Mine sisu juurde

Mikroajalugu

Allikas: Vikipeedia
Carlo Ginzburgi teose "Juust ja vaglad" esmatrüki esikaas. Seda raamatut on peetud mikroajaloo üheks mõjukamaks teoseks

Mikroajalugu on ajalooteaduse haru, millele on iseloomulik väikeste, selgelt piiritletud, sageli ebaharilike ja tähelepanuta jäänud sündmuste, isikute või protsesside detailne ja ühiskondlikku konteksti arvesse võttev analüüsimine, eesmärgiga teha sellise uurimistöö põhjal laiapõhjalisemaid järeldusi ühiskonna kohta.

Mikroajalugu kujunes eraldi uurimissuunaks 1970. aastatel Itaalias. Itaalia mikroajaloolaste eesmärk, nii nagu selle sõnastasid mikroajaloole aluse pannud Carlo Ginzburg ja Giovanni Levi, oli mingi väikse nähtuse juhtlõngadele tugineva uurimise põhjal teha laiemaid üldistusi ühiskonna kohta. Itaalia mikroajaloolased vastandusid samal ajal Prantsusmaal levinud kvantitatiivse ajaloouurimise trendile, mis seisnes sellistele pika kestusega protsesside keskendumises (longue durée), milles üksikisikutel ja -sündmustel pole peaaegu mingit rolli. Mikroajaloolaste veendumuse järgi on ebaharilike ja kohati marginaalsete nähtuste käsitlemisega võimalik saavutada ühiskonna toimimisest parem arusaam, kui ainult makrotasandi protsesse kvantitatiivselt uurides.

Mikroajalugu on seostatud mitmete teiste ajaloo- ja laiemalt humanitaarteaduse uurimissuundadega, sealhulgas biograafia, kultuuriajaloo, kultuuriantropoloogia ning argi- ja sündmusteajalooga. Kõigi nende uurimisvaldkondadega on mikroajalool mitmeid kokkupuutepunkte ja vastastikmõjusid.

Mõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroajaloo mõistet on kasutatud hiljemalt alates 20. sajandi keskpaigast. Itaalia ajaloolase ja mikroajaloo teoreetiku Carlo Ginzburgi hinnangul võttis selle mõiste 1959. aastal esimesena kasutusele Ameerika Ühendriikide ajaloolane George R. Stewart, kelle nägemuses oli tegemist keskendumisega mikroskoopilistele detailidele ajaloo uurimisel. Edasistel aastatel tähistas mikroajaloo mõistega koha-ajalugu Mehhiko ajaloolane Luis González ning Prantsuse ajaloolane Fernand Braudel viitas selle mõistega sündmuste ajaloole, omistades mõistele ühtlasi negatiivse konnotatsiooni. Enne hilisema Itaalia mikroajaloo esilekerkimist oli mõiste kasutusel seega vähemalt inglise (microhistory), hispaania (microhistoria) ja prantsuse (microhistoire) keeles .[1]

Tänapäeval on mikroajaloo mõiste levinud üldjoontes taolises tähenduses, mille omistas sellele 1970. aastatel rühm Itaalia ajaloolasi, keda hiljem on hakatud pidama mikroajaloo kui ajalooteaduse uue haru rajajateks. Itaalia mikroajaloolaste nägemuse järgi viitab mikroajaloo mõiste väikese selgelt piiritletud ja sageli ebatavalise uurimisobjekti detailsele uurimisele eesmärgiga teha sellise uurimistöö pinnalt üldisemaid järeldusi ühiskonna kohta.[2][3]

Mitmed autorid on mikroajalugu defineerinud ka kui "senitundmatute inimeste", "konkreetsete elukäikude" või "tavainimeste kogemuste ja mentaliteedi" uurimist. Mõned taolised definitsioonid on samas vaidlustatud põhjendusega, et mikroajalooks on võimalik pidada ka uurimusi omas ajas tuntud ja seega "tavainimesteks" mitte liigitatavate isikute kohta.[4] Sellegipoolest on mikroajalugu on seostatud ka inglise ja saksa keeleruumis levinud "igapäevaelu ajalooga" (history of everyday life, Alltagsgeschichte), samuti Prantsusmaa annaalide-järgse kultuuriajalooga, seega valdkondadega, mis tegelevad varasemas ajalookirjutuses varju jäänud inimeste elude uurimisega.[5]

Arengulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed "mikroajalood"

