Stephen Hawking

Stephen Hawking
Hawking 1980. aastal NASAs
Sündinud	8. jaanuar 1942 Oxford, Suurbritannia
Surnud	14. märts 2018 (76-aastaselt) Cambridge, Suurbritannia
Rahvus	inglane
Kodakondsus	Suurbritannia
Haridus	Oxfordi Ülikool (BA) Cambridge'i Ülikool (PhD)
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	üldrelatiivsusteooria kvantgravitatsioon Hawkingi radiatsioon
Töökohad	Cambridge'i Ülikool California Tehnoloogiainstituut Perimeteri teoreetilise füüsika instituut
Tunnustus	Albert Einsteini auhind (1978) Copley medal (2006) Presidendi Vabadusmedal (2009) Läbimurde auhind fundamentaalfüüsikas (2012)
Autogramm

Stephen William Hawking (8. jaanuar 1942 – 14. märts 2018) oli inglise füüsikateoreetik, kosmoloog, kirjanik ja Cambridge'i ülikooli teoreetilise kosmoloogia keskuse teadusdirektor. Hawkingi uurimused mustade aukude olemuse, relatiivsusteooria, gravitatsiooni ja kosmoloogia alal on märkimisväärsed ja mõjutanud paljusid teadlasi.

Hawking oli mitme teadusakadeemia, sealhulgas Londoni Kuningliku Seltsi, Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia ja Paavsti Teaduste Akadeemia liige. Ta oli Presidendi Vabadusmedali laureaat ja aastatel 1979–2009 oli ta Cambridge'i ülikooli matemaatikaprofessor.

Hawking saavutas edu oma populaarteaduslike kirjutistega, kus arutles oma teooriate ja kosmoloogia üle. Tema raamat "Aja lühilugu" oli tohutu läbimüügiga ja püsis The Sunday Timesi raamatumüügi edetabelis rekordilised 237 nädalat.

Hawking põdes alates 1963. aastast amüotroofset lateraalskleroosi (ALS) ning ta ei saanud ise rääkida, mistõttu kasutas ta enda väljendamiseks arvuti tekitatavat kõnet.

Eraelu

Vanemad

Hawking sündis 8. jaanuaril 1942 Oxfordis. Tema vanemad olid Frank ja Isobel Hawking. Kuigi mõlema pered olid rahalistes raskustes, õppisid Hawkingi vanemad Oxfordi ülikoolis, kus Frank õppis meditsiini ja Isobel filosoofiat, politoloogiat ja majandust. Nad tutvusid varsti pärast teise maailmasõja algust meditsiiniuuringute instituudis, kus Isobel oli sekretär ja Frank teadlane. Nad elasid Highgate'is ja Isobel sünnitas Oxfordis, sest Londonit pommitati neil aastatel ja seal polnud turvaline.

Hawkingil on kaks nooremat õde ja kasuvend.

1950. aastal sai Frank Hawking Riikliku Meditsiiniuuringute Instituudi parasitoloogia osakonna juhatajaks ning pere kolis elama St Albansisse. Seal peeti peret üliintelligentseks, kuid mõnevõrra ekstsentriliseks. Söögilauas söödi vaikuses ja iga pereliige luges vaikselt omaette raamatut.

Abielud

Kui Hawking õppis Cambridge'is, tutvus ta peol Jane Wilde'iga, kes oli ühe Stepheni sõbra õde. Veidi aega pärast seda diagnoositi Hawkingil ALS. Paar kihlus 1964. aasta oktoobris ning Hawking on hiljem öelnud, et see andis talle "midagi, mille nimel elada". Jane ja Stephen abiellusid 14. juulil 1965.

Abielu esimestel aastatel elas Jane Londonis, kuni ta sai diplomi. Paar külastas sel ajal konverentside ja füüsikaga seotud põhjustel palju Ameerika Ühendriike. Jane alustas õpinguid doktorantuuris ja 1967. aasta mais sündis paaril poeg Robert. Teine laps, tütar Lucy, sündis 1970 ja kolmas laps Timothy sündis 1979. aasta aprillis.

