Filipp Starikov
Filipp Nikanorovitš Starikov (vene keeles Филипп Никанорович Стариков; 14. november (vkj 2. november) 1896 Vjatka kubermang – 2. oktoober 1980) oli Nõukogude Liidu väejuht, kindralleitnant.
Ta alustas sõjaväeteenistust 1915. aastal Esimeses maailmasõjas Rumeenia rindel. Aastast 1918 oli ta Punaarmee koosseisus ida- ja lõunarindel rühmakomandör, kus sõdis valgekaartlaste ja basmatšidega. Pärast jalaväekomandöride kursuste lõpetamist juhtis ta roodu. Aastast 1928, pärast taktikaliste kursuste lõpetamist, asus ta juhtima pataljoni. Aastal 1931 määrati ta diviisi staabiülemaks ja seejärel polgukomandöriks. Aastal 1937 juhtis ta laskurdiviisi, aga aastal 1938 edutati ta 9. laskurkorpuse komandöriks.
Aastatel 1939–1940 võttis ta osa Talvesõjast, misjärel sai ta kindralmajori auastme.
Sõjas Saksamaaga 1941. aastal juhtis ta algul 23. armee 19. laskurkorpust, tõrjudes Leningradile suunatud rünnakuid. Sama aasta novembris ülendati ta 23. armee juhataja asetäitjaks. Detsembris aga määrati ta juba Volhovi Sinjavinovi grupi 8. armee juhataja asetäitjaks.
1942. aasta aprillist kuni sõja lõpuni juhtis ta 8. armeed. Ta võttis Volhovi rinde koosseisus osa Leningradi blokaadi vabastamisest ning novembris 1942 ülendati ta kindralleitnandiks.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (November 2020) |