David Sanford

David H. Sanford (sündinud 13. detsembril 1937 Detroitis Michigani osariigis) on USA päritolu filosoof. Ta on tegelnud peamiselt põhjuslikkuse, järeldamise, uue induktsioonimõistatuse, ebamäärasuse ja osa mõistega.

Ta sai doktorikraadi 1966 Cornelli Ülikoolist. Ta õpetas 1963–1970 Dartmouth College'is ja 1970. aastast Duke'i Ülikoolis, 1978–2009 professorina. Praegu on ta Duke'i Ülikooli emeriitprofessor.

Looming

Taju esmased objektid

Artiklis "The Primary Objects of Perception" vaatleb Sanford meelte ja meelteobjektide vahelisi suhteid ja defineerib vahetu tajumise.

James Opie Urmson ütleb ettekandes "The Objects of the Five Senses", et nägemise objekte, mis on kõige sarnasemad helide ja lõhnadega, pole alust pidada nägemise esmasteks objektideks ega pärisobjektideks ning nägemise puhul ei ole midagi analoogset helide ja lõhnadega. Geoffrey Warnock ütleb raamatus "Berkeley", et a) kui midagi üldse kuuldakse, siis kuuldakse paratamatult heli; b) helisid saab ainult kuulda; c) on loogiliselt paratamatu, et kui ma üldse kuulen, siis ma kuulen heli. Sanford ütleb, et väide a) on väär, sest kuuldakse ka asju, mis heli tekitavad (George Berkeley vastuväide, et selleks on vajalik eelnev asja ja heli seostamine, ei pea paika). Väide b) tähendab, et helid on kuulmise pärisobjektid, nii nagu lõhnad ja maitsed on vastavalt haistmise ja maitsmise pärisobjektid. Urmson peab silmas, et helid ja lõhnad on kolmemõõtmelised objektid, mis on ajas püsivad ja mida tavaliselt tekitavad mingid kehad või sündmused. Värvused ega välimused ei ole lõhnade ja helidega selles suhtes analoogsed. Analoogsemad on sähvatused, prožektorikiired, halod jms. Erinevalt Urmsonist leiab Sanford, et viimaseid on usutav pidada nägemise pärisobjektideks. Väide c) tähendab, et helid on kuulmise esmased objektid. Sanfordi järgi helide kui kuulmise objektide pärisus ja esmasus ei tulene teineteisest. Urmson ütleb, et pole usutav, et sähvatused jne on nägemise pärisobjektid, sest nähakse ka asju, mille juures midagi taolist ei ole. Aga see argument ei käi mitte pärisuse, vaid esmasuse kohta, ning näitab, et sähvatused jne ei ole nägemise esmased objektid; jääb kahtlaseks väide, et sähvatused jne ei ole nägemise pärisobjektid. Sanford nõustub Urmsoni väitega, et nägemise puhul ei ole midagi täiesti analoogset, kuid ei nõustu järeldusega, et ei saa olla kõigi meelte jaoks ühtset tajuteooriat. Urmson ei näita ju, et nägemisel ei ole esmaseid objekte.

