Liistik

Liistik on naiste riideese, eesti rahvarõivaste koostisosa, varrukateta pihakate. Selle muud nimetused on abu, abud, abuvest (murdesõnast abu ('piht'), vest, liivistik, liivistük, lihv, lihvid, kampsun, pihtsärk, porst.

Levik

Liistikud on iseloomulikud eriti Saaremaa rahvarõivastele. Juba 18. sajandil kanti neid Tartumaal. 19. sajandil kanti liistikuid Tartumaal ja Lõuna-Eestis vähem, kuid nad levisid ka Põhja-Eestisse, kus nad tulid kasutusele kõigepealt Jüri kihelkonnas, kus neid kanti hiljemalt 19. sajandi algul. Põhja-Eestis hakkasid nad asendama käiseid. 19. sajandil kanti neid mandril eriti palju Läänemaal, kust nad sajandi kolmandal veerandil levisid Põhja-Pärnumaale.

Lõuna-Eesti

19. sajandil olid liistikud kasutusel Tartumaal, Võrumaal ja Põhja-Viljandimaal, kuid polnud eriti iseloomulikud. Nad sarnanesid kampsunitega ning neid nimetati samamoodi (kampsun, Võrumaal kohati pihtsärk).

Kolga-Jaani kihelkond

Liistik oli pidevseesiline, potisinisest koduvillasest riidest või tumesinisest või mustast vabrikukalevist.

Suure-Jaani kihelkond

Liistik oli rühmseesiline, potisinisest koduvillasest riidest või tumesinisest või mustast vabrikukalevist.

Põhja-Tartumaa

Liistik oli punasest poevillasest riidest, puusadega. Neid kanti juba 18. sajandi alguses.

Põhja-Eesti

19. sajandi keskel oli liivistik (liivistük) kogu Põhja-Eestis mingl määral kasutusel. Need olid enamasti pidevseesililised, ühevärvilisest või kirjust materjalist.

Jüri kihelkond

Jüri kihelkonna omapära oli kangrute kootud punase- või sinisekirjalisest drellriidest või punasest poevillaest riidest liistikud. Neil oli õmblus keset selga. Vööst alates olid neil seljaõmbluste ja küljeõmbluste kohal siiludest moodustatud voldid.

Lääne-Eesti

Arvatakse, et liivistik tuli kasutusele Läänemaal 19. sajandi esimeses veerandis ja Põhja-Pärnumaal 19. sajandi keskel.

Materjaliks oli käsitsi tehtud potisinine villane riie või tumesinine või must või muu ühevärviline vabrikuvillane või muu ostetud materjal. 19. sajandi teisel poolel oli Käänemaal levinud puuvillased liistikud, valdav oli ühevärviline või trükikirjaga punane riie.

Liistikud võisid olla nii rühm- kui ka pidevseesilised.

Saaremaa

Saaremaal oli liistik kasutusel ammu.

Mustjala kihelkond

Mustjala abud olid kõige arhailisemad. Neid tehti kirikuue ülaosaga sama värvi madarapunasest, harvem mustast riidest. Nad olid täisnurksetest tükkidest kokku õmmeldud, täiesti sirged ja ulatusid napilt vööni.

Karja kihelkond

19. sajandi alguses kanti siniste-mustade-kollaste-punaste-valgete-roheliste pikitriipudega lühikesi täiesti sirgeid abusid. 19. sajandi keskel hakati neid ka veidi taljesse võtma.

Püha kihelkond

Abud ehk lihvid olid triibulised. Nad olid pikemad, õmblus oli keset selga, selja- ja küljeõmbluste kohal olid vööst algavad voldid.

Kihelkonna kihelkond

Abud olid algul mustast, 19. sajandi teisel poolel ka potisinisest villasest riidest. Nad olid väga lühikesed. Piha ümbert olid nad küljeõmblustega taljesse võetud.

Jämaja kihelkond

Porstid olid tehtud meeste vestidega samast "täplikust" riidest. See oli punasekirjaline, leinakuubedel sinise- või rohelisekirjaline. Jämajas tehti neid viimati poevillastest trükimustrilistest rätikutest. Nad olid õmmeldud seeliku külge ning liibusid ümber piha.

Kirjandus

Melanie Kaarma, Aino Voolmaa. Eesti rahvarõivad, Tallinn: Eesti Raamat 1981, lk 33–34, piirkondade ja kihelkondade kaupa.

Välislingid

Maret Soorsk. "Mustriga kampsun ja vest kaunistavad rahvariiet", Oma Saar, 31. august 2007
Pöide rahvariided