehi, Guadalete lahingus sissetungivate araabia ja berberi vägede poolt. See viis kuningriigi kiire kokku kukkumiseni. Gootide identiteet elas kuningriigi languse siiski üle, eriti Hispaania margis ja Astuuria kuningriigis, mis asutati läänegooti aadliku Pelayo poolt pärast tema võitu mauride üle Covadonga lahingus.
Hispaanias ja Portugalis ehitasid läänegoodid mitmeid kirikuid ja jätsid maha suurel arvul arheoloogilisi leide ning kultuurilise pärandi hispaania ja portugali ees- ja perekonnanimede näol. Läänegoodid olid ainsad, kes asutasid Lääne-Euroopas pärast Rooma riigi langust ja enne Karolingide tõusu uusi linnu. Kuni hiliskeskajani oli suurim läänegootide pärand nende seadustekogu Lex Visigothorum, mis oli eeskätt aluseks kohtutoimingutele enamuses kristlikus Ibeerias veel sajandeid pärast nende kuningriigi surma.
Gootide jagunemine: tervingid ja läänegoodid
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene sissekanne tervingitest on umbes ühest ja samast ajast; greuthungeid, idagoote ja läänegoote mainitakse kõiki mitte varem kui 388. Esimene ülestähendus tervingite kohta ilmus keiser Maximianuse (285–305) ülistuses, mis avaldatud 291. aasta paiku (võib-olla Trieris 20. aprillil 292) ja traditsiooniliselt omistatud Claudius Mamertinusele, mis ütleb, et "tervingid, teine osa gootidest" (Tervingi pars alia Gothorum) ühines taifalitega ründamaks vandaale ja gepiide. Mõiste "vandaalid" võib olla tulnud ekslikult "viktohaalidest", kellest ajaloolane Eutropius 360. aasta paiku teatab, et Daakias elavad praegu (nunc) taifalid, viktohaalid ja tervingid.
Vastavalt Herwig Wolframi tõlgendusele võrdsustab Notitia Dignitatum läänegoodid ja tervingid viitega aastatele 388–391. Greuthunge on esimesena maininud Ammianus Marcellinus, kirjutades mitte varem kui 392 ja võib-olla hiljem kui 395, ja tema väide põhines tervingite pealiku sõnadel, keda on kinnitatud juba aastal 376. Idagoote on esimest korda mainitud dokumendis, mis dateeritud septembriga 392 Milanos. Claudius Claudianus mainib, et nad, koos Gruthungi, elavad Früügias. Wolframi järgi kasutavad esmased allikad kas mõisteid "tervingid"/"greuthungid" või "lääne-/idagoodid" ja neid paare ei segata. Kõiki nelja nimetust kasutati aeg-ajalt koos, kuid paaridest hoiti alati kinni. Et tervingid olid sama rahvas kui läänegoodid ja greuthungid olid sama rahvas kui idagoodid, seda toetas ka Jordanes. Ta tuvastas läänegootide kuningad Alarich I-st Alarich II-ni kui 4. sajandi tervingite kuninga Athanarichi järeltulijad ning idagootide kuningad Theoderich Suurest Theodahadini kui greuthungide kuninga Ermanarichi järeltulijad. See tõlgendus, kuigi tänapäeva teadlaste hulgas üldine, pole universaalne.
Herwig Wolfram järeldab, et mõisted tervingid ja greuthungid olid geograafilised tunnused, mida kumbki hõim kasutas teise kirjeldamiseks. Need mõisted langesid seetõttu kasutusest välja pärast gootide minemaajamist hunnide sissetungis. Selle toetuseks tsiteerib Wolfram Zosimost, kes viitab grupile "sküütidele" põhja pool Doonaud, keda kutsutakse "Greutungi" barbarite poolt põhja pool Isterit. Wolfram järeldab, et see rahvas oli need tervingid, kes pärast hunnide vallutust maha jäid. Teisest küljest ta väidab, et mõisteid lääne- ja idagoodid kasutasid rahvad teineteise hooplevalt kirjeldamiseks.
