Kägistamine (zooloogia)
Kägistamine on mitme maoliigi kasutatav saaklooma surmamise meetod, mille korral saaklooma ümber keerdunud madu pigistab kinni oma haardes oleva looma vereringe, põhjustades seeläbi saaklooma surma.[1] Madusid, kes seda surmamisviisi kasutavad, nimetatakse kägistajamadudeks.
Saaklooma surmavad kehakeerdudega kägistades näiteks boalased, püütonlased, maisi-roninastik, Bogerthopis, kuningmadu ja jämepeamadulastest Pseudoboa.
Kuna kehakeerdudega kägistamine võimaldab madudel ohutumalt kinni püüda ja süüa enda suurusega võrreldes suuremaid loomi kui nende esivanemad sisalikud seda suutsid,[1] siis on sellise käitumise teke olnud maoliste adaptiivse radiatsiooni üheks võtmeinnovatsiooniks ehk kohastumuslikuks läbimurdeks.[2] Selline käitumine on olnud loodusliku valiku poolt soositud ning tänapäeva madude kujunemisel üheks oluliseks teguriks, aidates tõenäoliselt kujundada ka madude mõnd anatoomilist iseärasust.[2]
Kägistavad maod on tavaliselt mittemürgised ning selline käitumine on omasem evolutsiooniliselt primitiivsematele liikidele[3] (boalased, anakondad, püütonid jt). Samas kuulub kägistavate madude hulka ka mürkmadusid.[3]
Erinevad maoliigid võivad kehakeerdudega kägistamisel kasutada erinevaid meetodeid: osad üksnes kägistavad, teised hammustavad ja kägistavad. Maod võivad kehakeerud ka ümber surnud saaklooma keerata.[3]
Varem on olnud kehakeerdudega kägistamisel surmamise mehhanism ebaselge. Levinud arvamuseks on olnud, et saakloom sureb lämbumise tõttu, kuna kägistava mao pigistus surub kokku saaklooma kopsud ega lase sel hingata. Veel on arvatud, et kägistamise tõttu saaklooma kehas tõusev rõhk häirib südame tööd ja põhjustab selle seiskuse.[4][5] Anakondade saagiks langenud kapibaarade, kaimanite ja hirvede vigastuste põhjal arvatakse, et lühiajaline, kuid tugev kägistus võib murda ka saaklooma kaela või selgroo, paralüseerides või tappes niimoodi saagi.[4] Praeguseks arvatakse, et surma põhjustab tõenäoliselt kägistamisel saaklooma vereringe kinnisurumine.[1]
On ka leitud, et kägistavad maod tunnetavad oma saagi südamelööke ning reguleerivad vastavalt sellele oma haarde tugevust ja kestust.[6]
Inimene saakloomana
[muuda | muuda lähteteksti]Inimesed ei ole madudele saakloomaks. Kuid on teada üksikuid juhtumeid, mil kägistajamadu on rünnanud väiksemat kasvu inimest.
Zooloog Aleksei Turovski meelest võivad inimesed (kuni 35 kg kaaluvad) teoreetiliselt saakloomaks olla kahele maoliigile: hiidanakondale ja aasia võrkpüütonile.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Boback, S. M.; McCann, K. J.; Wood, K. A.; McNeal, P. M.; Blankenship, E. L.; Zwemer, C. F. (2015) "Snake constriction rapidly induces circulatory arrest in rats". The Journal of Experimental Biology, 218 (14): 2279–2288.
- ↑ 2,0 2,1 Greene, H. W.; Burghardt, G. M. (1978) "Behavior and phylogeny: constriction in ancient and modern snakes." Science, Vol. 200, No. 4337, lk 74-77.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Willard, D. E. (1977) "Constricting Methods of Snakes." American Society of Ichthyologists and Herpetologists (ASIH), Copeia, Vol. 1977, No. 2, lk 379-382.
- ↑ 4,0 4,1 Moon, B. R.; Mehta, R. S. "Constriction Strength in Snakes", veebiversioon (vaadatud 02.07.2016)
- ↑ Moon, B. R. (2000) "The mechanics and muscular control of constriction in gopher snakes (Pituophis melanoleucus) and a king snake (Lampropeltis getula).", Journal of Zoology, 252, lk 83-98
- ↑ Boback, S. M.; Hall, A. E.; McCann, K. J.; Hayes, A. W.; Forrester, J.S.; Zwemer, C. F. (2012) "Snake modulates constriction in response to prey's heartbeat", Biology Letters, Vol. 8, No 3, lk 473-477.
- ↑ Turovski lood. Tallinna Loomaaia roomajate koda, Tallinna TV, Veebiversioon (vaadatud 04.01.2014)