IEEE 802.11
IEEE 802.11 on raadiokohtvõrgu standardite perekond tööks sagedusalades 2,4–2,4835 GHz (loavaba sagedusala) ja 5,725–5,850 GHz andmete edastamiseks maksimaalse kiirusega 11–300 Mbit/s. Rahvapäraselt nimetatakse seda Wi-Fiks.
Standardi arendamisega tegeleb IEEE LAN/MAN Standardite komitee. Standard kirjeldab traadita kohtvõrku (WLAN), mille järel võivad olla tähed, mis tähistavad täiendusi, või sidekriipsuga eraldatud avaldamiskuupäev. Igapäevaelus me ei pane standardite erinevusi tähele, sest kõik standardid on omavahel ja tagasiühilduvad, kuid mõnikord ilmneb erinevusi. Ühilduvus üksteisega on üks tähtsaimatest asjadest, mida seadmete sertifitseerimisel kontrollitakse.
Kõige populaarsemad algse standardi täiendused on IEEE 802.11b ja IEEE 802.11g. Seoses seadusandlike muudatustega täiendas võrkude turvalisust IEEE 802.11i. IEEE 802.11n on uus mitmevooline modulatsioonitehnoloogia, mis suurendab märgatavalt andmeedastuskiirust ja mis peaks ametlikult kasutusele võetama täiendusega IEEE 802.11n-2009. Ülejäänud täiendused on algse standardi laiendused ja parandused, mis puudutavad ühest võrgust sujuvalt teise üleminekut (rändlus), andmesidet liikumisel, laivõrke (WAN) ja paljut muud. Eri täiendused lubavad erinevaid sagedusvahemikke.
Protokollid
[muuda | muuda lähteteksti]802.11 (802.11 legacy)
[muuda | muuda lähteteksti]IEEE 802.11 standardi originaalversioon, mis lasti välja 1997 ja täpsustati 1999. See sätestab kaks ühenduse kiirust, 1 ja 2 Mbit/s ning infoedastuse veaparandusfunktsiooni. Standard kasutas raadiokanalina 2,4 GHz vaba Tööstuse Teaduse Meditsiini sagedusvahemikku. Mõned eelnevad traadita võrgu tehnoloogiad kasutasid madalamaid sagedusi, näiteks 900 MHz.
IEEE 802.11 on loodud lähtudest põhimõttest, et kasutada maksimaalselt ära Etherneti standardeid ja olemasolevat infrastruktuuri, samas lisades sellele raadioside võimalused. Ethernet ning selle alustala IEEE 802.3 baseeruvad CSMA/CD põhimõtetel, mida aga raadiosides kasutada ei saa. IEEE 802.11 asendab IEEE 802.3 antud kontekstis.
802.11a
[muuda | muuda lähteteksti]802.11a standard kasutab sama andmekihi protokolli ja reeglistikku, mis originaalversioon peale uue OFDM-il baseeruva füüsilise kihi. Opereerib sagedusel 5 GHz, maksimaalne ühenduse kiirus 54 MBit/s, kuid lisanduv veaparanduskood annab reaalseks andmeedastuskiiruseks umbes 20 Mbit/s.[1]
Kuna 2,4 GHz sagedus on "ülerahvastatud" siis 5 GHz sageduse kasutamine annab 802.11a-le märgatava eelise. Kõrgemal sagedusel on ka halb külg, see ei levi nii hästi kui 802.11b/g. Tegelikkuses 802.11b levib paremini madalatel kiirustel, kuid suurtel kiirustel levivad mõlemad umbes ühekaugele.
802.11b
[muuda | muuda lähteteksti]802.11b ühenduse teoreetiline maksimumkiirus on 11 MBit/s ja see kasutab samu andmeedastusmeetodeid, mis algne standard. 802.11b seadmed ilmusid müügile 2000. aasta alguses. Võrreldes originaaliga on 802.11b oluliselt kiirem ja tunduvalt odavam, mis muutis need tooted kiiresti üldtunnustatud traadita kohtvõrgu (WLAN) võrdkujuks.