Mõisted greuthungid/tervingid langesid kasutusest välja varsti pärast 400. Üldiselt kadusid mõisted jagatud gooti rahvast järk-järgult pärast nende sisenemist Rooma riiki. Viimane ülestähendus, et goodid, kelle kuningas valitses Toulouse'ist, pidasid end läänegootideks, leidub Sidonius Apollinarise panegüürikas Avituse kohta, mis dateeritud 1. jaanuarist 456. Mõiste läänegoot oli siiski alles 6. sajandi leiutis. Viimase aja teadlased (eriti Peter Heather) väidavad, et läänegootide identiteet kerkis esile alles Rooma riigis. Roger Collins usub, et läänegoodid oli 376.–382. aasta Gooti sõja sünnitis ja tähistas Alarich I juhitavat föderaatide kogumit (Wolframi "föderaatide armeed") Ida-Balkanil, mis koosnes peamiselt tervingitest koos greuthungide ja teiste barbarite üksustega. Nad olid seega pajurahvuseline ja ei pretendeerinud ainult tervingite pärandile. Collins juhib tähelepanu, et kaasaegsetel ei olnud otsest sidet tervingite ja läänegootidega.
Cassiodorus, roomlane Theoderich Suure teenistuses, leiutas mõiste "läänegoodid", et neid "idagootidest" eristada. Lääne–ida jaotus oli 6. sajandi ajaloolaste lihtsustus (ja kirjanduslik väljendus). Poliitiline reaalsus oli palju keerukam. Edaspidi kasutas Cassiodorus mõistet "goodid" ainult idagootide puhul, keda ta teenis, ja jättis geograafilise mõiste "läänegoodid" Gallia-Hispaania gootidele. Sellise kasutuse võtsid omaks ka läänegoodid ise nende sidemetes Bütsantsiga ja kasutasid seda 7. sajandil.
Muid gootide jagunemise nimetusi on külluses. "Germaanlasest" Bütsantsi või Itaalia autor viitab ühele rahvale kui Valagothi, tähenduses "Rooma goodid", ja aastal 469 kutsuti läänegoote "Alarichi gootideks".
Tervingite ja läänegootide etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Nimetus tervingid võib tähendada "metsarahvast". Seda toetavad tõendid, et üldiselt kasutati rahva eristamiseks, kes elasid põhja pool Musta merd nii enne kui ka pärast gooti asustust, geograafilisi kirjeldusi, tõendite olemasolu metsateemalistest nimedest tervingite seas ja tõendite puudumine nimepaarile tervingid–greuthungid varasemast ajast kui 3. sajandi lõpust. Et nimetus tervingid oli mustamereeelne, võib-olla et Skandinaavia päritolu, on tänapäeval toetatud.
Läänegoote kutsuti Trebellius Pollio, Claudius Claudianuse ja Sidonius Apollinarise poolt Wesi või Wisi. Sõna tähendab gooti keeles "tubli", viidates "tublile või väärt rahvale", mis tuleneb gooti sõnast iusiza "parem" ja indoeuroopa sõnast *wesu "hea", suguluses kõmrikeelse sõnaga gwiw "oivaline", kreekakeelse sõnaga eus "hea", sanskritikeelse sõnaga vásu-ş. Jordanes seob hõimu nime jõega, kuigi see on tõenäoliselt rahvaluule või legend, nagu tema sarnane lugu greuthungide nimetuse kohta. Nimetus Visigothi on Cassiodoruse leiutis, kes liitis Visi ja Gothi arusaamises, et see tähendab "läänegoote".
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sõda Roomaga (376–382)
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Gooti sõda (376–382)
Goodid jäid Daakiasse aastani 376, kui üks nende juhte Fritigern palus Lääne-Rooma keisrilt Valensilt luba asuda oma rahvaga Doonau lõunakaldale. Siin lootsid nad leida varjupaika hunnide vastu. Valens nõustus sellega, kuna ta nägi neis "suurepärast värbamismaterjali oma armeele". Aga puhkes näljahäda ja Rooma ei soovinud neid varustada ei lubatud toidu ega maaga; järgnes mäss, mis viis 6 aastat kestnud rüüstamise ja hävitamiseni kogu Balkanil, Lääne-Rooma keisri surmani ning kogu Lääne-Rooma armee hävinemiseni.
Adrianoopoli lahing aastal 378 oli sõja otsustav moment. Lääne-Rooma väed võideti ja keiser Valens tapeti võitluses. Adrianoopol vapustas Rooma maailma ning sundis lõpuks roomlasi gootidega läbi rääkima ja nende hõimu keisririigi piiridesse lubama. Sellel oli kaugeleulatuv tagajärg, mis viis lõpuks Rooma langemiseni.
Alarich I valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Alarich I
Uus keiser Theodosius I tegi mässajatega rahu ja seda rahu ei murtud kuni Theodosiuse surmani aastal 395. Sel aastal asus troonile läänegootide kõige kuulsam kuningas Alarich I, samas Theodosiuse järglaseks said tema saamatud pojad: Arcadius idas ja Honorius läänes.
