Antibiootikumiresistentsus

Antibiootikumiresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele; ravimiresistentsuse liike.

Haigust tekitav bakter on antibiootikumiresistentne juhul, kui tal on kujunenud vastupanuvõime ühe või mitme antibiootikumi suhtes. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige inimese organismis ellu ja jätkavad paljunemist vaatamata sellele, et haige tarvitab temale arsti määratud, kuid "toimetuks osutunud" antibiootikumi.

Antibiootikumiresistentsus ei ole uus nähtus, kuid resistentsete organismide arv, ravimiresistentsusest mõjutatud geograafilised asukohad ja resistentsuse ulatus üksikutes organismides on enneolematu ja hoogustumas. Kuna resistentsus antibiootikumide suhtes on muutumas järjest tavalisemaks, on tekkinud suurem nõudlus alternatiivsete ravimite järele. Vaatamata vajadusele leida uusi antibiootikume raviks, lisandub uusi heakskiidetud ravimeid järjest vähem.

Resistentsete bakteritüvede esinemise tõttu võidakse raviks kasutada mitmest antibiootikumist kokku segatud kokteili, sest seeläbi on võimalik tappa ka neid baktereid, kes on mingile konkreetsele antibiootikumile resistentsed. Samuti raskendab selline lähenemine uute ravimiresistentsete bakterite teket.

Samaaegset vastupanuvõimet mitme antibiootikumi toimele nimetatakse multiravimiresistentsuseks.

Bakterite antibiootikumitundlikkuse testimiseks kasutatakse näiteks Kirby-Baueri meetodit.

Resistentsuse kujunemise põhjused

Ravimiresistentsete bakterite kujunemise põhilised soodustegurid on antibiootikumide korduv, vale ja põhjendamatu tarvitamine.

Antibiootikume kasutatakse maailmas igal aastal miljonites kilogrammides profülaktikas ja inimeste ravis, loomakasvandustes ja põllumajanduses. Antibiootikumide laialdane ja põhjendamatu kasutamine ravimeditsiinis soodustab haigust tekitavate bakterite ravimiresistentsuse kujunemist. Iga kord, kui haige võtab temale määratud antibiootikumi, hävivad antibiootikumi suhtes tundlikud bakterid, kuid bakterid, kes on keskkonnast omandanud antibiootikumiresistentse geeni ning on seega tundetud vastava antibiootikumi suhtes, jäävad ellu ja jätkavad paljunemist.

Samuti soodustab ravimiresistentsuse teket antibiootikumide määramine tuvastamata põhjusega haigusjuhtude korral, kus eesmärgiks seatakse bakteriaalse päritoluga tüsistuste tekke ennetamine – kui ei tunta põhjust, ei teata ka seda, mida ennetada.

Antibiootikume kasutatakse suurel määral loomakasvatuses, suurendamaks loomade jõudlust. Mõnes riigis on võimalik antibiootikume osta käsimüügist ilma retseptita, mis aitab antibiootikumide väärkasutamisele kaasa. See kõik viib resistentsete tüvede tekkeni. Eeldatavalt hästi reguleeritud meditsiinis on suurimaks probleemiks resistentsete bakterite ilmnemise juures antibiootikumide väär- ja ületarbimine nii arstide kui ka patsientide poolt.

Penitsilliin – esimene looduslik antibiootikum. Selle avastas Alexander Fleming 1928. aastal

Ravimiresistentsed tüved ilmusid algselt haiglates, kus kasutati kõige enam antibiootikume. Sulfoonamiidiresistentne Streptococcus pyogenes võeti sõjaväehaiglates kasutusele 1930. aastatel. Penitsilliiniresistentne Staphylococcus aureus tekkis Londonis tsiviilhaiglates varsti pärast penitsilliini kasutuselevõttu. Sarnaselt avastati Mycobacterium tuberculosis'e resistentsus streptomütsiini suhtes üsna pea pärast selle antibiootikumi kasutuselevõttu. Multiravimiresistentsus avastati kõigepealt seedetraktibakterites Escherichia coli, Shigella ja Salmonella 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses.