Sanford defineerib: C on mingi meele tajutavate esmaste objektide klass siis ja ainult siis, kui 1) mis tahes füüsilise eksistendi tajumine selle meelega nõuab klassi C mõne elemendi tajumist; 2) klassi C elemendid on füüsilised eksistendid; 3) kui selle meelega tajutakse, siis tavaliselt saab välja tuua klassi C mõne elemendi, mida tajutakse; ja 4) klassi C ükski pärisalamhulk ei rahulda neid kolme tingimust. Füüsilised eksistendid on kõik olemasolevad asjad, mis saaksid olemas olla ka maailmas, kus teadvusega olendeid ei ole. (Sanford kasutab David Armstrongi terminit, kuid ei eelda otsest realismi, vaid ainult seda, et füüsilisi eksistente mõnikord tajutakse.) Helid täidavad kuulmise puhul tingimust 1). Heli tekitavad kehad seda tingimust ei täida, sest kui peaks olema helid, mida ei tekita kehad, siis on võimalik kuulda füüsilist eksistenti (heli), mis ei ole heli tekitav keha. Nii tingimus 1) kui ka tingimus 3) välistavad kuulmeluud ja teo ripsmed, samuti nägemise puhul silma läätse kaudu siseneva ja võrkkestal kujutist tekitava valguse (mõnede filosoofide järgi sel puhul tingimus 1) täidetud, tingimus 3) aga igatahes mitte). Tingimusi 1)–3) täidab ka helide pluss viiulite klass, selle välistab aga tingimus 4). Tingimus 4) jätab järele ainult need helid, mida kuuldakse, sellepärast ongi juttu tajutavate esmaste objektide klassist. Järgnev definitsioon võimaldab öelda, et kuulmise esmaste objektide klass on kõigi helide klass: C on mingi meele esmaste objektide klass siis ja ainult siis, kui 1) iga selle meele tajutavate esmaste objektide klassi element on C element; 2) iga asi, mis oleks selle meele tajutavate esmaste objektide klassi element, kui ainult seda selle meelega tajutaks, on C element; 3) ükski C pärisalamhulk neid tingimusi ei täida. Nüüd võib lihtsalt öelda, et kuulmise esmased objektid on helid, lõhnad on haistmise esmased objektid ja maitsed on maitsmise esmased objektid.

Esmase objekti definitsioonist tuleneb, et kõike, mida tajutakse mingi meelega, millel on esmased objektid, tajutakse mõne esmase objekti tajumise kaudu. Kui peaksid olemas olema põhjustamata helid, kõlaksid need samamoodi nagu tavalised helid. Seega kuuluvad aistingukvaliteedid esmaselt esmaste objektide juurde. Asjadel, mis pole esmased objektid, on aistingukvaliteedid suhte tõttu esmaste objektidega, millel need on. Kui nägemisel on esmased objektid, on need niisugused füüsilised eksistendid, mille nägemine on visuaalselt eristamatu mis tahes füüsiliste eksistentide nägemisest.