Järgneva 15 aasta jooksul murti rahu juhuslike konfliktidega Alarichi ja võimsate germaani väejuhtide vahel, kes valitsesid Rooma leegione idas ja läänes, omades keisririigis tegelikku võimu. Lõpuks, pärast Lääne-Rooma keisririigi väejuhi Stilicho hukkamist Honoriuse poolt aastal 408 ning Rooma leegionite korraldatud veresauna 30 000 Rooma armees teeniva barbarisõduri perekondade kallal, kuulutas Alarich sõja. Pärast kahte kaotust Põhja-Itaalias ja Rooma piiramist, mis lõppes lunaraha läbirääkimistega, pettis Alarichi teine roomlaste fraktsioon. Ta otsustas linna ära lõigata, vallutades selle sadama. 24. augustil 410 sisenesid Alarichi väed Porta Salaria kaudu Rooma, võttes selle rikkusi rüüstates. Kuigi Rooma ei olnud enam Lääne-Rooma riigi ametlik pealinn (see oli strateegilistel põhjustel Ravennasse viidud), raputas linna langemine tõsiselt keisririigi aluseid.
Läänegootide kuningriik
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Läänegootide kuningriik
Läänegootide kuningriik oli jõud Lääne-Euroopas 5. kuni 7. sajandini, looduna Gallias, kui roomlased oma riigi üle kontrolli kaotasid. Vastuseks vandaalide, alaanide ja sueebide sissetungile Rooma Hispaaniasse aastal 409, värbas läänekeiser Honorius läänegoodid kontrolli taastamiseks territooriumil. Aastal 418 autasustas Honorius oma läänegootidest föderaate, andes neile maad Gallia Aquitanias, kuhu asuda. Seda tehti arvatavasti hospitalitase abil, mis olid seadused rooma sõdurite majutamiseks. Asustus moodustas tulevase läänegootide kuningriigi tuuma, mis lõpuks laienes üle Püreneede ja Pürenee poolsaarele.
Läänegootide teine suur kuningas Eurich ühendas erinevad tülitsevad läänegootide fraktsioonid ja sundis aastal 475 Roomat andma neile täieliku sõltumatuse. Tema surmaga olid läänegoodid kõige võimsamad Lääne-Rooma riigi järglasriikidest.
Läänegootidest sai ka domineeriv jõud Pürenee poolsaarel, kui nad hävitasid kiiresti alaanid ja sundisid vandaalid Põhja-Aafrikasse. 500. aasta paiku kontrollis läänegootide kuningriik keskusega Toulouse'is Akvitaaniat ja Gallia Narbonensist ning suuremat osa Hispaaniast, välja arvatud sueebide kuningriik Gallaecias loodes ning väikesed baskide ja kantaabrite kontrollitavad alad. Siiski alistasid frangid Chlodowech I juhtimisel aastal 507 läänegoodid Vouillé lahingus ja haarasid kontrolli Akvitaanias. Kuningas Alarich II tapeti lahingus.
Pärast Alarichi surma toimetasid läänegootide aadlikud tema pärija, laps-kuningas Amalarichi, algul Narbonne'i, mis oli viimane gootide eelpost Gallias, ja edasi üle Püreneede Hispaaniasse. Läänegootide valitsuse keskus nihkus algul Barcelonasse, siis sisemaale ja lõunasse Toledosse. Aastatel 511 kuni 526 valitses läänegoote idagootide Theoderich Suur kui de jure regent noorele Amalarichile.
Aastal 554 kaotati Granada ja Hispaania Baetica lõunapoolne osa Bütsantsi esindajatele (Spania provintsi moodustamiseks), kes olid kutsutud appi lahendama läänegootide dünastilisi vaidlusi, kuid kes jäid kohale lootusega juhtida keiser Justinianus I kavandatud kauglääne "tagasivallutust".
Viimane ariaanist läänegootide kuningas Leovigild vallutas sueebide kuningriigi aastal 585 ja enamuse põhjapiirkondadest (Kantaabria) aastal 574 ning sai tagasi osa Bütsantsile kaotatud lõunapiirkondadest, mille kuningas Suinthila vallutas lõplikult tagasi aastal 624. Kuningriik kestis aastani 711, kui 19. juulil tapeti Guadalete lahingus kuningas Roderich (Rodrigo), kes püüdis vastu seista lõunast sisse tunginud Umaijaadidele. See tähistas moslemite Hispaania-vallutuse algust, milles enamus poolsaarest läks aastaks 718 moslemite võimu alla.