Meditsiinis

Retseptiravimina välja kirjutatud antibiootikumide rohkus on peamine tegur resistentsete bakterite hulga suurenemises. Sobimatut antibiootikumide määramist ja tarvitamist leidub mitmel põhjusel:

1. inimesed nõuavad arstilt antibiootikumide väljakirjutamist ning arstid ei võta vaevaks uurida patsiendi seisundi tegelikke põhjuseid ega selgita, miks poleks teatud juhul antibiootikumide tarvitamine vajalik;
2. arstid pole teadlikud, millal ja mille vastu peaks või ei peaks antibiootikume tarvitama;
3. inimesed usuvad, et antibiootikumid on efektiivsed tavaliste külmetushaiguste ravimisel;
4. keskmiselt 22% inimestest katkestab antibiootikumikuuri kohe, kui haigusnähud kaovad;
5. ebapiisav hügieen haiglapersonali seas võib samuti resistentsete organismide levikut suurendada.

Loomakasvatuses

Põllumajandusloomadel, -lindudel ja kasvatatavatel kaladel kasutatakse antibiootikume kolmel põhjusel: nakkushaiguste ravimiseks, nakatumise vältimiseks teatud kasvatamisperioodil ja kasvufaktoritena. Esimesel kahel juhul manustatakse loomadele, lindudele või kaladele lühikese ravikuuri jooksul suures annuses antibiootikume ja kolmandal juhul – pikema aja jooksul väikses annuses antibiootikume. Kuna kõigil nendel juhtudel manustatakse antibiootikume suurele hulgale loomadele, lindudele või kaladele, siis on ka antibiootikumiresistentsete bakterite tekkimise võimalused suured. Loomade, lindude ja kasvatatud kalade organismis tekkinud antibiootikumiresistentsed bakterid võivad levida looma- ja linnupidajate ning -hooldajate vahendusel elanikkonna sekka.

Peaaegu pool antibiootikumide kogusest kirjutatakse Euroopas välja loomade tarvis. Resistentsuse tekkimise riskiteguriks peetakse loomadel üldiselt antibiootikumide tavapärast kasutamist. Kuna antibiootikumiresistentsus ohustab tõsiselt eelkõige noorloomi, on see Euroopa loomakasvatussektoris saamas üha tõsisemaks probleemiks. Lemmikloomad ja dekoratiivkalad võivad samuti olla antibiootikumiresistentsuse kandjad ning lihtsustada selle edasiandmist. Samas on mõeldamatu nüüdisaegne loomakasvatus või vesiviljelus, kus puudub võimalus kasutada haiguste raviks antibiootikume. Loomade ja kalade hea tervis ja antibiootikumide mõistlik kasutamine aitavad antibiootikumiresistentsuse levimist ära hoida.

Resistentsuse kujunemise mehhanismid

Resistentsus ravimi suhtes võib tekkida spontaanse mutatsiooni tagajärjel mikroobi kromosoomi selles lookuses, mis määrab mikroobi tundlikkuse mingi konkreetse antibiootikumi suhtes. Kui mikroobipopulatsioonis on tekkinud resistentsed isendid, levib resistentsus geenide kaudu ka nendele mikroobidele, kellel polegi antibiootikumiga otsest kontakti olnud. Tekkinud ravimiresistentsus antakse mikroobipopulatsioonis edasi vertikaalselt: eellasmikroobidelt järglastele. Mikroobid on võimelised muutma oma genoomi, eriti plasmiidivormis (väikesed isepaljunevad kromosoomivälised DNA-molekulid), ja kiiresti levitama resistentsust. Nii levib ravimiresistentsus mikroobipopulatsioonis horisontaalselt: mikroobilt mikroobile. Enamikul juhtudest on omandatud ravimiresistentsus levinud plasmiidide vahendusel. Näiteks seakasvatuses on laialdase antibiootikumide kasutamise tagajärjel suurenenud mikroobide mobiilsete plasmiidide hulk. Sellised plasmiidid on võimelised vahetama peremeesmikroobi ja ületama isegi mikroobisugukonna piire.