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloouurimusi, mida on nimetatud mikroajalooks, on ilmunud alates 20. sajandi keskpaigast. 1959. aastal avaldas Ameerika ajaloolane George R. Stewart raamatu Ameerika Ühendriikide kodusõja käigus toimunud Gettysburgi lahingust, mille rekonstrueeris minutite kaupa ülima detailsusega, käsitledes seda ühtaegu kodusõja määrava tähtsusega lahinguna. Oma mikroskoopilist lähenemist lahingu detailidele rõhutas Stewart ka raamatu pealkirjas ("Pickett's Charge: A Microhistory of the Final Charge at Gettysburg, July 3, 1863"), kasutades selle jaoks mikroajaloo mõistet.[6]

Samuti nimetas oma uurimistööd mikroajalooks Mehhiko ajaloolane Luis González, kes uuris mitme sajandi lõikes ühes väikeses Mehhiko külas toimunud muutusi ("Pueblo en vilo: Microhistoria de San José de Gracia"). Selles uurimuses avaldub mikroajalugu erinevalt Stewarti raamatust spetsiifiliselt koha-ajaloo tähenduses. Raamat osutus võrdlemisi edukaks ja sellest tulenevalt hakkas González edaspidi oma lähenemise üle ka teoretiseerima.[7]

Lisaks neile ajaloolastele, kes tähistasid enda uurimistööd mikroajaloo mõistega, on seda mõistet kasutanud ka Prantsuse ajaloolane Fernand Braudel, kelle käsitluses oli tegemist sünonüümiga sündmuste ajaloole (histoire événementielle), mille teadusliku väärtuse suhtes ta ühtlasi skeptilisust väljendas.[8][9]

Itaalia mikroajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Itaalia mikroajaloo eestkõneleja ja teoreetik Carlo Ginzburg

Mikroajaloost hakati Itaalia ajaloolaste seas esmakordselt rääkima 1970. aastatel ja sel kümnendil ilmusid ka esimesed teedrajavad teosed. Carlo Ginzburgi väitel kasutas itaalia keeles mikroajaloo mõistet 1975. aastal esmakordselt Primo Levi raamatus "Il sistema periodico" (Perioodilisussüsteem).[10] Ginzburg ise kuulis enda väitel seda sõna esimest korda Giovanni Levilt 1977. või 1978. aastal, ehkki viimane olevat selleteemalisi diskussioone mäletanud mõni aasta varasemast ajast.[11]

Juba enne seda, kui Ginzburg enda sõnul mikroajaloost kuulis – 1976. aastal – ilmus tema teose "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm" esmatrükk ja just seda teost hakati hiljem pidama kuulsaimaks mikroajaloo näiteks.[12] 1979. aastal avaldas Ginzburg artikli "Spie: Radici di un paradigma indiziario" (ingliskeelses tõlkes pealkirja all "Morelli, Freud, and Sherlock Holmes: Clues and Scientific Method"), mis hiljem ilmus mitmes uusversioonis ja tõlgiti mitmesse keelde. Artikli eesmärk oli tutvustada uut "tõendusparadigmat", mis seisnes uurimistöö käigus pealtnäha tähtsusetute ja marginaalsete aspektide lugemises juhtlõngadena, mis avavad suuremaid ühiskondlikke struktuure. Mõlemat Ginzburgi teost on peetud mikroajaloo olulisteks teetähisteks.[13][14]

1981. aastast hakkasid Ginzburg, Giovanni Levi ja Simona Cerutti välja andma raamatusarja "Microstorie", milles ilmus üle 20 raamatu Itaalia ja teiste riikide ajaloolastelt. Mikroajalugu hakkas avaldama ka Itaalia ajakiri Quaderni Storici.[11][15] Selles ajakirjas avaldas Ginzburg koos Carlo Poniga 1979. aastal artikli mikroajaloo kui ajalooteaduse uue suuna kohta.[16][17] Artiklis rõhutasid Ginzburg ja Poni vajadust kitsendada ajaloouurimisel analüüsi haaret väikestele erandlikele uurimisobjektidele. Seda ideed propageeris samal ajajärgul ka Giovanni Levi.[18]