George Berkeley järgi ei taju me nägemisega vahetult mitte midagi peale valguse, värvuste ja kujude. Richard Sorabji järgi me saame lihtsalt öelda, et nähakse, siis ja ainult siis, kui nähakse värvust, heledust või tumedust. D. M. Taylor väidab, et kui A üldse näeb, peab ta nägema värvust, kuju, heledust ja tumedust. Neil on aga raske näha valgust, värvusi ja kujusid eraldi või koos nägemise esmaste objektidena. Kui pidada valguse nägemise juhtumiteks ainult neid, mille puhul ollakse valmis ütlema, et nähakse valgust, siis paljud nägemise juhtumid ei sisalda valguse nägemist, nagu Urmson ütlebki. Ja kui pidada värvuse või kuju nägemise juhtumiteks ainult neid, mille puhul ollakse valmis ütlema, et nähakse värvust või kuju, nimelt neid, mille puhul pannakse tähele, millist kuju või värvust nähakse, siis paljudel juhtudel, kui ei nähta valgust, ei nähta ka värvust ega kuju. Siin aitab võib-olla J. W. Roxbee Coxi väide, et iga kord, kui me midagi näeme, siis me tajume otseselt, et sel on mingisugune värvusomadus, kuigi ei pruugi otseselt tajuda, et sel on mingi kindel värvusomadus. Otseselt tajutakse, et asjal on mingi omadus või tunnus või et mingi asjade seis on olemas, juhul kui see tajumine ei kätke tajumist, et sel asjal on teised omadused, mis tema jaoks viitavad esimese omaduse, tunnuse või asjade seisu olemasolule. Roxbee Coxi järgi kätkeb teatud meelega tajumine alati teatud tunnuste, nimelt selle meele võtmetunnuste tajumist. Nägemise puhul on see mingi värvusomadus (st valgustatus, heledus, sära, valguse ja varju varjund, tuhmus, värvitoon, helendus jne). Sellel vaatel on see raskus, et see eeldab, et nägemine eeldab tajumist, et miski on tõsi, seega ka uskumust (mida näiteks Fred Dretske eitab). On aga võimalik Roxbee Coxi teesi modifitseerides sellest raskusest mööda minna. Selleasemel et öelda, et iga taju kätkeb tajumist, et millelgi on mingi võtmeomadus, ütleme, et iga tajumine kätkeb millegi sellise tajumist, millel on mõni võtmeomadus. Ei saa siiski öelda, et nägemise esmased objektid on need objektid, millel on värvusomadused, sest mõnedel asjadel on värvusomadused tuletatult, st ainult sellepärast, et need on mõnedel teistel asjadel. Läbipaistmatu laud on punane ainult sellepärast, et vähemalt osa selle pinnast on punane laotus; aga mitte ümberpöördult. Punane laotus ei pea olema isegi pind; füüsiliselt eksisteeriv värviline laotus, mis ei oleks pind, oleks visuaalselt eristamatu värvilisest laotusest, mis on pind. Värviliseks laotuseks või värviliseks laiguks on sageli nimetatud meeleandmeid. Kui meelteandmed ei ole või võivad mitte olla füüsilised eksistendid, siis nad ei ole nägemise esmased objektid, küll aga on usutavad kandidaadid füüsiliselt eksisteerivad värvilised laotused. "Värviline" võib olla ka valge, must või hall ja "laotus" võib olla ka tähnid, jooned, punktid jne. Värvilise laotuse nägemine ei nõua millegi muu nägemist. Kui on olemas täiesti uskumusevabad nägemise juhtumid, siis värvilise laotuse nägemine ei nõua isegi mitte nägemist, et millelgi on mingi värvusomadus. Kas on tõsi, et füüsilist eksistenti pole võimalik näha, nägemata värvilist laotust? Me näeme küll asju, mis pole värvilised laotused ja mille pinnaks pole värvilised laotused. Läbipaistvaid värvituid asju nähakse mõnikord valguse murdumise tõttu, aga nende nägemine kätkeb ikkagi värviliste laotuste nägemist. Näiteks turbulentset õhku kuuma radiaatori kohal nähakse sellepärast, et nähakse mõnd värvilist pinda selle taga. Kas sähvatuse nägemine kätkeb alati värvilise laotuse nägemist? Kui iga laotust, millel on mõni värvusomadus Roxbee Coxi mõttes, lugeda värviliseks laotuseks, siis saab kaitsta jaatavat vastust. Aga see pole vajalik, sest kui sähvatusi jne ei saa ilma liigse pingeta värvilisteks laotusteks pidada, võib nad eraldi nägemise esmaste objektide hulka arvata. Siis küll kaob analoogia kuulmise, haistmise ja maitsmisega selles suhtes, et nägemise esmaste objektide klass ei ole homogeenne. Aga ikkagi on see klass olemas ja paljud nähtavad asjad sellesse ei kuulu.

Kui küsida, mis on kompimise primaarsed objektid, siis tuleb küsida, millised tajuomadused kompimise alla arvata. Richard Sorabji järgi on puudutamise alla arvatavatele võimetele ühine ainult see, et puudub ilmne lokaliseeritud organ. Roxbee Coxi järgi tuleb välja, et kompimismeele esmased objektid on need kehaosad, mida selle meele kasutamisel tajutakse. Siis erineb kompimine ülejäänud neljast meelest selle poolest, et need kehaosad ei ole taktiilsete aistitavate omaduste esmased kandjad. Teised asjad ei ole karedad, siledad, kõvad, pehmed, kandilised, ümmargused jne mitte sellepärast, et kehaosadel on need omadused. Selle erinevuse vältimiseks võib muuta tajutavate esmaste objektide klassi tingimust 1), välistades tajumisel kasutatavad kehaosad ning defineerides välised esmased objektid. Teiste meelte puhul oleksid need samad esmased objektid, puudutamise puhul aga oleksid need mitmesugused. Esimene definitsioon näitas puudutusmeele ühtsust, väliste esmaste objektide mõiste aga mitmekesisust. Puudutusmeele liike eristavad erinevad välised esmased objektid. Nii-öelda rõhumeele puhul suhtuvad puudutatavad laotused puudutavatesse pindadesse samamoodi nagu värvilised laotused värvilistesse pindadesse. Teiste konkreetsete meelte seas puudutusmeele all on soojusmeel, mille välised esmased objektid on temperatuurid ja temperatuuride vahed, ning suhtelise niiskuse, keemiliste lisandite ja elektrilaengute tajumise meel. Oma liigeste ja lihaste asendite ja liigutuste otsese taju meelel või meeltel (propriotseptsioonil) ei ole väliseid esmaseid objekte. Neid meeli saab kergemini paigutada kompimise kui puudutamise alla. Kui pole esmaste ja mitteesmaste objektide eristust, siis ei ole erilist mõtet nende seesmisi esmaseid objekte piiritleda.

