Burgundia ringkond
Burgundia ringkond (saksa keeles Burgundische Kreis, hollandi Bourgondische Kreits, prantsuse Cercle de Bourgogne) oli Saksa-Rooma riigi ringkond, mis loodi aastal 1512 ja suurenes märkimisväärselt aastal 1548. Lisaks Burgundia vabakrahvkonnale (tänapäevane Franche-Comté) kattis Burgundia ringkond laias laastus Madalmaad, s.o alad, mis on nüüd tuntud kui Holland, Belgia ja Luksemburg ning külgnevad osad Prantsuse Nord–Pas-de-Calais' piirkonnast.
Ringkonna territoriaalset ulatust kärbiti märkimisväärselt 17. sajandil Seitsme Ühendatud Provintsi eraldumisega aastal 1581 (tunnustatud 1648) ja Burgundia vabakrahvkonna annekteerimisega Prantsusmaa poolt aastal 1678. Keiserliku territooriumi okupeerimine Reini jõest läänes ja sellele järgnenud annekteerimine revolutsioonilise Prantsusmaa poolt 1790. aastatel tegi tegelikult ringkonna olemasolule lõpu.
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 1548. aasta Augsburgi Riigipäeva olid ringkonnas järgmised territooriumid:
Seitseteist provintsi
[muuda | muuda lähteteksti]- Artois' krahvkond, loovutati Prantsusmaa poolt aastal 1493, annekteeriti Prantsusmaa poolt aastal 1659.
- Brabanti hertsogkond, sealhulgas Antwerpeni markkrahvkond.
- Drenthe krahvkond, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Flandria krahvkond.
- Lääne-Friisi isandkond, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Groningeni isandkond, mis koosnes endisest Ommelandenist, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579, ja Groningenist, mis ühines Ühendatud provintsidega aastal 1594.
- Gelderni hertsogkond, mis, välja arvatud Ülem-Geldern, eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Hainaut' krahvkond.
- Hollandi krahvkond, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Limburgi hertsogkond, mida valitsesid Brabanti hertsogid.
- Luksemburgi hertsogkond.
- Mecheleni isandkond, Burgandia hertsogi isiklik isandkond.
- Namuri krahvkond.
- Overijsseli isandkond, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Vürstlik Utrechti piiskopkond, hiljem Utrechti isandkond, mis eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Zeelandi krahvkond, mida valitsesid Hollandi krahvid; eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
- Zutpheni krahvkond, mida valitsesid Gelderni hertsogid; eraldus, et moodustada osa Ühendatud provintsidest aastast 1579.
Burgundia krahvkond
[muuda | muuda lähteteksti]Mõlemad annekteeris Prantsusmaa vastavalt 1678. aasta Nijmegeni rahule.
Liège'i piiskopkond jäi Alam-Reini-Vestfaali ringkonna osaks kuni selle kaotamiseni aastal 1795.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Keiserlikud Seitseteist provintsi tekkisid Burgundia Madalmaades, mida valitseti personaalunioonis Burgandia hertsogite poolt. Enamus neist olid Saksa-Rooma riigi vasallid Alam-Lotringi territooriumil, välja arvatud Flandria ja Artois. Aastal 1477 langesid nad Habsburgide kätte.
Aastal 1363 läänistas Prantsuse kuningas Jean II oma nooremale pojale Philippe Julgele Burgundia hertsogkonna (Bourgogne). Philippe abiellus aastal 1369 Margarethaga, Flandria krahvi Lodewijk II ainsa lapsega, kelle suur kaasavara koosnes mitte ainult Flandriast ja Artois'st, vaid ka keiserlikust Burgundia krahvkonnast. Seeläbi sai temast Valois-Burgundia dünastia alusepanija, mis järjepidevalt omandas erinevaid keiserlikke lääne: tema pojapoeg Philippe Hea, Burgandia hertsog aastast 1419, ostis aastal 1429 Namuri, päris aastal 1430 oma nõolt Philippe de Saint-Polilt Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad. Aastal 1432 sundis ta Jacobat oma Hainaut' ja Hollandi krahvkondi koos Zeelandiga talle loovutama vastavalt Delfti lepingule ja hõivas lõpuks Luksemburgi, saates aastal 1443 maapakku hertsoginna Elisabeth von Görlitzi.