Ginzburgi hinnangul ei ole Itaalia mikroajalool sarnasusi varasemate mikroajaloo mõistet kasutanud autorite Stewarti ja Gonzáleze uurimustega, kuid ta on möönnud, et mõlemal juhul oli tegemist vastandumisega makroskoopilisele ja kvantitatiivsetel meetoditel põhinenud ajalookirjutusele, mis levis eriti Prantsusmaal annaalide koolkonnas.[19] Varasematest mikroajalugudest eristamiseks on Itaalia mikroajalugu, mida edaspidi üldjuhul suuresti võrdsustatigi mikroajaloo kui sellisega, kohati tähistatud ka mõistega "uus mikroajalugu".[13]

Rahvusvaheline levik

[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide mikroajaloo esindaja Natalie Zemon Davis

Pärast populaarsuse kogumist Itaalias hakkas mikroajalugu levima ka teistes Euroopa riikides ja väljaspool Euroopat. Näiteks Prantsusmaa ajaloolased olid mikroajaloole eriti vastuvõtlikud, sest Itaalia mikroajaloolased olid tegelenud muu hulgas sotsiaalmajanduslike teemadega, mis pakkusid annaalide koolkonna mõjul huvi ka sealsetele ajaloolastele. Huvi mikroajaloo vastu tekkis Prantsusmaal hoolimata asjaolust, et Itaalia mikroajaloolased olid püüdnud vastanduda annaalide koolkonnas levinud metodoloogilistele eeldustele.[20]

Ameerika Ühendriikides hakkas Itaalias levinud mikroajaloo suund kanda kinnitama Itaalia ajaloolaste teoste tõlgete vahendusel. Siiski ilmus just Ameerika Ühendriikides 1982. aastal "Juustu ja vaklade" kõrval teiseks märkimisväärseimaks mikroajaloo teoseks peetav Natalie Zemon Davise "Martin Guerre’i tagasitulek". See teos ilmestas ühtlasi Itaalia ja Ameerika mikroajaloolise lähenemise erinevusi, mida Carlo Ginzburg teose itaaliakeelse tõlke eessõnas ka tugevalt rõhutas. Ginzburgi häiris paljuski Davise teosest peegeldunud ja ajaloolaste seas kohati levinud radikaalne antipositivistlik hoiak, mis tema hinnangul ohustas ajalookirjutuse usaldusväärsust.[21]

On arvatud, et mikroajaloo levik Itaaliast Ameerika Ühendriikidesse toimus samaaegselt "uue kultuuriajaloo" tõusuga, mis viis selleni, et viimase mõjul hakkasid sealsed ajaloolased Itaalia mikroajaloo põhimõtteid valikuliselt rakendama. Näiteks peeti Ameerika Ühendriikide ajaloolaste seas esmatähtsaks haaravate lugude jutustamist, seda ka empiiriliste standardite järgimise arvelt.[22] Hiljem on leitud, et Itaalia sotsiaalmajandusliku ja Ameerika kultuuriajaloolise mikroajaloo vahel tekkis koguni põhimõtteline lõhe. See seisukoht põhineb näiteks asjaolul, et 1990. aastate alguses avaldati ingliskeelsete tõlgetena kolme köitena varem ajakirjas Quaderni Storici ilmunud kultuuriajaloolisi uurimusi, millest mitmete autorite seos traditsioonilise Itaalia mikroajaloo koolkonnaga oli nõrk, ent tõlkimata jäeti mitmete tuntud mikroajaloolaste sotsiaalmajanduslikele teemadele keskendunud uurimusi. Carlo Ginzburg ja Simona Cerutti on sellise lõhe tekkimist siiski eitanud.[23]

Mikroajaloo olemus jäi Ameerika Ühendriikides paljuski küll sõnastamata, kuivõrd sealsetel ajaloolastel ei tekkinud harjumust ise oma teoseid mikroajalooks nimetada ja pigem hakati neid mikroajalooks pidama tagantjärele. Ei tekkinud ka omaette Ameerika mikroajaloo koolkonda.[24] Samal ajal tegeleti ka Suurbritannias mikroajaloole iseloomulike erandlike nähtuste uurimisega, ilma seda uurimistööd ilmtingimata mikroajaloo mõistega tähistamata. Huvi pakkusid taolised teemad näiteks Eric Hobsbawmile ja E. P. Thompsonile, kes uurisid muu hulgas seoseid lühiajaliste eripäraste nähtuste ja pika ajaperioodi vältel toimuvate struktuursete arengute vahel ning leidsid sarnaselt Itaalia mikroajaloolastele, et erandlike nähtuste uurimine aitab kaasa muidu varju jäävate struktuuride avastamisele.[25]

