Vanad idakirikud
Vanad idakirikud (ka orientaalsed kirikud, vanaida kirikud või vanad oriendikirikud) on 5. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kristlikud kirikud, kes tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid ning ei nõustunud Halkedoni kirikukogu otsusega 451. aastal Kristuse kahese (inimliku ja jumaliku) olemuse kohta (kirikukogude kahe loomuse õpetus Kristusest). Kirikukogu otsusele olid vastu monofüsiidid ehk üheloomuse õpetuse pooldajad.
Eesti keeles on neid kirikuid nimetatud erinevalt. Teoloog Alar Laats on eelistanud nimetust "orientaalsed kirikud", samal ajal kui Urmas Petti ja tema eeskujul ka teised Tartu Ülikooliga seotud kirikuloolased on kasutanud enamasti nimetust "vanad idakirikud". Mõned kirikuloolased nagu Riho Saard on koondnimetuse kasutamisest üldse loobunud, rääkides vaid monofüsiitlikest ja nestoriaanlikest kirikutest.
Õpetus
[muuda | muuda lähteteksti]Õpetuse alusel jaotuvad vanad idakirikud kaheks. Monofüsiitlikud (kopti kirik, etioopia kirik, lääne-süüria kirik ehk jakobiitide kirik, armeenia kirik, mõned toomakristlaste kirikud Indias) ja nestoriaanlikud (lääne-süüria ehk assüüria kirik, tuntud ka idamaa kirikuna, ning selle kirikuga seotud toomakristlaste väike kogukond Indias) kirikud[1].
Kristlus levis esimesel aastatuhandel nestoriaanide kaasabil üle Pärsia Hiinasse.
Orientaalsete kirikute loend
[muuda | muuda lähteteksti]Orientaalsed kirikud on enamasti rahvuskirikud (välja arvatud Süüria kirik):