Järgnev vahetu taju definitsioon kasutab meele esmase objekti ja põhjusliku vahenduse mõistet. Põhjuslik vahendus olgu defineeritud nii: A tajub X-i Y-i põhjuslikul vahendusel siis ja ainult siis, kui 1) A tajub Y-it, 2) Y-i eksisteerimine või omadused on X-i otsesed või kaudsed tagajärjed; ja 3) A tajub X-i vähemalt osalt selle tõttu, et tingimused 1) ja 2) on täidetud. Vahetu taju defineerib Sanford lihtsuse mõttes lihtsalt esmaste objektide kohta (kui seesmised ja välised esmased objektid on erinevad, tuleb definitsiooni modifitseerida): A tajub entiteeti X vahetult siis ja ainult siis, kui 1) X on mingi meele esmane objekt; 2) A tajub X-i selle meelega; ning 3) ei ole sellist tingimusi 1) ja 2) täitvat objekti Y, et A tajuks X-i Y-i põhjuslikul vahendusel. Tingimuse 1) tõttu ei nähta vahetult näiteks mitte lauda, vaid laua pinda. Tingimuse 3) tõttu ei kuulda näiteks klaveri heli raadio kuulamisel vahetult. Objekti vahetu taju definitsiooni saab laiendada ka faktide, omaduste, suhete, sündmuste jne vahetule tajule: näiteks A tajub vahetult, et P, siis ja ainult siis, kui 1) A tajub, et P, ja 2) A tajub vahetult kõiki entiteete, mille olemasolu järeldub väitest, et P. Vahetu taju iga liigi puhul on vastav vahendatud taju, st mittevahetu taju. Sanford eristab objektide vahetut ja vahendatud taju ainult teoreetilisel otstarbel ega väida, et tavakeeles sellist eristust oleks: sellest eristusest ei järeldu, et "tajul" oleks kaks tähendust. materiaalseid esemeid ei tajuta vahetult.

See eristus aitab Sanfordi arvates vastata kahele tajufilosoofia teineteisest sõltumatule küsimusele: 1) milles vahetu taju seisneb? kas saab anda vahetu taju adekvaatse üldise filosoofilise teooria või analüüsi? 2) millises suhtes on vahetu ja vahendatud taju? kas saab anda vahendatud taju adekvaatse üldise filosoofilise teooria või analüüsi, tuginedes üksmeelele konkreetsetel juhtudel selles, mida tajutakse vahetult? Sanford püüdis defineerida vahetu taju nii, et definitsioon ei sõltuks vastusest küsimusele 1). Kausaalse tajuteooria pooldajate järgi peab vahetu taju analüüs mainima põhjuslikku seost vahetult tajutava ja tajuja vahel. See on sõltumatu põhjuslikust seosest vahendatud taju puhul. Meelteandmeteteooria pooldajate järgi peab vahetu taju analüüs osutama entiteetidele, mis ei ole füüsilised eksistendid (meelteandmed ei ole füüsilised eksistendid). Nad võivad ka öelda, et vahetu taju puhul peetakse meelteannet ekslikult esmaseks objektiks (mis on füüsiline entiteet). Argumendina võivad nad viidata võimalikule vahetu taju ja täieliku hallutsinatsiooni fenomenilisele eristamatusele. Vahendatud ja vahetu taju eristamatus siin argumendiks ei sobi, küll aga näitab see, et pole alust postuleerida meelteandmete vastavust tajuobjektidele, mis ei ole esmased objektid.