Arengud 21. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroajalugu levis aastakümnete jooksul mitmesugustes variatsioonides ja selle levikut mõjutas tugevalt uute uurimishuvide esilekerkimine ajalookirjutuses. 21. sajandil on üheks suuremaks väljakutseks mikroajaloole peetud ulatuslikku huvi globaalajaloo vastu.[12] Samas on leitud, et tegemist ei ole ilmtingimata vastandlike lähenemistega, sest ka globaalses ajaloos eksisteerib alati inimlik ja individuaalne mõõde. Kasutusele on võetud ka mõiste "globaalne mikroajalugu", mis peaks kahte valdkonda ühendama.[26] Itaalia mikroajaloo varane esindaja Giovanni Levi on kahe tema hinnangul väga erineva uurimisparadigma ühendamise suhtes küll skeptilisust väljendanud, ent möönnud, et nende kahe vahel põhimõttelise vastasseisu nägemine ei pruugi samuti ajalookirjutusele kasulik olla.[27]

Välja on pakutud ka mikroajaloole sarnanev "singulariseeritud ajalooks" nimetatav ajaloouurimise paradigma, mille järgi varasemale mikroajaloole omase uurimisobjekti kontekstualiseerimise peaks uurimisprotsessist täielikult kõrvale jätma. See tähendab, et uurimisobjekti laiemasse konteksti asetamise asemel keskendutakse seda vahetult ümbritsenud keskkonna kaardistamisele. Vajaduse singulaarse ajaloo järele on selle eestkõnelejate hinnangul tekitanud asjaolu, et liigselt kontekstile keskendumine viib uurija tema algsest uurimisobjektist eemale.[28]

Eripärad

[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisobjekt

[muuda | muuda lähteteksti]
Emmanuel Le Roy Ladurie valis oma mikroajaloo uurimisobjektiks Prantsusmaa keskaegse küla Montaillou. Fotol on näha keskaegse küla asukoht koos mäenõlval allpool paikneva tänapäevase Montaillouga

Itaalia traditsioonilise mikroajaloo lähtekohaks ja uurimisobjektiks on enamasti midagi ebatavalist, mida tuleb juhtlõngu otsides selgitada. Iseloomulik on seejuures tegelemine senises ajalookirjutuses varju jäänud nähtusega, mida ei uurita isoleeritud üksiksündmustena, vaid ühiskondlikus kontekstis, milles uuritavad sündmused aset leidsid. Uurimisobjektiks saab seejuures pidada ühtaegu nii nähtust ennast kui ka selle uurimise taustal avanevat mõnda ulatuslikumat ühiskondlikku struktuuri.[16][29]

Sageli on mikroajaloo uurimisobjektiks konkreetsed isikud ja seetõttu on mikroajalugu kohati seostatud ka biograafiaga. Üheks oluliseks eristavaks asjaoluks peetakse mikroajaloo keskendumist üksikutele episoodidele uuritava isiku elust, samas kui biograafia püüab üldjuhul katta isiku kogu elukäigu.[30] Kuigi mikroajalugu ja biograafia on seega erinevad lähenemised, on leitud, et mikroajalugu on oma uurimisobjekti valikuga ka biograafiat kui omaette žanri mõjutanud. Nii on mikroajaloo eeskujul biograafiate kirjutamisel kohati taganetud tüüpilisest kronoloogilisest struktuurist ja selle asemel hakatud eelistama ebaühtlasemat katkestustega esituslaadi. Sel moel on piirid biograafiate ja mikroajaloo vahel ka hägustunud.[31]

Metodoloogilised põhimõtted

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroajaloo metodoloogia seisneb suuresti vastandumises Prantsusmaa annaalide koolkonnas levinud kvantifitseeritud uurimistööle, aga ühtaegu ka mikroajalooga sarnaseks peetavatele kohaajaloole, narratiivsele ajaloole ja igapäevaajaloole, kuivõrd mikroajaloolaste põhihuviks ei ole mitte tavainimeste igapäevaelu, vaid erandlike nähtuste mikrotasandil detailne analüüsimine.[32][22]

