Antoine-Augustin Parmentier

Parmentier François Dumonti maalil 1912. aastast

Parmentier' kuju tema sünnilinnas Montdidieris Somme'i departemangus

Antoine-Augustin Parmentier (12. august 1737 – 13. detsember 1813) oli prantsuse farmatseut, hügieenik ja agronoom, kes propageeris kartulit Prantsusmaal ja Euroopas laiemalt. Ta algatas esimese kohustusliku rõugevastase vaktsineerimise kampaania, uuris toidusäilitamise meetodeid (sh külmutamist) ja peetidest suhkrutootmist ning asutas pagarikooli.

Armee farmatseudina langes ta Seitsmeaastane sõja ajal preislaste kätte vangi. Vanglas toideti teda kartulitega, mis oli tema esimene lähem kokkupuude selle taime mugulatega. Prantsusmaal sel ajal kartuleid ei kasvatatud ja kahtlustati, et need võivad tekitada leeprat, sest kartulimugulate väljanägemine sarnanes leepra käes kannatavate inimeste kahjustustega.

Pärast Prantsusmaale naasmist uuris ta toiduainete keemiat. Kui 1770. aasta viljaikalduse järel toimus võistlus, millega otsiti ideid näljahäda vähendamiseks, ja Parmentier võitis selle esseega "Uurimus toitvatest köögiviljadest, mis vajaduse korral suudaksid asendada tavalist toitu", kus ta tutvustas kartuleid. Parmentier' pingutuste tõttu kuulutati 1772. aastal Prantsusmaal kartul söödavaks.

Teada on mitmed Parmentier' tegevused kartuli populariseerimisel. Näiteks korraldas ta esinduslikke õhtusööke, kus serveeriti kartuliroogi ja kus osales tuntud inimesi, teiste seas ka Benjamin Franklin, Thomas Jefferson ja Antoine Lavoisier. Tuntuim on aga lugu, mille kohaselt rajas Parmentier kartuliaia, mida päevasel ajal valvati, ja aitas sellega luua kujutlust, et kartulite näol on tegemist millegi väärtuslikuga (samas esineb lugusid, mis seostavad seda sama teguviisi hoopis Preisimaa kuninga Friedrich Suurega).

Siiski läks kartuli populariseerimine vaevaliselt ja sellele ei aidanud kaasa ka sajandilõpu revolutsioonilised meeleolud, mille puhul kuningaga seostatud tegevused ei leidnud lihtrahva hulgas poolehoidu. Seda aitas muuta 1794. aastal madame Mérigot' avaldatud kokaraamat "La Cuisinière républicaine", mis tutvustas kartulit tavainimeste toiduna; pärast seda sai taim populaarseks ka revolutsionääride seas.

Napoleon I andis talle Auleegioni ordeni.

Mitmed kartulipõhised road Prantsusmaal on nimetatud Parmentier' järgi.

Ta on maetud Père-Lachaise'i kalmistule ja tema hauaplatsi ääres on kasvatatud tema mälestuseks kartuleid.