Aleksander Ellam
| Sünniaeg | 28. september 1897 |
|---|---|
| Sünnikoht | Kahutsi, Laimjala vald |
| Surmaaeg | 24. oktoober 1933 (36-aastaselt) |
| Erakond | Eestimaa Kommunistlik Partei |
Aleksander Ellam (28. september 1897 Kahutsi, Laimjala vald Saaremaa – 24. oktoober 1933 Kapra küla, Laimjala vald) oli eesti kommunist (illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei Saaremaa organisaator).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Ellam sündis 1897. aastal Laimjalas Kahutsi küla Alla talus Vassili (u 1859) ja Jelena (u 1866-1939) lapsena, ta oli pere vanim poeg. Ellamite pere kuuest lapsest olid kommunistid viis: Marie Ellam (jaanuar 1890 – 20. veebruar 1919), Aleksander, Anton Ellam (1902 – 1.detsember 1924), Johan Ellam (25.märts 1899 – 3.mai 1942) ja Ksenja/Eugenia Ellam (23.märts 1911 – 17. oktoober 1941). Kuues laps oli Melania,(u 1893-1963). Aleksander Ellami haridus piirdus kohaliku külakooli haridusega. Aleksander osales 1919. aasta Saaremaa mässus, mille eest mõisteti märtsis 1919 kümneks aastaks sunnitööle, kuid vabanes tänu amnestiale juulis 1920.[1] Järgnenud aastatel jätkas Ellam poliitilist tegevust, esialgu Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei, hiljem illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmena.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Ellam osales 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatses, liitudes selleks vend Johani ja paari kaaslasega Saaremaalt Tallinna riigipöörajatega. Osales Tondil asunud kaitseväe ühendatud õppeasutise vallutamise katses[2].
Riigipöördekatse mahasurumise järel hukati kolm saarlasest mässukatses osalenut sõjaringkonnakohtu otsusel, sealhulgas ka Anton Ellam, kes mässukatse ajal teenis Eesti Kaitseväes. Kümmekond mässulist aga arreteeriti, nende hulgas ka Aleksander Ellam ja tema noorem vend Johan Ellam, kuid Aleksander Ellam põgenes 1. jaanuaril 1925 teel Kuressaare vangimajja. Põgenemine toimus vahepeatuse ajal Laimjala vallamaja õuel, kui Ellamil õnnestus konvoeerijate valve alt ööpimeduse varjus ära joosta.[3]
Tagaotsimine ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast vahi alt põgenemist tegutses Ellam illegaalselt Saaremaal koos mõttekaaslase Aleksander Muiga kuni viimase vangistamiseni 1926. aastal, misjärel sai Ellam Saaremaa kommunistide organisatsiooni juhiks.
Ellami kinnipidamiseks korraldas politsei koos Kaitseliiduga ridamisi haaranguid. 3. jaanuari 1929 õhtul korraldati Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasiku informatsiooni alusel varitsus Reina asunduses, kuna oli teada, et Ellam külastas sageli asunik Aava elukohta. Kaitseliitlaste ja politseinike varitsuse käigus sai konstaabel Kaasik kahest kuulist reide haavata, ta viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri. Kohapealt leiti teepervelt vaid Ellami poolt põgenemisel mahajäetud saapad ja moonakott.[4]
24. oktoobril 1933 tegi kohalik Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu varastatud kraami leidmiseks läbiotsimise Ellami viimases konspiratiivkorteris Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus. Läbiotsimise käigus avastati ka Ellam, puhkes tulevahetus, milles Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav Ellam väljus peidupaigast, kuid sai vastaselt kaks tabamust, ühe kõhtu, teise rindu, millesse suri.[5]
Aleksander Ellam maeti Levala apostliku õigeusu kalmistule.
Ellamite talus varjanute tunnistuste kohaselt hakkas Aleksander Ellam end Aadu talus varjama Anastassia Mui kaasabil 1929. aastast, viibides seal vahel päevi, nädalaid ja isegi kuid.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ERA 927-1-284 (Ellam, Aleksanderi süüdistus 1919. a veebruaris Saaremaa ülestõusust osavõtmises)
- ↑ 1. detsembri terrorist sai tulewahetusel surma., Postimees (1886-1944), nr. 251, 26 oktoober 1933
- ↑ ERA 70-2-649, l. 13-13p (süüdistusakt Aleksei Mihkli p Treimann’i ja Vassili Aleksei p Kommel’i kohta, dets 1925)
- ↑ Meie Maa nr 4, 10.01.1929 - Jaht kommunisti peale
- ↑ Vassili Riis. Kolmandat teed ei ole. Tallinn, 1960, lk 150-151.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Endel Püüa, Punase metsavenna lugu, Saarte Hääl, 11. oktoober 2008