Luke Brunning

Luke Brunning on Briti filosoof, kes tegeleb eetikaga, emotsioonifilosoofiaga, suhetefilosoofiaga, armastusefilosoofiaga ja seksifilosoofiaga.

Ta sai doktorikraadi 2015 Oxfordi Ülikoolist. Alates 2018. aastast on ta Birminghami Ülikooli õppejõud.

Looming

Rõhumine, andestus ja laitmast lakkamine

Koos Per-Erik Milamiga kirjutatud artiklis "Oppression, Forgiveness, and Ceasing to Blame" väidetakse, et laitmast lakkamine sõltub paljudest asjaoludest, mis ei ole kõik meie kontrolli all, ühiskondlikud ja materiaalsed asjaolud (sealhulgas rõhumine) ei pruugi võimaldada laitmast lakkamise õnnestumist.

Pahategudele ja paha olemisele reageeritakse sageli laitusega, mis võib ilmneda vaimuseisunditena (otsustused, soovid, dispositsioonid, emotsioonid) ja käitumises. Laitus (moraalne laitus) ja laitmast lakkamine kuuluvad ühiskondlikku elu määratlevate seikade hulka. Laidetakse ja lakatakse laitmast mitut moodi (vabandamine, õigustamine, andestus, käegalöömine). Iga viis on ühiskondlik praktika, mida reguleerivad normid. See, kas ja kuidas laitmast lakatakse, sõltub paljudest asjaoludest, mis pole kõik meie kontrolli all. Normide olemasolust järeldub, et laitmast lakata saab kohaselt ja kohatult, õnnestunult ja ebaõnnestunult. Ühiskondlike ja materiaalsete asjaolude tõttu ei pruugi õnnestuda laitmast lakata sel viisil, nagu tahaks. Rõhumine võib seda süstemaatiliselt takistada.

Pole üksmeelt selles, milliseid hoiakuid laitus kätkeb (Justin Coates, Neal Tognazzini, "The Nature and Ethics of Blame"). Kognitiivsete teooriate järgi seisneb see hinnangutes või otsustustes pahategija kohta (Pamela Hieronymi, "The Force and Fairness of Blame"; Angela Smith, "Moral Blame and Moral Protest"). Konatiivsete teooriate järgi peab peale otsustuse toimuma ka muutus dispositsioonis pahategijale suunatud tunnetele ja tegudele või selles, kuidas suhet temaga tajutakse (George Sher, In Praise of Blame; Roger Scanlon, Moral Dimensions). Afektiivsete teooriate järgi peab olema ka negatiivne emotsioon või raske tunne või selles laitus seisnebki (Jay Wallace, Responsibility and the Moral Sentiments, "Dispassionate Opprobrium"; Susan Wolf, "Blame, Italian Style"). Enamiku teooriate järgi on laituse eesmärk laias laastus näidata reaktsiooni halvale kohtlemisele, kuigi on vaidluse all, kuidas ja mida näidatakse. Laitus kas toob pahateo välja ja reageerib sellele (Michael McKenna, Conversation and Responsibility; protestib halva kohtlemise vastu (Pamela Hieronymi), nõuab varasema halva kohtlemise tunnistamist ja paremat kohtlemist tulevikus (Jay Wallace; Margaret Urban Walker, "Third Parties and the Social Scaffolding of Forgiveness"; Coleen Macnamara, "Blame, Communication, and Morally Responsible Agency"). Mõne teooria järgi ei kuulu näitamine laituse olemusse, näiteks sellepärast, et muidu ei saaks olla mõttes laitmist (Julia Driver, "Private Blame"), kuid esitatud on ka vastuargumente (Miranda Fricker, "What's the Point of Blame? A Paradigm Based Explanation"; Michael McKenna, "Quality of Will, Private Blame and Conversation"). Selle näitamise oluline osa on laitmast lakkamine, millega näidatakse, et laitusega esitatud nõudmine on täidetud või sellest on loobutud.

Laitmast lakkamisel on neli põhilist viisi: vabandamine, õigustamine, andestus ja käegalöömine (Jeffrey Murphy, "Forgiveness and Resentment"). Neid saab eristada põhjendite järgi. Vabandamise puhul tehakse otsustus, et pahategija pole oma teo eest täiel määral vastutav, näiteks sellepärast, et taustteadmiste puudulikkuse tõttu ta ei mõista selle solvavust. Õigustamise puhul tehakse otsustus, et tegu polegi pahateoga. Andestamise puhul pole põhjendeid vabandamiseks ega õigustamiseks, kuid põhjendiks võib olla see, et tegija kahetseb oma tegu ning otsustab tulevikus seda mitte korrata, nii et põhjendiks võib olla otsustus, et tegijal pole sügavat pahatahtlikkust. Käegalöömise puhul lakatakse asjale mõtlemast, näiteks selleks, et end mitte emotsionaalselt väsitada. Paljud filosoofid eristavad andestust käegalöömisest (letting go), kuigi viimast sõna kasutatakse harva (Pamela Hieronymi, "Articulating an Uncompromising Forgiveness"; Charles Griswold, Forgiveness; Lucy Allais, "Wiping the Slate Clean: The Heart of Forgiveness"; Glen Pettigrove, Forgiveness and Love). Mõne autori järgi on käegalöömine andestuse vorm (Christopher Bennett, "Personal and Redemptive Forgiveness"; Dana Kay Nelkin, "Freedom and Forgiveness").