Läänegootide aadlimeest Pelayot tunnustatakse kristliku rekonkista alustamise eest Pürenee poolsaarel aastal 718, kui ta võitis Umaijaade lahingus ja rajas poolsaare põhjaosas Astuuria kuningriigi. Teised läänegoodid, keeldudes vastu võtmast islamit või elamast nende võimu all, põgenesid põhja frankide kuningriiki, ning läänegoodid mängisid võtmerolle Karl Suure keisririigis mõned põlvkonnad hiljem.
Oma pikal valitsemisajal Hispaanias olid läänegoodid vastutavad ainsate linnade asutamise eest Lääne-Euroopas 5.–8. sajandi vahel. On kindlaks tehtud, et nad asutasid neli: Recópolis, Victoriacum, Luceo ja Olite. On ka võimalik viies linn, mida on hiljem neile omistanud araabia allikas: Baiyara (võib-olla tänapäeva Montoro). Kõik need linnad asutati sõjalistel eesmärkidel ja kolm nendest võidu tähistamiseks.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Läänegootide kunst ja arhitektuur
- Pikemalt artiklis Läänegooti kiri
Õigus
[muuda | muuda lähteteksti]Läänegootide seadustekogu (forum judicum), mis oli osa aristokraatlikust suulisest traditsioonist, pandi kirja 7. sajandi algul – ja elab kahes eraldi koodeksis, mida säilitatakse El Escorialis. See oli palju detailsem, kui tänapäeva põhiseadused üldiselt on, ja näitab palju läänegootide sotsiaalse struktuuri kohta.
Läänegootide üks suuremaid panuseid perekonnaõigusse oli varaõiguse kaitse abielus naistele, mida jätkati ka Hispaania õigussüsteemis.
Religioon
[muuda | muuda lähteteksti]Enne keskaega järgisid läänegoodid, samuti teised germaanlased, seda, mida nüüd tuntakse germaani paganlusena. Kuigi germaanlased pöördusid aeglaselt eri viisidel kristlusse, jäid paljud eelkristliku kultuuri ja uskumuste elemendid kindlalt paika pärast pöördumise protsessi, eriti maa- ja kaugemates piirkondades.
Läänegoodid, idagoodid ja vandaalid ristiusustati, kui nad olid veel väljaspool Rooma riiki; siiski pöördusid nad arianismi, mitte ortodokssesse katoliiklusse, ja varsti kuulutati nad ketseriteks.
Läänegootide, kes olid pikka aega kinni arianismis, ja nende katoliiklike alamate vahel Hispaanias oli religioosne lõhe. Ibeeria läänegoodid jäid ariaanideks aastani 589.
Poolsaare katoliikliku rahvastiku hulgas olid ka sügavad sektantlikud lõhed. Askeet Priscillianus surmati märtrina ortodokssete katoliiklike jõudude poolt aastal 385, enne läänegootide perioodi, ning tagakiusamine jätkus järgnevates põlvedes, kuni "priscilliaanidest" ketserid olid välja juuritud. Paavst Leo I pontifikaadi päris alguses aastatel 444–447 saatis Astorga piiskop Turribius Leónist Rooma memorandumi, hoiatades, et priscilliaanlus ei olnud kaugeltki surnud, teatades, et tema arvukate toetajate hulgas oli isegi piiskoppe, ja küsides Pühalt Toolilt abi. Vahemaa oli 5. sajandil ületamatu. Siiski Leo sekkus, saates hulga ettepanekuid, millele iga piiskop pidi alla kirjutama: kõik kirjutasid. Kuid kui priscilliaanidest piiskopid kartsid oma kohtadest ilmajäämist, oli kristlike kogukondade kirglikum osa Ibeerias rahulolematu palju ortodokssema hierarhia pärast ja tervitas tolerantseid ariaanidest läänegoote. Läänegoodid ei tahtnud sekkuda katoliiklaste asjadesse, kuid huvitatud väärikusest ja avalikust korrast.
Ariaanidest läänegoodid ei talunud üldiselt judaismi ja selle pooldajaid, traditsioon, mis säilis läänegootide-järgses Septimanias, ilmestades Uzèsi piiskopi Ferréoli (suri 581) karjääri. Juudi kogukonnad õitsesid siin Rooma riigi ajal ja hiljem mõningal määral kristlike ortodokside (Bütsantsi) valitsemise ajal, kuid läänegootide kuningate võimu all järgiti rooma katoliku kiriku süstemaatilise anti-semitismi poliitikat. Järgnevad kuninglikud Toledo kirikukogud, tõrjudes kõrvale ortodokssete kristlaste poliitika, kas otsustasid juute sunniviisiliselt ristida või keelasid ümberlõikamise, judaismi riitused ning sabati ja pidustuste järgimise. Läbi kogu 7. sajandi juute piitsutati, hukati, nende vara konfiskeeriti, neile pandi peale hävitavad maksud, neile keelati kauplemine ja aeg-ajalt lohistati neid ristimiskivi juurde. Paljud olid sunnitud kristlusse astuma, kuid jätkasid eraviisiliselt judaismiseaduste järgimist.
