Siidiredel

"Siidiredel" (originaalis "La scala di seta") on Gioachino Rossini farssooper (farsa comica) ühes vaatuses Giuseppe Maria Foppa libretole François-Antoine-Eugène de Planardi Pierre Gaveaux’le kirjutatud libreto "L’échelle de soie" (1808) järgi.

Esmaettekanne toimus 9. mail 1812 Veneetsia Teatro San Moisès. Ooperi suurepärane avamäng on tänapäeval populaarne kontsertnumber.

Rollide esmaesitajad

Maria Cantarelli (Giulia)
Gaetano dal Monte (Dormont)
Nicola de Grecis (Germano)
Raffaele Monelli (Dorvil)
Carolina Nagher (Lucilla)
Nicola Tacci (Blansac)

Ajalugu

Aastatel 1810–1813 komponeeris noor Rossini Veneetsia Teatro San Moisèle viis itaaliapärast, suuresti sentimentaalset farssooperit, alustades "La cambiale di matrimonioga" ja lõpetades "Il Signor Bruschinoga". "La scala di seta" oli selles järjekorras kolmas. Seda tüüpi lühikesed tükid olid tollal Veneetsias populaarsed. Need olid lavastuslikult lihtsakoelised, osales 5-7 lauljat. Faabulas pidi olema armastajapaar, kaks koomilist osa ja veel üks või kaks väiksemat teenija rolli. Stiil nõudis palju visuaalset komöödiat, mille esitamiseks anti mängijatele vabad käed ning improviseerimise võimalus. Nendes tükkides, võrreldes paljude teiste ooperižanridega, pidi osatäitja oskama nii laulda kui ka kaasatõmbavalt näidelda. Koomikutalent pidi olema tugevam kui lauluoskus.

Esmaettekannet ei saatnud üksmeelselt edu kuna faabula oli mõneti sarnane Domenico Cimarosa 1792. aastal komponeeritud ooperile "Il matrimonio segreto", mis oli tollal väga populaarne. Pärast kahtteist etendust jäi teos publiku vähesuse tõttu hooaja mängukavast välja. Uuslavastamise katseid tehti vaid Senigaglias (1813), Sienas (1818), Barcelonas (1823) ja Lissabonis (1825). 20. sajandil toimusid Itaalias etendused 1952. aastal Firenze Maggio Musicale Fiorentino festivalil (1952) ja Milano Piccola Scalas (1961). Esitati ka Saksamaal Schwetzingenis (1965).

Partituuri käsikirja peeti pikka aega kadunuks. Selgus, et selle omandas Rootsi muusik ja laevaohvitser Rudolf Nydahl oma muusikaliste käsikirjade kogu jaoks. Pärast tema surma 1973. aastal hindasid muusikateadlased seda kogu ning Fondazione Rossini tunnistas Rossini partituuri originaalseks. Selle järgi esitati farssi Rossini ooperifestivalil Pesaros 1988 ja hiljem 2000. aasta suvel. Sakslased kandsid teose ette 1989. aastal Rossini festivalil Wildbadis. 2002. aasta märtsis etendati teost Veneetsia Teatro Malibranis ja 2012. aastal EMTA ooperistuudio üliõpilaste poolt ettekatuna Kadrioru lossis.

Rollid

Giulia (sopran)
Dorvil (tenor)
Dormont (bass)
Blansac (bariton)
Lucilla (metsosopran)
Germano (bass)

Süžee

Tegevus toimub 18. sajandi Pariisis. Dorvil on salaja abiellunud Giuliaga. See ei klapi Giulia jõuka hooldaja Dormonti plaanidega, kes tahab neiu panna mehele oma noorele sõbrale, armeeohvitser Blansacile. Giulia ainus võimalus on probleem lahendada, äratades Blansacis huvi Giulia nõo Lucilla vastu. Blansac, keda usinalt abistab teener Germano, ronib siidiga kaetud (sammude summutamiseks) redelit mööda igal õhtul naise magamistuppa. Dorvilil on tegemist, et suhet Dormont’i eest varjata. Lõpuks tulevad Blansaci ja Lucilla kohtumised avalikuks. Dormontil ei jää midagi muud üle kui korraldada Giulia ja Dorvili pulmad.

Muusikanumbrid

Muusikapalad on komponeeritud väikesele orkestrile: kaks flööti / pikolot, kaks oboed / metsasarve, kaks klarnetit, fagott, kaks viiulit, kontrabass).

Avamäng
Giulia, Germano ja Lucille tertsett „Va', sciocco, non seccarmi!"
Germano ja Giulia duett „Lasciate l’affare”
Giulia ja Germano duett „Io so ch'hai buon core"
Dorvili aaria „Vedrò qual sommo incanto"
Giulia aaria „Il mio ben sospiro e chiamo"
Dorvili aaria „Il tuo desir secondo”
Blansaci, Giulia, Germano ja Dorvili kvartett „Sì che unto a cara sposa"
ansambel „I voti unami, la tenereza”
Lucilla aaria „Sento talor nell'anima"
Germano aaria „Amore dolcemente"
finaali ansambel „Dorme ognuno in queste soglie"

Allikad

Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, London, 1994
Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012