7. Eesti Laskurdiviis
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| 7. Eesti Laskurdiviis | |
|---|---|
| Tegev | 1941–1945 |
| Riik |
 NSV Liit |
| Kuuluvus |
Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus |
| Suurus |
diviis 12 676, 25.07.1942 10 052, 11.1942 6, 142, 01.02.1943 8 895, 01.08.1944 |
| Osa | 8. Eesti Laskurkorpus |
| Garnison/staap |
27. Laskurpolk 300. Laskurpolk 354. Laskurpolk 23. suurtükiväepolk 45. üksik tankipolk 761. suurtükiväepolk |
| Tähtpäevad | 9. oktoober 1942, lahingulipu annetamine |
| Lahingud |
Teine maailmasõda Idarinne Velikije Luki operatsioon Kuramaa lahingud |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
alampolkovnik/polkovnik Karl Kanger kindralmajor Lembit Pärn polkovnik August Vassil kindralmajor Karl Allikas |
7. Eesti Laskurdiviis (vene 7-я Эстонская стрелковая дивизия) (s/o 61429), oli Teise maailmasõja ajal NSV Liidu Punaarmee koosseisu formeeritud põhiliselt eestlastest koosnev rahvusväeosa, 8. Eesti Laskurkorpuse koosseisus.
Punaarmee 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimise aluseks oli 18. detsembril 1941 antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee (GKO) käskkiri Uurali Sõjaväeringkonnas laskurdiviisi moodustamiseks alates 25. detsembrist 1941.
25. septembril 1942 moodustati 7. ja 249. Eesti Laskurdiviisist 8. Eesti Laskurkorpus. Korpus saadeti laiali 28. juunil 1945. Aktiivselt tegutses Eesti Laskurkorpus, mille osa oli 7. Eesti Laskurdiviis, 7. novembrist 1942 kuni 9. maini 1945.
22. oktoobril 1944 anti diviisile Tallinna nimi, 16. detsembril 1944 autasustati seda Punalipu ordeniga.
28. juunil 1945 nimetati diviis ümber 118. Punalipuliseks Tallinna Kaardiväelaskurdiviisiks.
Juhtkond ja koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Diviisiülemad
- alampolkovnik/polkovnik Karl Kanger, 27.detsember 1941 – 07.juuni 1942[1]
- kindralmajor Lembit Pärn, 7. juuni 1942 – 30. september 1942
- polkovnik August Vassil, 30. september 1942 – 6. jaanuar 1943.
- kindralmajor Karl Allikas, 6. jaanuar 1943 – 9. mai 1945.
- Diviisi staabiülemad
- major August Feldman, 1941 detsember – september 1942;
- polkovnik Karl Allikas, september 1942 – september 1943;
- polkovnik Harri Lessel
- Diviisikomissar, komandöri asetäitja poliitilisel alal
- vanempolgukomissar August Sipsakas, diviisikomissar
- vanempolgukomissar August Pusta, diviisikomissar
- vanem pataljonikomissar Arnold Raud, diviisi komandöri asetäitja poliitilisel alal (NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 9. oktoobri 1942. aasta seadlusega likvideeriti Punaarmees väeüksuste komissaride ametikohad, kehtestati väeosa ülema ainujuhtimine ning loodi ametikoht ülema asetäitja poliitalal) ja diviisi Staabi Poliitosakonna ülem.
Formeerimisest
[muuda | muuda lähteteksti]18. detsembril 1941 tuli Uurali Sõjaväeringkonnale NSV Liidu Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat EK(b)P Keskkomiteele ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogule direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.[2]
Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikult Eesti Vabariigi kodanikest) – kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942 määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks Sverdlovski oblasti, Kamõšlovi linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, EK(b)P Keskkomitee, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.
Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine[3], veebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30 000 meest. Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõige poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi ideoloogia järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alust endise 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse isikkoosseisu käitumise põhjal 1941. aasta taganemislahingutes, kus Staraja Russa, Porhovi ja Dno piirkonnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500[4].
Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 70 000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast:
- 13 000 meest, kes 1940. aastal liideti sõjaeelsest Eesti kaitseväest Punaarmeega;
- 45 000 meest, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel[5] ning osa, kes evakueerusid NSV Liitu hävituspataljonide, töölispolkude, miilitsaformeeringute ja evakueeritavate ettevõtete koosseisus;
- paar tuhat meest, kes 1942. aastal mobiliseeriti Uuralis tagalasse evakueeritud eestlaste hulgast[6].