802.11b seadmed on tundlikud häirete suhtes 2,4 GHz sagedusel. Selliseid häireid tekitavad näiteks mikrolaineahjud, Bluetooth-seadmed, beebimonitorid ja traadita lauatelefonid.
802.11g
[muuda | muuda lähteteksti]Juunis 2003 kiideti ametlikult heaks kolmas standard: 802.11g. Töösagedus on 2,4 GHz nagu 802.11b-l, kuid see kasutab OFDM-il baseeruvat ülekande tehnoloogiat nii nagu ka 802.11a. Maksimaalne ühenduse kiirus on 54 Mbit/s ja ilma veaparanduskoodita tuleb reaalne andmeedastuskiirus umbes 22 MBit/s.[2] 802.11g riistvara on 802.11b-ga allaühilduv kuid seetõttu on ta ka umbes 21% aeglasem, kui 802.11a.
802.11g seadmed hakkasid hästi müüma juba enne standardi heakskiitmist 2003. aasta jaanuaris, sest tarbijatel oli vaja kiiret andmevahetust ja lisaks oli uus toode ka odavam. 2003. aasta suveks olid enamus kahesüsteemseid 802.11a/b tooteid muutunud kolmesüsteemseteks toetamaks korraga a b ja g standardeid ühes ja samas võrgukaardis või ruuteris.
Nii nagu ka 802.11b ,on 802.11g samuti tundlik häirete suhtes 2,4 GHz sagedusalas.
802.11-2007
[muuda | muuda lähteteksti]2003. aastal pandi töörühm "TGma" tegema kokkuvõtet kõigist 802.11 originaal standardi parandustest. REVma või 802.11ma, nagu seda kutsuti, lõi ühe dokumendi, mis ühendas 8 täiendust (802.11a, b, d, e, g, h, i, j) koos algversiooniga. Pärast heakskiitmist 2007. aasta märtsis nimetati 802.11REVma ümber IEEE 802.11-2007 standardiks, mis on siiani käibel.
802.11n
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis IEEE 802.11n-2009
802.11n on uuenduste komplekt, näiteks on tunduvalt kiirust suurendatud lisades mitu samaaegset andmevoogu (MIMO). 802.11n töötab nii 2,4 GHz kui ka 5 GHz sagedustel. Uuendus võeti IEEE poolt vastu ja avaldati 2009. aasta oktoobris.[3]
802.11ac
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis IEEE 802.11ac
802.11ac on 802.11n edasiarendus. 802.11ac töötab 5 GHz sagedustel ja kasutab ribalaiusi 40 MHz, 80 MHz ja 160 MHz. Standard töötati välja aastatel 2011–2013 ja võeti vastu 2014. aasta jaanuaris. Esimest korda tutvustati seda 2012. aastal. 802.11ac kutsutakse ka viienda generatsiooni või 5G-WiFiks.
802.11 turvalisus
[muuda | muuda lähteteksti]802.11 on täielikult usaldusel baseeruv ning krüpteerimata protokoll. Isegi olukordades, kus on kasutusel WEP või WPA krüpteering, on 802.11 päised avatud tekstina lisatud krüpteeritud paketile. 802.11 protokoll võimaldab ka ilma WEP/WPA krüpteerimisvõtmeid omamata:
- Näha kõiki juhtmeta seadmete MAC-aadresse
- Halvata käideldavus edastades väärinfot 802.11 protokolli abil
Lisaks eelnevale võib paljudel juhtudel näha ka seadmete MAC-aadresse, mis on ainult juhtmega ühendatud samasse kohtvõrku koos WiFi-keskseadmega.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.oreillynet.com/pub/a/wireless/2003/08/08/wireless_throughput.html
- ↑ Wireless Networking in the Developing World: A practical guide to planning and building low-cost telecommunications infrastructure (PDF) (2nd ed.). Hacker Friendly LLC. 2007. Lk 425. page 14
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2010. Vaadatud 6. märtsil 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)