Karl-Johann Laurits

Karl-Johann Laurits VR II/2, VR II/3 (1. märts (18. veebruar vkj) 1892 Mätta talu, Tõstamaa kihelkond, Pärnumaa – 23. juuni^[1] või 29. juuni^[2] 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1933). Teda on nimetatud Eesti sõjaväeluure rajajaks.

Elulugu

Ta õppis Peterburis koduõpetajaks, esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti ja õppis Põhjarinde lipnikekoolis. Sõdis Daugavpilsi ja Riia lähistel nooremohvitseri, roodu- ja pataljoniülemana.

1917. aastal oli ta tegev XII armee eesti sõjaväelaste komitees Riias, olles mõnda aega, juunist 1917 komitee esimees. Hiljem oli ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindaja Põhjarinde staabis.

1918. aastal tuli ta Eestisse ning ta määrati 16. novembrist 1918 Kaitseliidu Pärnu ja Pärnumaa maleva ülemaks.

Vabadussõja puhkedes saadeti ta aprillis 1919 Pärnu kaitsepataljoni. 9. jalaväepolgus oli leitnant Laurits II pataljoni ülem. Ta võitles Lõunarindel nii Läti kui ka Nõukogude Venemaa Punaarmee ning Landeswehriga.

1920 – 15. märtsini^[3] 1921, oli Karl Laurits Politsei Peavalitsuse ülem.

31. jaanuarist 1928 kuni 1. juulini 1934 oli sõjaväeluure ülem (Kindralstaabi, hiljem Kaitseväe staabi, II osakonna ülem).

1. juunil 1934. aastal määrati ta kaitseväe esindajaks Prantsusmaal ja Belgias arvates 1. juulist samal aastal.^[4]

Arreteeriti NKVD poolt 20. septembril 1940 ja hukati Tallinnas 23. juunil 1941.^[1] Teistel andmetel hukati 29. juunil.^[2]

Vabadussõja teenete eest anti Lauritsale II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusrist ning Läti Karutapja III järgu orden.

23. juunil 2010 avati Tõhelas Lauritsa sünnikodus Mätta talus temale mälestusmärk.^[5]

Karl Lauritsale kuulus Mätta talu Männikuse külas Tõstamaa vallas^[6]

Abikaasa alates 24. juunist 1920 Maria Laurits (sündinud Kangur, 1896–1981), tütar Naima Laurits (1921–1991) ja poeg Orm Laurits (1924–1999).

Karl-Johann Laurits oli korporatsioon Ugala vilistlane.