Samuti erineb mikroajaloo metodoloogia näiteks annaalide kogukonnas rakendatust selle poolest, et selle eeskujuks on pigem kultuuriantropoloogias, mitte sotsioloogias levinud analüüsivõtted.[22] Kokkupuutepunkte kultuuriantropoloogiaga on soosinud näiteks asjaolu, et "mikroskoopilistest" vaatlustest on kirjutanud ja mikroajaloo seisukohalt oluliste ideede üle arutlenud Ameerika Ühendriikide kultuuriantropoloog Clifford Geertz. Näiteks haakub mikroajaloolaste tööga Geertzi väide, et antropoloogid ei uuri külasid, vaid külades. Seda nüanssi on iseloomulikuks peetud näiteks Emmanuel Le Roy Ladurie teosele "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324", mis demonstreerivat, kuidas ka mikroajaloolased ei uuri mitte külasid, vaid külades, teisisõnu püüavad uurimisobjektist seestpoolt detailse vaate andmisega kvalitatiivselt mõtestada midagi suuremat.[33][34] Seejuures tuginevad mikroajaloolased oma töös intensiivselt esmaallikatele ja keskenduvad uurimisobjekti keerukusele, vältides üldistuste nimel lihtsustusi.[22]

Mikroajaloole on iseloomulik juhtlõngade metoodika, keskendumine väikestele üksustele ja erandliku normaalsuse idee.[35] Carlo Ginzburgi välja pakutud juhtlõngade all on silmas peetud pealtnäha tähtsusetuid nähtusi, mis osutuvad uurijale kasulikeks juhtlõngadeks. Vastavalt sellele ideele on mikroajaloolase lähtepunktiks midagi ebatavalist ja kummalist, mille lähema "mikroskoopilise" vaatluse ja detailse analüüsimise abil peaks paljastuma mingid suuremad ühiskondlikud struktuurid.[36][37] Analüüsi haaret võidakse mikroskoopiliseks vähendada nii ruumiliselt (käsitledes näiteks üht küla või konkreetses kohas aset leidnud juhtumit), ajaliselt (käsitledes lühikese ajaperioodi vältel toimunut) või struktuurselt (käsitledes näiteks üht suhtlussituatsiooni), kusjuures kõik kolm võivad, aga ei pruugi ilmtingimata ühes uurimuses esindatud olla.[37]

Mikro ja makro vahekord

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroajaloo metodoloogiat on mõjutanud sotsiaalteadustes ja ajalooteaduses 20. sajandil tekkinud arutelud mikro ja makro vahekorra kohta ühiskonna uurimisel. Neis aruteludes hakati mikroüksustena käsitlema üht isikut või subjekti ja tõstatus küsimus, kuidas on võimalik kvalitatiivselt eripalgelisi mikroüksusi võimalik koondada üheks makrotervikuks.[38] Ajalooteaduses hakati mikro ja makro vahelise seose probleemist rääkima umbes 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses, mikroajaloo esilekerkimise perioodil.[25] Itaalia mikroajaloolaste jaoks kujunes mikro ja makro vahekorrast oluline metodoloogiline väljakutse, ehkki ühtki terviklikku ja sidusat teooriat nad sel teemal ei sõnastanud.[22] Küll aga hakkasid nad mikrost ja makrost rääkima kui seotud tasanditest. Mikroskoopilise lähenemisega uuritud nähtustest peaks vastavalt sellele vaatele avalduma ka makrotasandi nähtused.[39]

Nii on mikroajaloo üheks eesmärgiks kujunenud mikrotasandi nähtuste analüüsimise abil makrotasandi paradigmade testimine. See muudab mikroajaloo mõneti vastuoluliseks, sest ühest küljest ei pretendeeri mikroajaloolased pika aja jooksul toimunud arengute tuvastamise ja selgitamisele,[22] ent teisest küljest püüdlevad nad mõningate arvamuste järgi siiski "totaalse ajaloo" poole.[40] Kuigi seda vastuolu on püütud selgitada väitega, et mikroajaloolased panevad oma uurimistööga kahtluse alla mitmed suurnarratiivid ja pakuvad neile radikaalselt uusi tõlgendusvõimalusi, on ühtlasi mööndud, et uudsetest tõlgendustest hoolimata ei ole mikroajaloolastel õnnestunud välja pakkuda olemasolevatega võrreldes paremaid üldiseid selgitavaid skeeme ühiskonna toimimise kohta.[22][12]