Aastal 589 pööras kuningas Rekkared oma rahva katoliiklusse. Läänegootide kuningate katoliiklusse pöördumisega suurenes katoliiklike piiskoppide võim, kuni neljandal Toledo kirikukogul aastal 633 võtsid nad endile aadlike õiguse valida kuningas kuningliku perekonna seast. Läänegootide poolne juutide tagakiusamine algas pärast läänegootide kuninga Rekkaredi katoliiklusse pöördumist. Aastal 633 kuulutas sama katoliiklike piiskoppide sinod, mis usurpeeris läänegootide aadlike õiguse kuninga valimist kinnitada, et kõik juudid tuleb ristida.
8. kuni 11. sajandini väitis Banu Qasi muladí klann põlvnemist läänegootide krahv Cassiusest.
Läänegootide kuningad
[muuda | muuda lähteteksti]Tervingite kuningad
[muuda | muuda lähteteksti]Need kuningad ja juhid, väljaarvatud Fritigern, ja võib-olla väljaarvatud Alavivus, olid paganad.
- Athanarich (369–381)
- Alavivus (u. 376), mäss Valensi vastu
- Fritigern (u. 376–c. 380), mäss Athanarichi ja Valensi vastu
Balti dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]Need kuningad olid ariaanid (Areiose teoloogilise õpetuse järgijad). Nad järgnesid troonil oma isadele või lähisugulastele ja seega peetakse neid dünastiaks.
- Alarich I (395–410)
- Athaulf (410–415)
- Sigerich (415)
- Wallia (415–419)
- Theoderich I (419–451)
- Thorismund (451–453)
- Theoderich II (453–466)
- Eurich (466–484)
- Alarich II (484–507)
- Gesalech (507–511)
- Theoderich Suur (511–526), regent
- Amalarich (526–531)
Mitte-Balti kuningad
[muuda | muuda lähteteksti]Läänegootide monarhia sai Balti dünastia langemisega täielikult valitava iseloomu, kuid monarhia jäi ariaanideks kuni Rekkared I pöördumiseni aastal 587 (Hermenegild oli ka varem pöördunud). Ainult vähesed pojad järgnesid troonil oma isadele sel perioodil.
- Theudis (531–548)
- Theudigisel (548–549)
- Agila I (549–554)
- Athanagild (554–568)
- Liuva I (568–572), valitses ainult Narbonensises aastast 569
- Leovigild (569–586), valitses ainult Püreneedest lõunas aastani 572
- Hermenegild (580–585), Baetica alamkuningas
- Rekkared I (580–601), poeg, alamkuningas Narbonensises aastani 586, esimene katoliiklik kuningas
- Liuva II (601–603), poeg
- Witterich (603–610)
- Gundemar (610–612)
- Sisebut (612–621)
- Rekkared II (621), poeg
- Suinthila (621–631)
- Reccimer (626–631), poeg ja liitlane
- Sisenand (631–636)
- Iudila (632–633), mäss
- Chintila (636–640)
- Tulga (640–641)
- Chindaswinth (641–653)
- Rekkeswinth (649–672), poeg, algselt kaaskuningas
- Froia (653), mäss
- Wamba (672–680)
- Hilderich (672), mäss
- Flavius Paulus (672–673), mäss
- Erwig (680–687)
- Egica (687–702)
- Suniefred (693), mäss
- Witiza (694–710), poeg, algselt kaaskuningas või alamkuningas Gallaecias
- Roderich (710–711), ainult Lusitanias ja Carthaginiensises
- Agila II (711–714), ainult Tarraconensises ja Narbonensises
- Oppas (712), võib-olla opositsioonis Roderichi ja Agila II
- Ardo (714–721), ainult Narbonensises
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Läänegoodid |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Dietrich Claude, in Walter Pohl (ed.) Strategies of Distinction: Construction of Ethnic Communities, 300-800 (Transformation of the Roman World, vol. 2), 1998 ISBN 90-04-10846-7 (p.119-120: dress and funerary customs cease to be distinguishing features in 570/580)