Antibiootikumiresistentsus tekib siis, kui bakterite talitlus antibiootikumide surve all muutub: nende antibiootikumide tundlikkus nõrgeneb või kaob. Bakterid jäävad ellu ja paljunevad edasi, kuni neil tekib vastupanuvõime antibiootikumide suhtes. See võib tekkida mitmel viisil:

1. nad võivad neutraliseerida antibiootikumide toimeaine enne, kui see hakkaks neid kahjustama;
2. nad võivad omavahel vahetada resistentsust määravaid geene – tundlikud bakterid saavad antibiootikumimittetundlikelt bakteritelt seda määravad geenid;
3. võivad muuta antibiootikumi toime sihtkohta nii, et see ei mõjuta bakteri talitlust;
4. mõned bakterid suudavad antibiootikumi rakust kiiresti eemaldada;
5. mutatsioonide teel;
6. nad võivad omandada resistentsetelt bakteritelt antibiootikumiresistentsed plasmiidid (vastupanuvõimet kodeerivad DNA pakendid).

Resistentsete geenide levik

Levimise mehhanismid

Bakterite ja seente populatsioonis võib levida ka mitmesuguseid viirusi, mis kannavad geene ühest mikroobist teise. Vahel kodeerivad sellised geenid resistentsuse faktoreid. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatorina loomakasvatuses võib suurendada vabade bakteriofaagide hulka sooletraktis ja soodustada antibiootikumiresistentsuse levikut mikroobide hulgas. Kui mikroob laguneb keskkonnas, võivad tema naabruses olevad mikroobid korjata üles vabaneva DNA ja lülitada selle oma struktuuri. Seega muutuvad mikroobipopulatsioonide omadused kokkupuutel antibiootikumide ja teiste antibakteriaalsete vahenditega.

Antibiootikumide suhtes resistentsed organismid satuvad vesikeskkonda inim- ja loomsetest allikatest. Need bakterid on võimelised levitama oma geene vees põliselt elavatesse mikroobidesse, mis ise samuti sisaldavad resistentseid geene. Samas ringlevad just väga paljud tööstuslikku päritolu antibiootikumid vesikeskkondades.

Resistentsuse levimise tagajärjed

Antibiootikumiresistentsuse levik mikromaailmas on tänapäeval globaalne nähtus. Paljud haigused, mille korral on varem edukalt kasutatud antibiootikume, on nüüd muutunud samade vahenditega ravimatuks ravimiresistentsete mikroobitüvede tõttu. Näiteks tuberkuloos on muutunud ülemaailmseks tervishoiuprobleemiks inimesel just seepärast, et on tekkinud antibiootikumide suhtes resistentsed tuberkuloosikepikese tüved. See loob vajaduse otsida uusi tõhusaid ravimeid, mille kasutamise iga võib aga juba teada põhjustel osutuda lühikeseks. Samas sunnib see väga ettevaatlikult suhtuma antibakteriaalsetesse vahenditesse.

Bakterite antibiootikumiresistentsus on tänapäeva arstiteaduse ja inimeste tervisekaitse üks tõsisemaid probleeme, millele ei ole suudetud lahendust leida. Kui antibiootikumid kaotavad oma toime haigust tekitavatele bakteritele, siis tähendab see haigele oluliselt pikemat haiguse põdemist, paljukordseid arsti külastusi või pikaajalist haiglas viibimist ning üha uute, kallimate ja toksilisemate ravimite tarvitamist.

Antibiootikumiresistentsus ei ole mitte ainult haige inimese probleem – see on tõsine oht tema perekonnale ja lähikondsetele, töö- või koolikaaslastele, sest antibiootikumiresistentsed bakterid võivad kergesti ja kiiresti ka neid nakatada. Antibiootikumiresistentsus on terve ühiskonna sotsiaal-meditsiiniline probleem:

1. antibiootikumiresistentsete bakterite levik võib võtta ähvardava ulatuse kogu elanikkonna seas ning mitte piirduda ainult haiglate ja hooldeasutustega;
2. see paneb raske koorma riigi tervishoiusüsteemile, sest nende haigete ravimine on väga pikaajaline ja kulukas.