Selleks et andestada, tuleb õigetel põhjenditel saada üle oma negatiivsest hoiakust pahategija suhtes ja pahateo suhtes. Mõned autorid väidavad, et andestaja peab lakkama tundmast pahameelt pahategija vastu (Eve Garrard, David McNaughton, "In Defense of Unconditional Forgiveness"), teiste järgi tuleb näha pahategijat paremana, kui tema tegu õigustab (Lucy Allais), kolmandate järgi tuleb ainult üle saada liiga suurest laitusest (Joseph Butler; Ernesto Garcia, "Bishop Butler on Forgiveness and Resentment."). Nicolas Cornell ("The Possibility of Preemptive Forgiveness") väidab, et on võimalik ette andestada, nii et negatiivset hoiakut pahategija suhtes ei tekigi. Andestamise põhjendite kohta on rangemaid ja vähem rangeid arusaamu (Jeffrey Murphy, Dana Nelkin). Rõhumise korral ei pruugi olla võimalik neid nõudeid täita. Mõne andestusekontseptsiooni järgi tuleb küll välja, et võimatu ei ole mitte andestus, vaid miski muu. William Nebletti ("Forgiveness and Ideals") saab andestada nii, et hoiak pahategija vastu ei muutu. Dana Nelkini järgi saab andestada mis tahes põhjendiga või ka ilma põhjendita. Ka Leo Zaiberti ("The Paradox of Foregiveness") järgi ei ole õiged põhjendid vajalikud. Sama lugu on teooriatega, mille järgi andestus on normatiivse võimu rakendamine (Brandon Warmke, "The Economic Model of Forgiveness", "The Normative Significance of Forgiveness").

Tavajutus eristatakse laitmast lakkamise viise laias laastus samamoodi ning nende ebaõiget rakendamist kritiseeritakse, näiteks ollakse ettevaatlikud enneaegse andestamise suhtes ja nende suhtes, kellel pole eneseaustust (David Novitz, "Forgiveness and Self-Respect"). Ettevaatlikud ollakse ka nende suhtes, kes keelduvad andestamast hoolimata pahategija kahetsusest ja kahju korvamisest. See ettevaatlikkus viib mõttele, et andestust tuleb võtta laitmisest loobumise vormina.

See, et rõhumise tõttu ei saa laitmisest lakata sel viisil, nagu tahetakse, on osa kahjust, mida rõhumine teeb. Pahategijad ja kõrvalseisjad võivad käituda viisil, mis takistab andestamist. Laituse ületamine võib olla hea, andestus võib olla eelistatav teistele laitmast lakkamise viisidele ja kui ohver ei saa laitmast lakkamise viisi valida, on teda kahjustatud. Võime laita ja laitust ületada (mida Nussbaum ei maini) on osa võimalusest (võimest ja võimalusest seda rakendada) tunda emotsioone ja olla teisega seotud (affiliation; Martha Nussbaum, Women and Human Development). Selle arendamine aitab kasvatada moraalset agentsust (Manuel Vargas, Building Better Beings: A Theory of Moral Responsibility). Võime pidada ennast ja teisi vastutavaks (näiteks laituse,andekspalumise ja andestuse kaudu) on osa võimalusest teistega seotud olla, mis on aluseks ka eneseaustusele ja mittealandamisele. Sellega hoitakse ülal toetavaid, usaldavaid ja koostöövalmis suhteid ja kogukondi. Teiseks, sageli tahetakse laitust ületada sellepärast, et laitus tekitab halva tunde (kuigi õiglane viha võib tekitada hea tunde). Laita neid, keda armastatakse ja kellest hoolitakse, võib olla valus, isegi kui pidada laitust õigustatuks. Nendega tahetakse ära leppida. Valus ja frustreeriv võib olla ka laita seda, kes ei taha ära leppida või on jätkuvalt pahatahtlik. Kolmandaks, laitmast lakkamine võib olla hea, kui laitus ei ole enam sobiv. Muidu ei elata faktide järgi (Susan Wolf, "The Importance of Free Will"). See on väärtus, mida elamusmasin ei võimalda, ja faktidega mittearvestav laitus võib traumeerida ja põhjustada mittelugupidamist ja olla ebaõiglane.