1942. aasta 13. aprilli seisuga olid komisjonid välja selgitanud 29 414 Eesti NSV (tegelikult Eesti Vabariigi) kodanikku, neist valiti formeeritavate väeosade tarbeks välja 25 889 isikut. Diviisidesse ja 1. Eesti Tagavara Laskurpolku saadeti 24 989 meest, kellest 11 022 saabus kohale ja võeti arvele 7. laskurdiviisis, 7615 meest saadeti 249. laskurdiviisi ja 6352 meest 1. Eesti Tagavara Laskurpolku. Valdav enamus nendest meestest saabus väeosadesse tööpataljonidest (töölaagritest). Näiteks 7. eesti laskurdiviisis 1. aprillil 1942 olnud sõjaväelastest moodustasid tööpataljonidest saabunud ligikaudu 74 protsenti.[7]
Formeerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu korraldusega määrati 7. eesti laskurdiviisi formeerimise asukohaks Sverdlovski oblast. Otsekohe, pärast loa saamist eesti rahvuslike väeosade moodustamiseks, sõitsid diviisi formeerimise asukohta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esindajatena Arnold Veimer ja Arnold Kress. Koos Uurali Sõjaväeringkonna esindajatega hakati tegema eeltööd mobiliseeritute vastuvõtmiseks.
Väekoondise formeerimist juhtisid diviisikomandöriks määratud alampolkovnik Karl Kanger, komissar August Sipsakas (tema lahkumise järel August Pusta), staabiülem major August Feldman jt[8].
Õppused
[muuda | muuda lähteteksti]Õppused algasid veebruari keskel ja juba 14. märts 1942 andsid 7. Eesti Laskurdiviisi võitlejad piduliku vande teenida truult Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit kogu oma mõistuse ja jõuga ning vajadusel olla valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu.
10. veebruaril 1942 anti luba teise diviisi formeerimiseks, mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis. Samal kuul anti käsk asutada kolmas diviis, milleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.
Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust. Üksus sai hindeks mitterahuldava, eelkõige olid vajakajäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.
Eesti Laskurkorpuse moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Loodud kolm väeosa olid eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks ja 1942. aasta septembri lõpus loodigi 8. Eesti Laskurkorpus.
1942. aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10 052 sõdurit ja ohvitseri[9].
Pikemalt artiklis 8. Eesti Laskurkorpus#Sõjategevus
Laskurdiviisi koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]| 7. Eesti Laskurdiviisi, allüksused | Juhtkond juhtkond pärast 1. oktoobrit 1942. aastal |
|---|---|
| 7. Eesti Laskurdiviis | ülem alampolkovnik Karl Kanger (−10.1942);polkovnik August Vassil sõjakomissar – vanempolgukomissar August Sipsakas, vanempolgukomissar/alampolkovnik Arnold Raud, diviisiülema asetäitja poliitalal, major Otto Štein; diviisiülema asetäitja rivi alal polkovnik August Feldman |
| 7. Eesti Laskurdiviisi staap | Staabiülem August Feldman, polkovnik Karl Allikas, polkovnik Harri Lessel |
| Poliitosakond | poliitosakonna ülem Leonhard Illisson (1942–1943) Arnold Raud, poliitosakonna ülema asetäitja |
| Staabi 1. (operatiiv)osakond | ülem alampolkovnik Karl Allikas, operatiivosakonna ülema asetäitja kapten Tavid Kiljako/ vanemleitnant Harri Lessel kapten Harri Lessel alates 1943. aastast |
| Staabi 2. (luure)osakond | kapten Paul Piirisild |
| Staabi eriosakond | riikliku julgeoleku seersant August Kliment |
| Staabi Sideosakond | major Aleksander Viiret |
| Staabi Varustusosakond | |
| Staabi Riviosakond | major A. Saar |
| Tagalaülem | major Kaarel Parisalu, hiljem polkovnik Artur Lombak ja major Jaan Luks alampolkovnik Rudolf Paavel |