Seetõttu on ainuõige ja kõige odavam väljapääs antibiootikumiresistentsuse tekkimise vältimine.

Ennetamine

Antibiootikumiresistentsete bakterite tekkimise vältimine põhineb lihtsal tõel, et antibiootikume kasutatakse bakternakkustega võitlemiseks, mitte viirusnakkuste ravimiseks. Põhitõed antibiootikumide tarvitamisel:

• Paluda oma pere- või raviarstilt selgitust antibiootikumiresistentsuse kohta:
  • kas antibiootikumid on ette nähtud vastava haiguse ravimiseks;
  • kas haigusetekitaja on kindlaks määratud ja kas nad on tundlikud määratud antibiootikumi suhtes.
• Mitte tarvitada antibiootikume viirusnakkuste, näiteks gripi ja ülemiste hingamisteede muude ägedate viirushaiguste põdemise korral.
• Mitte säilitada pärast haiguse ravimist alles jäänud antibiootikume, mitte kasutada neid uuesti haigestumisel eelnevalt arstiga konsulteerimata. Iga järgmise haigestumise korral määrab arst ravi ja vajadusel kirjutab välja uue antibiootikumi.
• Tarvitada määratud antibiootikume täpselt arsti juhiste kohaselt, mitte vähendada annuseid ega katkestada ravi enesetunde paranemisel. Sellise talitusviisi korral võib osa baktereid ellu jääda ning haigus võib taas ägeneda.
• Mitte tarvitada teisele inimesele välja kirjutatud antibiootikume ega anda isiklikke antibiootikume teisele haigestunud inimesele.
• Kui pere- või raviarst on laboratoorse uuringuga kindlaks teinud, et põetav haigus pole bakternakkus, siis mitte nõuda antibiootikumi väljakirjutamist, vaid järgida arsti juhiseid muu päritoluga haiguse ravimiseks.

Antibiootikume võib kasutada ainult löökdoosides optimaalse ravikuuri jooksul, lähtudes seejuures ravile varem tehtud antibiogrammist (laboriproov mikroobide tundlikkuse määramiseks eri antibiootikumide toime suhtes). Söödalisandina loomakasvatuses peaksid antibiootikumid olema lubamatud.

Euroopa parlament rõhutab, et veterinaarseid ravimeid (ning nende toodete kasutamist loomadel) käsitlevate võrreldavate andmete nõuetekohane kogumine ja analüüsimine kõigis liikmesriikides on väga oluline.

Parlament nõuab tungivalt, et tehtaks enam teadusuuringud antibiootilistest ainetest vaba loomakasvatuse kohta, seega on rohkem vaja teadusuuringuid muude alternatiivide (vaktsineerimine, bioohutus, resistentsust arvestav tõuaretus) kohta ning tõenditel põhinevaid strateegiaid, et vältida ja kontrollida loomade nakkushaigusi.

Parlamendi arvates tuleb antibiootilisi aineid kasutada mõistlikult, andes veterinaaridele ja talupidajatele rohkem teavet, kuidas antibiootikumiresistentsuse edasiarenemist vähendada.

Vaata ka

• Antibiootikumid

Kirjandus

• Ülar Allas (2016). Kas antibiootikumide ajastu on lõppemas? Akadeemia, nr 5. lk 813–846 ja nr 6. lk 1049–1085.
• Ülar Allas ja Tanel Tenson (2017). Antimikroobsed ained 21. sajandi hakul. Horisont, nr 2. lk 14–19.
• Ülar Allas ja Tanel Tenson (2017). Mida teha antibiootikumiresistentsusega? Horisont, nr 3. lk 32–37.

Välislingid

• Arko Olesk, Maarja Merivoo-Parro: "Mida peaksid teadma antibiootikumiresistentsusest?" ERR Novaator, 16. november 2021