On avaldatud erinevaid arvamusi selles osas, kas, mil määral ja kuidas mikroajalugu on võimeline mikro ja makro tasandi ühendama. Giovanni Levi nägemuses võimaldab mikrotasandile koondatud vaatepunkt võrreldes traditsioonilise ajalookirjutusega märksa ulatuslikumaid üldistusi. Seevastu Carlo Ginzburgi järgi ei ole reaalsuse heterogeensuse tõttu üksikjuhtumite järeldused ilmtingimata üldistatavad.[41] Kohati leitakse, et mikroajalool on potentsiaal pakkuda võrdluseks mitmeid detailideni läbi uuritud üksikjuhtumeid, mis igaüks eraldi ei paku küll üldistusväärilist ja ülekantavat teavet, ent mille omavaheline võrdlus võimaldaks ühiskonna keerukust ühe juhtumi piire ületavas mastaabis avada, kaldumata seejuures üldistustele omasesse lihtsustusse.[22][42] Mõnikord on mikro ja makro ühendamise küsimusele lähenetud tõlgendusega, et mikroajalugu on "epistemoloogiline õppimine", mis ei loo uusi teooriaid ühiskonna kohta, küll aga pakub suuniseid, kuidas koguda uute tõlgenduste ja hüpoteeside loomiseks vajalikku teavet.[43]

Uurija vaatepunkt

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroajalugu toob sageli tugevalt esile uurija vaatepunkti, mille heaks näiteks on Ginzburgi "Juust ja vaglad" ning Natalie Zemon Davise "Martin Guerre’i tagasitulek". Mõlemad autorid on oma raamatus iseenda autori- ja uurijapositsiooni ning valikuid allikate kasutamisel detailselt kirjeldanud. Uurija teadlikult nähtavaks kirjutamist mikroajaloolistes teostes on põhjendatud veendumusega, et sel moel tõuseb selgelt esile ajaloo "tegemise" protsess. Ühtlasi põimitakse sel juhul loodavasse narratiivi uurija oletused ja kahtlused, mis peaks tagama ajaloolase aususe oma uurimistöö tulemuste esitamisel. Samas ei ole sedalaadi lähenemine uurija positsiooni esile toomisel üldlevinud. Näiteks Emmanuel Le Roy Ladurie "Montaillou" kohta on väidetud, et ta käsitleb selles inkvisitsiooniprotokolle vahetute tõenditena küla elu-olust, ilma inkvisiitori ning iseenda kui ajaloolase ja teose autori rolli tulemuste kujundamises selgelt rõhutamata.[44]