Hawking rääkis oma haigusest ja sellega seotud füüsilistest probleemidest harva, seda isegi abikaasa Jane'ile. Tema puue tähendas, et majapidamistöödest ta osa ei võtnud ja need jäid abikaasa õlule. See võimaldas mehel kulutada aega füüsika üle mõtisklemiseks. Kui Stephen sai tööd Ameerika Ühendriikides California osariigis Pasadenas, tegi Jane ettepaneku, et nende juures võiks elada ja abiks olla mõni doktorantuuris õppiv või selle lõpetanud tudeng. Hawking nõustus ning tema esimeseks õpilaseks ja assistendiks sai Bernard Carr. Pere veetis Pasadenas aasta.

1960. aastate lõpus arenes haigus edasi, Hawking hakkas käima karkudega ja lõpetas regulaarsete loengute pidamise. Ta kaotas aeglaselt kirjutamisvõime, aga omandas visuaalseid võimeid, sealhulgas võime näha geomeetrias võrrandeid. Füüsik Werner Israel võrdles hiljem tema saavutusi Mozartiga, kes mõtles oma peas välja terve sümfoonia. Siiski üritas Hawking endiselt jonnakalt iseseisev olla ja keeldus abist ja puudega seotud möönduste tegemisest. Ta soovis, et teda nähtaks kui "esiteks teadlast, teiseks kui populaarteaduslikku kirjanikku ja seejärel kui tavalist inimest samade soovide, unistuste ja ambitsioonidega nagu igal teisel inimesel." Jane Wilde Hawking ütles hiljem, et "mõned nimetaksid seda sihikindluseks, mõned kangekaelsuseks. Mina olen seda ühel või teisel ajal nimetanud mõlemaks." Hawkingit tuli palju veenda, enne kui ta 1960. aastate lõpus nõustus ratastooli kasutama hakkama. Hiljem sai ta kuulsaks omaduse poolest oma ratastooliga metsikult ringi kihutada. Hawking oli kolleegide hulgas populaarne, aga tema haigus, tormakus ja intelligentsus distantseerisid ta mõnestki kolleegist.

Hawking naasis Cambridge'i 1975. aastal. Tema uueks õpilaseks ja assistendiks sai Don Page, kellega Hawking sai lähedaseks. Hawkingi naise Jane'i koormus vähenes ning ta sai taas keskenduda teadustööle ja oma uuele hobile, laulmisele.

1977. aasta detsembris kohtas Jane kirikukooris laulmas käies organist Jonathan Hellyer Jonesi. Jonesist sai lähedane perekonnasõber ja 1980. aastate keskpaigaks olid Jonathan ja Jane teineteisesse armunud. Jane'i sõnul leppis ta abikaasa olukorraga ja teatas, et "ei protesteeri niikaua, kuni ta jätkab tema armastamist". Jane ja Jonathan otsustasid peret mitte lõhkuda ning nende suhe oli kaua aega pinnapealne.

1980. aastate alguseks oli Hawkingite abielu muutunud täiesti formaalseks. Jane tundis end ülekoormatuna, sest Stephen vajas assistentide ja medõdede hoolt. Samuti oli Hawkingi kuulsus perele ja kolleegidele koormav ja Jane ütles ühes intervjuus, et "tema roll oli öelda Stephenile, et ta pole jumal". Pinget tekitasid ka religioossed vaated, sest Jane oli kõikumatu kristlane, aga Hawking mitte.

1980. aastate lõpus sai Stephen lähedaseks ühe oma meditsiiniõe Elaine Masoniga ja kuigi mõned Hawkingi kolleegid, hooldajad ja pereliikmed olid häiritud naise iseloomust, lahkus mees 1990. aasta veebruaris Jane'i juurest ja lahutas temast 1995. aasta kevadel. Sama aasta septembris Stephen ja Elaine abiellusid.

1999. aastal avaldas Jane memuaarid "Music to Move the Stars", milles kirjeldas oma abielu Stepheniga ja selle allakäiku. Stephen Hawking seda ei kommenteerinud, vaid ütles, et ta ei loe biograafiaid enda elust. 2000. aastate alguses kartsid pereliikmed, et Elaine peksab meest, aga politsei lõpetas juurdluse pärast seda, kui Hawking keeldus kaebust esitamast.

2006. aastal Elaine ja Stephen lahutasid ning pärast seda muutus mees taas lähedasemaks Jane'i, oma laste ja lastelastega. 2007. aastal avaldas Jane Hawking raamatu "Reisides lõpmatusse: minu elu Stepheniga".

