Rahvusvaheline geofüüsika aasta
Rahvusvaheline geofüüsika aasta (inglise keeles International Geophysical Year, lühend IGY) oli geofüüsikauuringutele pühendatud periood, mis kestis 1. juulist 1957 kuni 31. detsembrini 1958. Samal ajal tähistati ka kolmandat rahvusvahelist polaaraastat.
Geofüüsika aasta pidamise idee algatasid 1950. aastal kümmekond tippteadlast, nende seas James Van Allen, Lloyd Berkner, Fred Singer ja Ernest Harry Vestine. Projekti teostamiseks valiti aeg, mil Päikese aktiivsus oli võimalikult suur.
Ühisprojektide peamised uurimisvaldkonnad olid virmalised, kosmiline kiirgus, Maa magnetväli, glatsioloogia, gravitatsioon, ionosfäär, pikkus- ja laiuskraadide täpne määramine, meteoroloogia, okeanograafia, raketiteadus, seismoloogia ja Päikese aktiivsus.[1]
Projektides osales 67 riiki. Suurematest riikidest oli Hiina ainuke, kes osa ei võtnud.
Geofüüsika aastal saadeti maailmaruumi esimesed Maa tehiskaaslased. 4. oktoobril 1957 lähetas Nõukogude Liit kosmosse esimese tehiskaaslase Sputnik 1, hiljem ka Sputnik 2 ja Sputnik 3. Ameerika Ühendriigid saatsid oma esimese satelliidi Explorer 1 teele 31. jaanuaril 1958. Hiljem järgnesid sellele Vanguard 1, Explorer 3 ja Explorer 4.
Explorer 1 sooritatud mõõtmiste tulemusel avastati Van Alleni kiirgusvööd.[1]
Geofüüsika aastal avastati ka ookeani keskahelik, mille olemasolu kinnitas laamtektoonika teooriat, mis tollal veel üldist heakskiitu polnud leidnud.[1]
29. juulil 1958 loodi NASA.
Ulatuslikumalt uuriti ka polaarpiirkondi nii Arktikas kui ka Antarktikas. Antarktika jää paksuse mõõtmised andsid senisest oluliselt täpsema pildi Maal leiduva vee koguhulgast.[1]
Teravmägede saarestikus Kirdemaal rajati Murchisoni fjordi rannikule geofüüsika aasta raames Rootsi, Soome ja Šveitsi ühine uurimisjaam (Kinnvika jaam).