Ontoloogiline jumalatõestus

Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.

Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud.

Canterbury Anselmi versioon

Anselm esitab ontoloogilise jumalatõestuse osana palvest Jumalale. Ta alustab Jumala definitsioonist või paratamatust eeldusest Jumala loomuse kohta (võib-olla on tegemist mõlemaga):

Aga me usume, et Issand on miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda.

Edasi küsib Anselm, kas Jumal on olemas.

Kas siis ei ole säärast loomust, sest meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!"?

Vastuseks püüab ta kõigepealt näidata, et Jumal on olemas "arus":

Kuid kindlasti seesama meeletu, kui ta kuuleb sedasama, mida ma praegu ütlen – miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda – saab aru, mida ta kuuleb; ja see, millest ta aru saab, on tema arus, isegi kui ta ei saa aru, et see on. Sest üks asi on, et mingi asi on arus, ja teine asi on arusaamine, et see asi on.

Anselm õigustab oma eeldust, kasutades analoogiat maalikunstnikuga:

Sest kui maalikunstnik eelnevalt kujutleb, mida ta hakkab valmistama, siis on tal arus see, mida ta pole veel valmistanud, kuid ta ei saa veel aru, et see on. Aga kui ta on selle juba maalinud, siis tal on arus see, mis ta on juba maalinud, ja ta saab ka aru, et see on.

Sellepärast peab ka meeletu nõustuma, et vähemalt arus on miski, millest midagi suuremat ei saa kujutleda, sest kui ta seda kuuleb, siis ta saab sellest aru, ja millest iganes aru saadakse, see on arus.

Nüüd toob Anselm sisse teise eelduse:

Ja kindlasti ei saa see, millest suuremat ei saa kujutleda, olla üksnes arus. Sest kui ta on vähemalt üksnes arus, siis saab teda kujutleda ka reaalsuses; mis on suurem.

Näide: Paljud inimesed eelistavad reaalset 1000 krooni kujuteldavale 1000 kroonile.

Järelikult kui see, millest suuremat ei saa kujutleda, on üksnes arus, siis seesama asi, millest suuremat ei saa kujutleda, on miski, millest suuremat saab kujutleda. Aga nii ei saa kindlasti olla.

Anselm leidis vasturääkivuse! Sellest vasturääkivusest teeb ta järelduse:

Järelikult on kaheldamatult nii arus kui ka reaalsuses olemas miski, millest suuremat ei saa kujutleda.

Anselmi jumalatõestuse ümberjutustus

Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed. Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne.

Ontoloogilise jumalatõestuse võib sõnastada järgmiselt.

Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Nähtavasti väidavad kõik monoteistlikud usundid, et midagi Jumalast suuremat ei ole.

Kui kellelgi õnnestubki ette kujutada suuremat täiuseastet, kui ta enne ette kujutas, siis ta peab omistama Jumalale selle suurema täiuseastme.

Anselmi järgi tulenebki siit Jumala olemasolu tõestus, sest kui väita, et Jumal on üksnes kujuteldav, saame vasturääkivuse. Tõepoolest, vaatleme järgmist kahte väidet:

1) Meil on suurima mõeldava olendi mõiste, ja seda suurimat mõeldavat olendit nimetab ta Jumalaks.

2) Jumal kui suurim mõeldav olend on olemas ainult mõistena meie peas.

Anselm ütleb, et need kaks väidet on omavahel vastuolus. Tõepoolest, kui Jumala kui suurima mõeldava olendi mõiste on üksnes kujutletav, siis see ei ole suurima mõeldava olendi mõiste, sest tegelikult olemasolev olend on suurem, täiuslikum olend kui olend, kes eksisteerib üksnes kujutluses. Olemasolu on perfektsioon, nagu vägi, ilu jne. Järelikult peab suurima mõeldava olendi mõiste olema tegelikult olemasoleva olendi mõiste. Olemasolematu olend ei oleks suurim mõeldav olend.

See tähendab, et väide 2), mille kohaselt Jumala mõiste on olemas ainult meie peas, on vastuolus väitega 1), mille kohaselt meil on Jumala mõiste.

See viib Anselmi järeldusele, et kui kellelgi on Jumala mõiste, siis Jumal on paratamatult olemas. Et väidet 1) on võimatu eitada (paistab, et paljudel inimestel on Jumala kui täiuslikema olendi mõiste), siis ainsaks lahenduseks on loobuda väitest 2).

Vastuväited ja kriitika

Gaunilo saar

Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest. Säärast saart ei pruugi tegelikult olemas olla. Sel juhul aga ei mõtle me suurimast mõeldavast saarest, sest suurim mõeldav saar oleks peale kõige muu ka olemas. Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma.

Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.

Mitteolemasolu täiuslikkus

Saab põhjendada väidet, et mitteolemasolu on suurem ja täiuslikum kui olemasolu. Olemasolu elemendid on asümmeetrilised ning on vastastikuses toimes oma ebatäiuslikkuse tõttu. Kui nad oleksid täiuslikud, siis nad oleksid staatilised. Mitteolemasolu on piiritu, ajatu, kõikjalolev, lihtne jne. Olemasolu määratlevad selle piirangud. Pealegi võib mis tahes arvu olemasolevate asjade kohta ette kujutada poole rohkem asju, mida pole olemas.

Melbourne'i filosoof Douglas Gasking (1911–1994) on esitanud järgmise arutluse tõestuseks, et Jumalat ei ole olemas.

Maailma loomine on kõige suurem mõeldav saavutus.
Saavutuse suurus on võrdeline tulemuse suurusega ja pöördvõrdeline tegija võimetega.
Mida suurem on tegija võimetus (puue), seda suurem on saavutus.
Tegija suurim võimalik puue on mitteolemasolu.
Kui me oletame, et maailm on loodud olemasoleva looja poolt, siis on meil võimalik mõelda veel suuremat olendit, kes lõi kõik, ilma et teda oleks olemas olnud.
Järelikult Jumalat ei ole olemas.

Veel kriitikat

Traditsiooniliselt on Immanuel Kanti Puhta mõistuse kriitikat järgides väidetud, et olemasolu ei ole perfektsioon, sest olemasolu ei ole omadus. See vastuväide ei ole paljudele filosoofidele tundunud veenvana. Samuti on leitud, et selline vastuväide toob kaasa soovimatuid tagajärgi.

On ka väidetud, et olemasolu on küll omadus, kuid ei ole perfektsioon, sest olemasolul puudub pidev skaala: miski kas on olemas või ei ole.

Peale selle on väidetud, et ei ole korrektne väljendada täiusliku olendi mõistet sõnaga "Jumal", sest selle sõna tähendus on kultuurisõlteline. See ei ole vastuväide jumalatõestuse kehtivusele, vaid ontoloogilise jumalatõestuse kasutamisele mingi konkreetse jumaluse olemasolu tõestamiseks.

Ontoloogilise jumalatõestuse modifikatsioonid

Enamik filosoofe, sealhulgas näiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant, ei ole pidanud ontoloogilist jumalatõestust kehtivaks.

Ontoloogilise jumalatõestuse on modifitseeritud kujul oma filosoofiasse lülitanud teiste seas René Descartes, Gottfried Leibniz, Kurt Gödel, Charles Hartshorne ja Alvin Plantinga.

Descartes

René Descartes esitab viiendas meditatsioonis ontoloogilise jumalatõestuse, mis lähtub ülimalt täiusliku olendi idee. Descartes väidab, et mitteolemasolev ülimalt täiusliku olendi idee on sama vastuoluline nagu kahest täisnurgast erineva sisenurkade summaga kolmnurga mõiste. Et meil on ülimalt täiusliku olendi idee, siis peab ülimalt täiuslik olend olemas olema.

Leibniz

Gottfried Leibniz püüdis täita lüngad, mis Descartesi ontoloogilises jumalatõestuses tema arvates olid. Kõigepealt tuleb näidata ülimalt täiusliku olendi idee koherentsust ehk ülimalt täiusliku olendi olemasolu võimalikkust. Et perfektsioonid ei ole analüüsitavad, siis on võimatu näidata perfektsioonide ühitamatust. Järelikult eksisteerivad kõik perfektsioonid ühes entiteedis koos.

Vaata ka

Kirjandus

Canterbury Anselm. Proslogion ehk kõnelus. – Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia, 1991, nr 9, lk 1876–1913. Sisaldab muuhulgas Anselmi jumalatõestuse.
Toomas Paul, "Canterbury Anselmist ja ontoloogilisest jumalatõestusest" – Akadeemia 1991, nr 10, lk 2075–95 ja T. Pauli raamatus "Kirik keset küla", Ilmamaa, Tartu 2003, lk 372–388; raamatu 2. trükk: Tartu 2005
Immanuel Kant. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena, tõlkinud Jüri Saar, Tallinn 1982, §55. Ontoloogilise jumalatõestuse kriitika.

Välislingid

Tiiu Hallapi loengukonspekt: Ontoloogilise jumalatõestuse kriitika Kantil