Burgundia riik sarnanes nüüd veidi varakeskaegse Lotharingiaga, kuid langes siiski äkitselt seoses ambitsioonika Charles Südi surmaga. Aastal 1473 tegi ta keiser Friedrich III-ga lepingu, mille järgi andis ta oma tütre Marie naiseks keisri pojale, ertshertsog Maximilianile vastutasuks oma keiserlike valduste ülendamise eest "Burgandia kuningriigiks", mis oleks võrdväärne tema Valois' nõbude Prantsuse kuningriigiga. Kuurvürstid siiski ennetasid neid plaane ja ilmajäetud hertsog Charles alustas meeleheitlikku kampaaniat Lotringi hertsogkonna vastu ja tapeti 1477. aasta Nancy lahingus. Kaitsmaks oma pärandit Prantsusmaa kuninga Louis XI eest, abiellus tema tütar Marie siiski Maximilianiga samal aastal. Ertshertsog võitis Prantsuse vägesid 1479. aasta Guinegatte lahingus ja 1493. aasta Senlise lepinguga annekteeris Seitseteist provintsi – sealhulgas Prantsuse läänid Flandria ja Artois – Habsburgidele. Suveräniteet läks keisririigile viimaks Cambrai rahuga aastal 1529. Burgundia hertsogkonna pärusvaldused hõivas tagastatud läänina Prantsuse kroon.
Maximiliani pojapoeg ja järglane, keiser Karl V võitis lõpuks Gelderni sõjad ja ühendas kõik seitseteist provintsi oma võimu alla, viimaseks sai Gelderni hertsogkond aastal 1543. 1549. aasta Pragmaatiline sanktsioon määras, et provintsid peavad jääma tulevikus ühendatuks ja olema sama monarhi pärandiks. Selleks asutas Karl V tiitli Heer der Nederlanden ("Madalmaade isand"). Vaid tema ja ta poeg kasutasid seda tiitlit. Pärast Karl V troonist loobumist aastal 1556 jagati tema valdused tema poja, kuningas Felipe II, ja tema venna, keiser Ferdinand I vahel. Seitseteist provintsi läksid tema pojale Felipele.
Konfliktid Felipe II ja tema Hollandi alamate vahel viisid Kaheksakümneaastase sõjani, mis algas aastal 1568. Seitse põhjapoolset provintsi saavutasid iseseisvuse Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariigina. Need olid:
- Groningeni ja Ommelandeni isandkonnad
- Friisimaa isandkond
- Overijsseli isandkond
- Gelderni hertsogkond (välja arvatud selle ülemveerand) ja Zutpheni krahvkond
- Utrechti vürstlik piiskopkond, hiljem isandkond
- Hollandi krahvkond
- Zeelandi krahvkond
Lõunapoolsed provintsid – Flandria, Brabant, Namur, Hainaut, Luksemburg ja nii edasi – jäid Hispaania võimu alla tänu Parma hertsogi sõjalisele ja poliitilisele talendile, eriti pärast Antwerpeni langemist. Siit said need provintsid tuntuks kui Hispaania Madalmaad või Lõuna-Madalmaad.
Põhjapoolsed Seitse Ühendatud Provintsi valdasid osi Limburgist, Brabantist ja Flandriast Kaheksakümneaastase sõja ajal, mis lõppes Vestfaali rahuga aastal 1648, ja pärast seda (vaata Generaliteitslanden).
Artois ning osi Flandriast ja Hainaut'st loovutati 17. ja 18. sajandi jooksul Prantsusmaale.