Ecce homo

See artikkel räägib piiblitsitaadist; Tiziani maali kohta vaata artiklit Ecce Homo (Tizian); Nietzsche raamatu kohta vaata artiklit Ecce homo (Nietzsche)

*Ecce homo*. Caravaggio (Michelangelo Merisi), u 1605

*Ecce homo* skulptuur Meaux' katedraalis. 16. sajand

Ecce homo (ladina keeles 'Ennäe inimest!'; kreekakeelses originaalis on Ἰδοὺ ὁ ἄνθρωπος) on Uue Testamendi järgi (Johannese 19:5) sõnad, mis Pontius Pilatus ütleb Jeesuse üle peetud kohtumõistmise ajal – pekstud, okaskrooniga kroonitud ja purpurkuube riietatud kohtualust juutidele näidates.

Tähendus

Neid sõnu on teoloogid tõlgendanud erinevalt. Näiteks ühe seletuse kohaselt Pilaatus lihtsalt väljendab oma kaastunnet ilmselt ohutule Jeesusele ja distantseerib ennast juutide süüdistustest. Teise versiooni kohaselt pidi nii algama kurjategija vabakslaskmisvormel, mille aga ülempreestrid ja sulased katkestasid hüüetega "Löö risti!". On leitud ka viiteid sellele, et Jeesus on teatud mõttes täiuslik inimene või inimlikkuse kehastus või Inimese Poeg. Vähem levinud tõlgenduse kohaselt on tegu varjatud viitega Vanale Testamendile, kus (1. Saamueli 9:17) Issand samade sõnadega tutvustab Saamuelile Sauli kui Iisraeli uut kuningat. Pole aga selge, kas seda tuleb käsitleda kui kuningakspühitsemise mõnitavat paroodiat või tunnistust, et Jeesus tõepoolest ongi Messias.

Samuti nimetatakse nii kunstiteost, mis kujutab piitsutatud ja okaskrooniga Jeesuse rahva ette toomist ristilöömise eel.

Neid sõnu kasutab ka Friedrich Nietzsche oma autobiograafia "Ecce homo" pealkirjas.

Ecce homo motiiv kunstis

Kirjeldus

Kristlikus kunstis on seostub selle väljendiga kaks pilditüüpi:

Johannese evangeeliumi 19. peatüki jutustava sisuga illustratsioon, millel on kujutatud Pontius Pilatus ja Jeesus, samuti pilkav rahvahulk, taustal Jeruusalemma vaade.
harduspilt, millel on kujutatud Jeesus seisva täis- või poolfiguurina. Ta kannab purpurmantlit, niuderätikut, okaskrooni ja okaste haavasid peas (kui kujutatud on ka ristilöömise naelahaavad ja küljehaav, on tegemist Valumehe pilditüübiga, aga kui Jeesus on kujutatud istuvana, on tegemist puhkava Kristuse motiiviga – võib juhtuda, et neidki peetakse ekslikult ecce homo harduspiltideks).^[1]

Motiivi ajaloost

Ecce homo stseeni esimesed kujutised ilmuvad Süüria ja Bütsantsi kujutavasse kunsti 9. ja 10. sajandil. Keskaegsed Lääne-Euroopas loodud kujutised esitavad ecce homo motiivi enamjaolt okaskrooniga kroonimisest ja Kristuse pilkamisest jutustavates stseenides (näiteks Egberti käsikirjas või Echternachi evangeliaaris).

Motiivi kasutus muutub populaarseks ja laieneb 15. ja 16. sajandil, mil õhtumaise vagaduse keskmeks saab Kristuse kannatuslugu. Teatriajaloost on teada sellel perioodil etendatud kannatusmängud ning ka illustratsioonis muutub oluliseks stseenide usutavus ja väljendusrikkus, mis käib ka kannatusloosse kuuluva ecce homo stseeni kohta. Tuntud näited on pildid Albrecht Düreri ja Martin Schongaueri graafikaseeriates. Eriti Prantsusmaal sai tavaliseks esitada kirjakoht skulptuuri või skulptuurigrupina; luuakse ka tahvelmaale (Hieronymus Bosch, Hans Holbein vanem).

Harduspildi motiivina tõuseb kannatava Jeesuse kuju esile hiliskeskajal. Erinevalt jutustavast pildist on harduspildi idee kaasata vaataja emotsionaalselt vahetult kannatusloo sündmustesse ja võimaldada tal isiklikult suhestuda nähtuga. Seetõttu on Jeesuse figuur isoleeritud ja esile tõstetud teiste stseeniga seotud isikute hulgast kõigis kolmes tüübis (Valumees, puhkav Kristus, ecce homo). Motiivi kasutati ka pärast 16. sajandit, näiteks Jacques Callot' ja Rembrandt van Rijni trükigraafikas, hilisrenessansi ja baroki maalikunstis (Tizian, Caravaggio, Correggio, Peter Paul Rubens) ja barokkskulptuuris.

19. ja 20. sajandil laiendati ecce homo motiivi sisu ja tähendust inimese kannatamisele ja väärtustamisele vägivalla ja sõdade kontekstis laiemalt. Näiteks olgu Lovis Corinthi hilisloomingusse kuuluv "Ecce homo" (1925), millel on Jeesus koos valges kitlis Pilatusega ja ühe sõduriga pealtvaatava rahvahulga vaatepunktist, ja Otto Dixi "Ecce homo", autoportree okastraadi taga (1948).