| Staabi Kaadriosakond | ülem vanemleitnant O. Michelson |
| Suurtükiväeülem | alampolkovnik Johann Mäe Karl Aru |
| Suurtükiväe staabiülem | major Valter Jaek |
| Inseneriteenistus | ülem, kapten A. Tiganik |
| Keemiateenistus | ülem, kapten Ruudu Martma |
| Šifreerimisosakond | 2. järgu sõjaväeintendant P. Salamatin |
| Meditsiiniteenistus | |
| Veterinaarteenistus | |
| Autotranporditeenistus | |
| 7. Eesti Laskurdiviisi sõjaprokurör | |
| 7. Eesti Laskurdiviisi sõjatribunal | |
| 27. Laskurpolk (s/o 11140) | ülem major K. Grossmann, alampolkovnik Gustav Kund, polkovnik Nikolai Trankmann |
| 300. Laskurpolk (s/o 28634) | ülem polkovnik Jaan Lukas, alampolkovnik Vassili Võrk, alampolkovnik Ilmar Paul |
| 354. Laskurpolk (s/o 62851) | ülem polkovnik Artur Saueselg, alampolkovnik Albert Pehk, polkovnik Vassili Võrk |
| 23. suurtükiväepolk (s/o 62018) | ülem kapten Aleksander Pais (−20. november 1942), alampolkovnik Karl Aru (20. november 1942 –) /alampolkovnik Arnold Poolus / alampolkovnik Kaarel Uibo (1944) komissar pataljonikomissar Aleksander Tetsov/kom asetäitja poliitalal alampolkovnik A.Teetsov; staabiülem vanemleitnant Harri Lessel; Valter Jaek/major Julius Kott/major Eduard Lemming (1944) divisjoniülemad: 1. divisjon kapten Valdur Hannula, 2. divisjon kapten Arnold Poolus, 3. divisjon kapten Aleksander Lenk, major Eduard Mürk. Relvastatud 76 mm polgukahuritega |
| 45. üksik tankipolk "Nõukogude Eesti eest" | ülem, polkovnik Eduard Kuslapuu; asetäitja poliitalal major Lavrentjev |
| 761. suurtükiväepolk | Relvastatud 76 mm polgukahuritega |
| 183. üksik miinipildujate divisjon | ülem, kapten Kaarel Uibo; komissar, vanempoliitjuht Eduard Säremat. Relvastatud 50, 82, 120 mm miinipildujatega |
| 283. üksik tankitõrje divisjon (s/o 92404) | ülem Enn Soodre, komissar vanempoliitjuht N.Velman ülem, major Valdur Hannula. Relvastatud 45 mm tankitõrjekahuritega |
| 36. üksik sapööripataljon (s/o 21431) | ülem, kapten Arthur Väkram; komissar, poliitjuht Jaan Pärn ülem, kapten/major Vassili Sakala, komandöri asetäitja poliitilisel alal kapten A. Sassian |
| 118. üksik sidepataljon | ülem, kapten Aleksander Viiret, komissar vanempoliitjuht P.Volt |
| 312. üksik kuulipildujapataljon | ülem, kapten Eduard Ilgekita. Relvastatud 7,62 mm kerge- ja raskekuulipildujatega |
| 482. üksik luurerood (s/o 21537) | ülem, leitnant V. Tšelkov; komissar poliitjuht R.Meijel |
| 149. üksik õhukaitse suurtükiväe divisjon | Relvastatud 37 mm õhutõrjekahuritega |
| 70. üksik keemiakaitserood | ülem, kapten A.Zimmermann |
| 39. üksik autotranspordirood | ülem, kapten O. Boot |
| 86. meditsiini-sanitaarpataljon | ülem, major Norberg; poliitjuht Arved Kalvo |
| üksik õppepataljon | ülem, major A.Ermel |
| 323. Väliköök | ülem, 3. järgu intendant Nigul |
| 966. Väliveterinaarhospidal | ülem, kapten Evald Nõmm |
| 806. Välipost | |
| 1604. Riigipanga välipunkt |
118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Laskurdiviis
[muuda | muuda lähteteksti]28. juunil 1945 nimetati 8. Eesti Laskurkorpus kaardiväeväeosaks ja muudeti väeosade numeratsiooni. Laskurkorpuse uueks nimeks sai 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. 7. eesti laskurdiviis nimetati ümber 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks (118-я гвардейская Эстонская стрелковая Таллиннская Краснознаменная дивизия), 249. laskurdiviis 122. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks Laskurdiviisiks. 118. laskurdiviis paigutati Kloogale ja 122. laskurdiviis Aegviitu.