Teooriatel, mis analüüsivad taju uskumuse omandamise kaudu, on Fred Dretske ja William Kneale'i kriitika järgi probleeme loomade ja imikute tajuvõimetega, ning David Armstrong, Roxbee Cox ja F. N. Sibley möönavad seda. Aga see, et näiteks loomadel ei ole uskumusi näiteks autode kohta, ei räägi vastu taju uskumuseomandamise teooriale, kui see piirdub vahetu tajuga: küsimus on ainult uskumustes näiteks helide kohta, mis võivad algelisel kujul olla ka loomadel. On siiski vahetu taju juhtumeid, mille puhul tundub, et nad ei kätke mitte mingite selliste uskumiste omandamist, mis eeldavad esmaste objektide olemasolu. Kui keegi tegelikult kuuleb heli või tegelikult näeb ekraanile projitseeritud värvilist kujundit, võib ta pidada seda hallutsinatsiooniks või siis jääda kahevahele, kas tegu on hallutsinatsiooniga. Sellisel juhul aitavad kontrafaktuaalid kujul "Kui ma usuksin, et X, siis ma usuksin, et ma tajun Y-it": näiteks kui tajuja oleks uskunud, et tajutingimused on normaalsed, siis ta oleks uskunud, et naabruses on heli. Kui aga mõned tajuvad olendid pole uskumusteks võimelised, siis kontrafaktuaalid ei aita mõista, miks me peame neid tajuvõimelisteks. Need näited ei ole aga vastunäideteks teooria puhul, mille järgi taju nõuab uskumust ainult juhul, kui tajujal on teatud teised uskumused.

Tajureegel olgu defineeritud nii: tajureegel ütleb, millistel tingimustel millegi tajumisest piisab millegi muu vahendatud tajumiseks. Konkreetsed tajureeglid on sageli kergesti sõnastatavad post factum. Näiteks ma kuulen autot sellepärast, et ma kuulen auto heli. Aga adekvaatseid üldisi tajureegleid on väga raske sõnastada. Ei saa öelda: "Kui kuuldakse X-i tekitatud heli, siis kuuldakse X-i", sest klaveri tekitatud heli tekitab ka klaveris olev haamer, kuid kuuldakse klaverit, mitte haamrit. Nüüd võib küsida: millistel asjaoludel tajutakse vahendatult X-i selletõttu, et tajutakse vahetult Y-it, kus Y on X-ist täiesti eraldi (seega mitte ka selle osa)? On vähemalt kolm juhtumit. Esiteks, X tekitab Y-it (enamik vahendatud haistmise ja maistmise ja paljud vahendatud kuulmise juhtumid on sellised). Nägemise üldised tajureeglid peaksid ütlema, millal sähvatuse või valgusvihu nägemine on auto nägemine ja millal aurusaba nägemine on lennuki nägemine. Teiseks, Y-i olemasolu on X-i olemasolust põhjuslikult sõltuv, kuigi X ei tekita Y-it. Kuulmise üldised tajureeglid peaksid ütlema, millal kõlari helide kuulmine on inimese või pilli helide kuulmine; nägemise üldised tajureeglid peaksid rääkima fotodest, televisioonist, udukambritest ja elektronmikroskoopidest. Kolmandaks, Y-i mõned tunnused, näiteks asukoht ja konfiguratsioon, on X-i põhjusliku mõju all, kuigi Y-i olemasolu ei sõltu asjassepuutuval kombel X-i olemasolust. (Näiteks kui inimene on oma riided ise teinud, siis on riiete olemasolu küll temast põhjuslikult sõltuv, kuid see ei puutu sellesse, millistel asjaoludel teda nähakse selle tõttu, et nähakse tema kübara ja kuue pinna osi.) Nägemise üldised tajureeglid peavad seletama, miks me näeme inimesi riietes, kuid mitte sulgi padjas ja veini lähkris (Roderick Firthi näide). On mõeldav nägemise kausaalne kriteerium, mis ei eelda vahetu nägemise kausaalset teooriat. Teine küsimus oleks: millistel asjaoludel tajutakse midagi vahendatult selle tõttu, et tajutakse otseselt midagi, mis on selle osa? Näiteks kui suurt osa millestki peab nägema, et saaks öelda, et nähakse seda? Vastus oleneb kontekstist. John Austin leidis, et kui paber on laual ja me näeme kõiki selle servi, siis me näeme kogu paberit, ja G. E. Moore nõustuks sellega. Moore'i järgi on selleks, et näha kogu läbipaistmatut eset, tarvilik, et oleks näha suur osa eseme piirist, kuigi võib-olla mitte siis, kui nähakse kaugelt maja metsas. Analoogselt nõuab Fred Dretske, et ese oleks vahetust ümbrusest visuaalselt eristatud, ja J. F. Soltis, et see oleks taustast eristatud. Aga vahetu nägemine ei nõua piiride nägemist. Kui mustkunstniku abiline on üleni mustas sametis ja seisab mustast sametist eesriide ees, siis tema piirjooni ei nähta, ometi aga nähakse musta laotust, mis on osa tema ülikonna pinnast.