Nendest punktidest ei järeldu, et hea on just suuta või saada andestada. Selleks et näidata ühe laitmast lakkamise viisi väärtust, tuleb näidata, et teised ei pruugi olla sobivad. Võiks küll ka üldse mitte laita, kuid see pole alati võimalik, see on sageli raske ja harva (kui üldse kunagi) mõistlik ootus.

Oletame, et A ja B kumbki usub, et lähedane sõber on teda reetnud. A-d tõesti reedeti, ja reetja käitumine ning hilisem hoiak teevad andestamise raskeks. B-d ei reedetud, aga temalgi on raske andestada, sest sõber eitab, et on midagi paha teinud, ega pea B laitust õigustatuks. Mõlemad on ajendatud laitma, ja mõlemat koormab viha ja sellest ülesaamise ülesande koorem. A sõber (erinevalt B sõbrast) jätab ta ilma võimest andestada ja paneb tema peale raske valiku kas kohasele laitusele käega lüüa või kanda ebaõiglast koormat laitmist jätkata. See sunnitud valik on kahju, sest mõlemad võimalused tekitavad koorma ja A-l on mõistlik õigus, et teda kummalgi moel ei koormataks. A võiks teha valiku mitte enda eest väljas olla, mis ohustaks tema eneseaustust ja tooks kaasa riski pahateoga leppida või paista pahateoga leppijana, või jätkata laitmist ja selle all kannatada. B-l aga on sarnane koorem arusaamatuse tõttu. Võib-olla tema sõber peaks püüdma teda ümber veenda, et ta ei kannataks, kuid B-l ei ole seda õigust oodata temalt rohkem kui kelleltki teiselt, kes saaks talle eksitust selgitada. A sõber pani A-le koorma, mida ainult tema saab ära võtta, B sõber seda ei teinud. Seda saab üldistada. Inimene, keda mul tuleb usaldada, teeb mulle sellega kahju, et ta ei anna mulle usalduseks põhjendit. A-d oleks saanud sellega kahjustada, et ta oleks pandud olukorda, kus tal tuleb usaldada sõpra, kes on teda reetnud, sest tal ei ole kedagi teist, keda usaldada. Või autojuht, kes pakub abi teele jäänud autojuhile, teeb talle kahju, kui ta ei anna talle põhjendit usaldada oma turvalisus võõra hoolde.

See seletab, miks võime ja võimalus andestada on ohvrile nii hea. Ohver saab valida oma reaktsiooni pahateole. Kui ta andestada ei saa, peab ta valima kahe ebamõistliku võimaluse vahel, sest pahategija ei kahetse, ei palu vabandust või on jätkuvalt hoolimatu. Võime laitust andestusega on hüve.

Publikatsioone

Unfortunately, academic sexism is alive and well; Male academics rarely suffer more than a bit of rudeness, but women have it far worse, according to Luke Brunning. – The Independent on Sunday: Web Edition Article, 25. juuni 2013.
The pervy professors: Academics and their Universities must do better on sexual harassment; Common knowledge of abuses weakens the extent to which graduate students feel secure in their 'home' institution. Trust vanishes when harassers remain in their jobs. – The Independent on Sunday: Web Edition Articles, 8. august 2013.
The shadow of misogyny in higher education. – The Independent on Sunday: Web Edition Articles, 27. november 2013.
From Enlightenment to Receptivity: Rethinking our Values Michael Slote. – Analysis, 2013, 73(4), lk 816–818.
The View from Here: On Affirmation, Attachment, and the Limits of Regret. – Analysis, 2014, 74, 1, lk 188–191.
Discussing what matters. – Times Higher Education, 3. aprill 2014, lk 30.
Reconsidering the Soteriological Significance of Śūnyavāda. – Contemporary Buddhism, 2014, kd 15, nr 2, lk 244–258.
Knowing what to do: Imagination, virtue, and Platonism in ethics. – The Times Literary Supplement, 24. oktoober 2014, lk 26.
Moral seeing. – TLS, 24. oktoober 2014, lk 26 (arvustus).
No shades of grey. – Times Higher Education, 19. veebruar 2015, lk 30.
Alienation. Times Higher Education, 19. märts 2015, lk 49 (arvustus).
Koos Aaron Ben-Ze'eviga. How complex is your love? The case of romantic compromises and polyamory. – Journal for the Theory of Social Behaviour, 2018, kd 48, nr 1, lk 98–116.
Jealousy: A Forbidden Passion. – Philosophy, 2018, 93, 3, lk 459–464.
The Distinctiveness of Polyamory. – Journal of Applied Philosophy, 2018, kd 35, lk 513–531.
Koos Per-Erik Milamiga. Oppression, Forgiveness, and Ceasing to Blame. – Journal of Ethics & Social Philosophy, 2018, kd 14, nr 2, lk 143–175.

Välislingid

Koduleht
Love without Jealousy, Aeon.