Uurija vaatepunkti ülemäärast tähtsust on peetud ka mikroajaloo nõrkuseks. On leitud, et mikroajaloolased tõlgendavad allikatest ilmnevate isikute elusid lähtudes isiklikust sümpaatiast, mitte ajaloolisest reaalsusest. Arvatakse, et selle tulemusena osutuvad autorite kirjeldused ja järeldused sageli ekslikuks ja anakronistlikuks.[45] Teisalt on täheldatud, et mikroajaloolased kipuvad ennast samastama oma teose mõne kõrvaltegelasega, näiteks kohtuasjade uurimisel kohtunikega, ning leitud, et sel moel distantseerivad autorid ennast teose peategelasest, väljendavad oma kõhklusi tema suhtes nende isikute vahendusel ja seega ei kaldu talle ülemäära kaasa elama.[46]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ginzburg 1993, 10–13.
  2. ↑ Paul 2018, 64.
  3. ↑ Levi 2019, 37.
  4. ↑ Lepore 2001, 131.
  5. ↑ Brewer 2010, 90.
  6. ↑ Ginzburg 1993, 10–12.
  7. ↑ Ginzburg 1993, 12.
  8. ↑ Ginzburg 1993, 12–13.
  9. ↑ Medick 2008, 284.
  10. ↑ Ginzburg 1993, 15.
  11. ↑ 11,0 11,1 Ginzburg 1993, 10.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Trivellato 2015, 122.
  13. ↑ 13,0 13,1 Peltonen 2014, 105.
  14. ↑ Ginzburg 1980, 28.
  15. ↑ Trivellato 2015, 125.
  16. ↑ 16,0 16,1 Peltonen 2014, 106.
  17. ↑ Ginzburg ja Poni 1979.
  18. ↑ Peltonen 2014, 112–113.
  19. ↑ Ginzburg 1993, 17.
  20. ↑ Trivellato 2015, 126.
  21. ↑ Trivellato 2015, 127–128.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 22,5 22,6 22,7 Trivellato 2011.
  23. ↑ Trivellato 2015, 129.
  24. ↑ Lepore 2001, 130.
  25. ↑ 25,0 25,1 Peltonen 2014, 110.
  26. ↑ Trivellato 2015, 129–130.
  27. ↑ Levi 2019, 38, 48.
  28. ↑ Magnússon 2017, 313.
  29. ↑ Ginzburg 1993, 32–33.
  30. ↑ Lepore 2001, 131–132.
  31. ↑ Peltonen 2014, 116–117.
  32. ↑ Sabean 2006, 275.
  33. ↑ Peltonen 2014, 113–114.
  34. ↑ Medick 2008, 287.
  35. ↑ Peltonen 2014, 112.
  36. ↑ Peltonen 2014, 105–106.
  37. ↑ 37,0 37,1 Paul 2018, 66.
  38. ↑ Peltonen 2014, 107–108.
  39. ↑ Peltonen 2014, 114.
  40. ↑ Brewer 2010, 97.
  41. ↑ Brewer 2010, 99.
  42. ↑ Sabean 2006, 282–283.
  43. ↑ Peltonen 2014, 118.
  44. ↑ Brewer 2010, 102–103.
  45. ↑ Brewer 2010, 103–104.
  46. ↑ Lepore 2001, 139–140.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Brewer, John. 2010. "Microhistory and the Histories of Everyday Life". Cultural and Social History 7 (1): 87–109. (DOI: 10.2752/147800410X477359)
  • Ginzburg, Carlo. 1980. "Morelli, Freud and Sherlock Holmes: Clues and Scientific Method". History Workshop Journal 9 (1): 5–36. (DOI: 10.1093/hwj/9.1.5)
  • Ginzburg, Carlo. 1993. "Microhistory: Two or Three Things That I Know about It". Critical Inquiry 20 (1): 10–35. (JSTORis; täistekst)
  • Ginzburg, Carlo ja Carlo Poni. 1979. "Il nome e il come: scambio ineguale e mercato storiografico". Quaderni storici 14 (1): 181–190.
  • Lepore, Jill. 2001. "Historians Who Love Too Much: Reflections on Microhistory and Biography". The Journal of American History 88 (1): 129–144. (DOI: 10.2307/2674921; täistekst)
  • Levi, Giovanni. 2019. "Frail Frontiers?" Past & Present 242 (Supplement_14): 37–49. (DOI: 10.1093/pastj/gtz037)
  • Magnússon, Sigurður Gylfi. 2017. "Far-Reaching Microhistory: The Use of Microhistorical Perspective in a Globalized World". Rethinking History 21 (3): 312–341. (DOI: 10.1080/13642529.2016.1252540; täistekst)
  • Medick, Hans. 2008. "Weaving and Surviving in Laichingen, 1650–1900: Micro-History as History and as Research Experience". Agrarian Studies: Synthetic Work at the Cutting Edge, toimetanud Nina Bhatt, 283–296. New Haven: Yale University Press. (DOI: 10.12987/9780300128772-013; täistekst)
  • Paul, Jesse. 2018. "What is Microhistory". Social Evolution & History 17 (2): 64–82. (DOI: 10.30884/seh/2018.02.04; täistekst)
  • Peltonen, Matti. 2014. "What Is Micro in Microhistory?" Theoretical Discussions of Biography, toimetanud Hans Renders ja Binne De Haan, 105–118. Leiden: Brill. (DOI: 10.1163/9789004274709_009; täistekst)
  • Sabean, David Warren. 2006. "Reflections on Microhistory". Transnationale Geschichte: Themen, Tendenzen und Theorien, toimetanud Gunilla Budde, Sebastian Conrad ja Oliver Janz, 275–289. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
  • Trivellato, Francesca. 2011. "Is There a Future for Italian Microhistory in the Age of Global History?" California Italian Studies 2 (1). (DOI: 10.5070/C321009025)
  • Trivellato, Francesca. 2015. "Microstoria/Microhistoire/Microhistory". French Politics, Culture & Society 33 (1): 122–134. (DOI: 10.3167/fpcs.2015.330107; täistekst)

Lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Magnússon, Sigurður Gylfi ja IstvánI M. Szíjártó. 2013. What is Microhistory?: Theory and Practice. London, New York: Routledge.
  • Brooks, James F., Christopher R. N. DeCorse ja John Walton (toim). 2008. Small Worlds: Method, Meaning, and Narrative in Microhistory. Santa Fe: School for Advanced Research Press.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mikroajalugu&oldid=6776844"