27. laskurpolk nimetati 369. kaardiväe Eesti laskurpolguks, 300. laskurpolk > 371. kaardiväe Eesti laskurpolguks, 531. diviisi suurtükiväebrigaad > 100. kaardiväe Eesti suurtükiväebrigaadiks, 23. kahuripolk > 483. kaardiväe Eesti Suvorovi ordeniga kahuripolguks (asus Kloogal alates 06.1945), 1933. haubitsapolk > 357. kaardiväe Eesti haubitsapolguks, 283. tankihävitusdivisjon > 225. kaardiväe Eesti tankihävitusdivisjoniks, 118. üksik sidepataljon > 217. üksikuks kaardiväe Eesti sidepataljoniks (asus Kloogal 1945) (kuni 26.12.1944 366. üksik siderood), 36. üksik sapööripataljon > 155. üksikuks kaardiväe Eesti sapööripataljoniks ja 482. üksik luurerood > 127. üksik kaardiväe Eesti motoluurerooduks. 122. diviis paiknes Aegviidu ja Jäneda ümbruses.
1945–1946 demobiliseeriti Eesti rahvusväeosadest 16 550 inimest. 12. mail 1946 Punaarmee Kindralstaabi direktiivi alusel saadeti 1946. aasta augusti alguseks laiali 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpuse juhtkond ja 122. kaardiväe laskurdiviis.
6. mail 1946. aastal 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus likvideeriti, 118. kaardiväe laskurdiviis, mille ülemaks määrati kindralmajor Johan Lombak jäi Eestisse. Diviis asus Kloogal, staap oli Tallinnas.
22. kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaad
[muuda | muuda lähteteksti]1947. aastal reorganiseeriti 118. kaardiväe eesti laskurdiviis, 22. üksikuks kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaadiks. Brigaadiülemaks oli kaardiväe kindralmajor Karl Allikas. Brigaad allus 10. kaardiväearmeele Eestis.
Brigaadi koosseisus oli 102., 105. ja 111. laskurpataljon, 483. suurtükiväepolk, üksik tankitõrjepatarei, üksik õhutõrjepatarei, üksik tanki- ja iseliikuvate suurtükkide pataljon, üksik mootorratturite rood, üksik siderood, üksik sapöörirood ja seersantide kool.
1951. aastal formeeriti 22. kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaad uuesti ümber 118. kaardiväe Eesti laskurdiviisiks (118-ая гвардейская стрелковая Эстонская Таллинская Краснознаменная дивизиа). Diviisi staap asus Tallinnas, Toompea 1 ja sõjaväelinnakud Keilas, Narvas, Jõhvis ja Jägalas. Diviisi komandör oli kindralmajor Karl Allikas.
1956. aasta märtsis oli 118. kaardiväe Eesti laskurdiviisi koosseisus 369., 371., 373. laskurpolk, 257., 483. suurtükipolk, 164.tankipolk, sidepataljon, sapööripataljon, tankitõrjedivisjon, õhutõrjedivisjon ja väiksemad üksused. 118. diviisi ülem oli kindralmajor Karl Allikas[10]. 18. märtsi 1956 NLKP KK Poliitbüroo otsusega saadeti rahvusdiviisid laiali.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "7-я Эстонская стрелковая Таллинская дивизия". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2021. Vaadatud 6. juunil 2020.
- ↑ "Korpusepoisid" lk 81.
- ↑ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides, Postimees, 9. jaanuar 2009
- ↑ Valge Raamat, Valge Raamat
- ↑ Bolševike poolt mobiliseeritud eestlaste käekäik Venemaal, Meie Maa (1919-1944), 27 märts 1943, lk 3
- ↑ Leo Õispuu, Eestlased Vene sõjaväes, Memento raamat nr 9, lk 15
- ↑ "Korpusepoisid" lk 82.
- ↑ "Korpusepoisid" lk 83.
- ↑ "ОНИ ОСВОБОЖДАЛИ РОДНУЮ ПРИБАЛТИКУ". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2013. Vaadatud 28. augustil 2013.
- ↑ Peeter Kaasik, Eesti rahvusväeosade formeerimisest Nõukogude armee koosseisus aastatel 1940–1956. Eesti sõjaajaloo aastaraamat, Vol 1 (2011), lk 140-144
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Allikas, Karl; Harri Lessel (1974). "Meie seitsmes" – 7. eesti laskurdiviisi sünniloost ja võitlusteest. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 176 lk.Raamatukoi otsing
- Паульман Ф.И. В боях за Великие Луки. – Таллин: Ээсти раамат, 1973