John Langshaw Austini raamatus "Sense and Sensibilia" on toodud arutlus, mis mõnedele filosoofidele muret teeb: "A näeb täppi. See täpp on täht. Järelikult A näeb tähte." George Warnocki järgi on see arutlus kehtiv, kuid selle loogiline vorm ei ole triviaalne: "täpp on täht" tähendab, et täht paistab praegu täpina, ning sellest järeldub, et A näeb tähte, sest kui ma näen seda, millena X paistab, siis ma näen X-i. Selle viimase printsiibi seab Sanford küsimärgi alla: kui peen kiri paistab mulle arusaamatu kribuna, kas ma siias näen peent kirja? Sanford pakub, et lauset "see täpp on täht" tuleb tõlgendada mitteüldise tagantjärele tajureeglina: "selle täpi nägemine on tähe nägemine". Tegude ja sündmuste individueerimise kohta on erinevaid teooriaid. Alvin Goldmani tasandigenereerimise teooria järgi genereerib vahetu taju akt konventsionaalselt numeeriliselt erineva vahendatud taju akti. Donald Davidsoni järgi on üks sündmus, mis on nii vahetu taju akt kui ka vahendatud taju akt; siis "see täpp on täht" tähendab et täpi nägemine on sama sündmus mis tähe nägemine. Tajureegli sõnastamine ei seleta, miks seda reeglit aktsepteeritakse. Üldist reeglit siin ei saa anda.

Publikatsioone

Disjunctive Predicates. – American Philosophical Quarterly, 1970
Borderline Logic. – American Philosophical Quarterly, 1975
The Direction of Causation and the Direction of Conditionship. – The Journal of Philosophy, 1976
The Primary Objects of Perception. – Mind, 1976, kd 85, nr 338, lk 189–209.
Superfluous Information, Epistemic Conditions of Inference, and Begging the Questions. – Metaphilosophy, 1981
Independent Predicates. – American Philosophical Quarterly, 1981
Can There be One-Way Causal Conditionship? – Synthese, 1988
If P, Then Q: Conditionals and the Foundations of Reasoning, Routledge, 1989; teine trükk 2003
The Problem of the Many, Many Composition Questions, and Naive Mereology. – Nous, 1993
Causation and Intelligibility. – Philosophy, 1994
A Grue Thought in a Bleen Shade: Grue‚ as a Disjunctive Predicate. – Douglas Stalker (toim). Grue: Essays On The New Riddle of Induction, Open Court 1994.
Implication. – Cambridge Dictionary of Philosophy, 1995
Inference. – Cambridge Dictionary of Philosophy, 1995
Temporal Parts, Temporal Portions, and Temporal Slices: An Exercise in Naive Mereology. – Acta Analytica, 1996
Vague Numbers. – Acta Analytica, 2002
Fusion Confusion, Reply to Mr. Aranyosi. – Analysis, 2003
Distinctness and Non-identity. – Analysis, 2005
Causation. – Blackwell Companion to Metaphysics, 2. trükk, 2009
Determinates vs. Determinables. – Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2011
Can a Sum Change its Parts? – Analysis, 2011

Välislingid