Surm

Stephen Hawkingi hauatähis Westminster Abbeys

Kremeerimise järel viidi 15. juunil 2018. aastal Westminster Abbeys läbi teenistus tänuavalduseks. Stephen Hawkingi põrm maeti seejärel prominentse kiriku löövi Isaac Newtoni ja Charles Darwini haudade vahele.

Tunnustus

• 1974 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
• 1975 – Eddingtoni medal
• 1978 – Albert Einsteini auhind
• 1979 – Albert Einsteini medal
• 1984 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
• 1984 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1985 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
• 1986 – valiti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1988 – Wolfi füüsikaauhind
• 1992 – valiti Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1999 – Lilienfeldi auhind
• 2002 – Kuningliku seltsi teadusraamatu auhind ("The Universe in a Nutshell")
• 2013 – Läbimurde auhind fundamentaalfüüsikas, eripreemia

Teosed eesti keeles

• "Aja lühilugu: Suurest Paugust mustade aukudeni". Inglise keelest tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1992, nr 12 – 1993, nr 4
• "Universum pähklikoores". Tõlkinud Henn Käämbre, järelsõna Enn Saar. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002, 216 lk; ISBN 9985701208; 2 trükk: Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2017, 216 lk; ISBN 9789949392698
• Eessõna teosele: Mary K. Baumann, Will Hopkins, Michael Soluri, Loralee Nolletti, "Mis on maailmaruumis: pilte meie juurest universumi servani". Tõlkinud Marja Liidja. Sinisukk, Tallinn 2005, 184 lk; ISBN 9985738977
• Lucy & Stephen Hawking koostöös Christophe Galfardiga, "Georg ja Universumi salavõti" (George's secret key to the Universe). Triloogia esimene raamat. Tõlkinud Eve-Reet Tammet; pildid joonistanud Garry Parsons. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2010, 303 lk; ISBN 9789985703236
• Stephen Hawking & Leonard Mlodinow, "Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele" (The Grand Design). Tõlkija Eve-Reet Tammet; toimetaja Leelo Laurits. TEA Kirjastus, Tallinn 2013, 206 lk; ISBN 9789949241101
• "Minu lühiajalugu" (My brief history). Inglise keelest tõlkinud Eve-Reet Tammet; toimetanud Hele Pärn. Tänapäev, Tallinn 2014, 154 lk; ISBN 9789949275113
• Lucy & Stephen Hawking, "Georgi kosmiline aardejaht" (George's cosmic treasure hunt). Triloogia teine raamat. Tõlkinud Eve-Reet Tammet, pildid joonistanud Garry Parsons, Eesti Raamat, Tallinn 2014, 304 lk; ISBN 9789949525706
• Lucy & Stephen Hawking, "Georg ja Suur Pauk" (George and the Big Bang). Triloogia kolmas raamat. Tõlkinud Eve-Reet Tammet, pildid joonistanud Garry Parsons. Eesti Raamat, Tallinn 2015, 296 lk; ISBN 9789949567089

Kirjandus

• Joseph P. McEvoy ja Oscar Zarate, "Juhatus Stephen Hawking'i juurde" (Introducing Stephen Hawking). Tõlkinud Mart Kuurme, kirjastus Koge, 2002, 174 lk; ISBN 9985849264
• Kitty Ferguson, "Stephen Hawking. Aheldamata mõtted" (Stephen Hawking: An Unfettered Mind). Tõlkijad: Ulla Väljaste, Einar Ellermaa, Kaupo Palo. Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2013, 360 lk; ISBN 9789949528226

Välislingid

• Jaak Jaaniste, Kosmoloogia. Interaktiivne astronoomiaõpik: Stephen William Hawking
• Martin Bahovski, "Hawking intrigeerib nii humanitaar- kui reaalteadlasi" (raamatu "Juhatus Hawkingi juurde" arvustus) – Sirp 18. oktoober 2002, lk 4
• Margus Saal, "Ajasilmusest braanimaailmani" (raamatu "Universum pähklikoores" arvustus) – Horisont 2003, nr 3, lk 48–50
• Tiit Kändler, "Ühte ja ainsat ajalugu ei ole universumil ega ka eesti rahval" (raamatu "Universumi suurejooneline ehitus" arvustus) – Sirp 15. veebruar (veebiversioon 14. veebruar) 2013, lk 8